Vaskjala-Ülemiste kanal ja Rae mõis.

Üks tööpäeva õhtune matk sai alguse üsna juhuslikult kui üks tuttav matkaja kutsus kaasa kusagile mingit taime vaatama, mida võibolla üles ei leiagi 😀  Kuna ma Ülemiste kanali ääres pole rohkem käinud kui linnapiiri matkal sealt üle käies, siis mõtlesin, et miks ka mitte. Seda enam, et sellist sirget rada vist üksi väga avastama minna ei viitsiks kah.

Alustasime Mõigust.

See kanali äärne läks kuidagi nii ruttu, et ma ei pannud nagu tähelegi, heal juhul oleks pakkunud paar kilomeetrit aga tegelikult kui selle äärest ära keerasime olime juba 5km käinud.

Püüdsime liblikaid pildile.

Sinitiib

Väikelumik

Mingid putukad üritasid minuga sõbraks saada, korraldasid mulle suisa rünnaku. Üks üritas kohvitopsi pugeda, teine ronis niisama mööda mind ringi.

Foto:Ilme + kõik järgnevad pildid, kus ma ise peal olen 🙂

Sellise raja peale tuleb mul kohe meelde meie matkajuht 😀 Keegi teine väga võssa ei kipu. Me jätsime ka sel korral vahele. Iseenesest võiks muidugi kunagi vaadata, mida põnevat seal leidub. Netis veidi googeldades tundub täitsa tore metsarada.

Kanali ääres kasvas sosnovski karuputk ja tegelikult oli neid siin seal veel.

Natuke tegime pätti ka 🙂 Aga kuna seal oli ainult suur hein siis kaugele ei viitsinud minna.

Villtakjas

Kanali ääres oli päris ilusaid vaateid.

Seal kusagil selle metsatuka sees või taga oli Jaan Raeda selektsioonaed, kus pidi olema see imeline taim, mida me otsima läksime.

Aeda ei pääsenud hästi sisse, igal pool olid putked ja nõgesed, kusagilt ei tahtnud väga minna. Lõpuks suures taime otsimise tuhinas siiski pugesime kusagilt läbi. Ma võin kohe ausalt tunnistada, et ega me sealt midagi ei leidnud, suhteliselt lootusetu värk oli. Aga natuke oli nagu põnev ka.

Eriti kaua me seal polnud. Läksime edasi Rae mõisa poole. Läbi eramaa ja muidugi oli seal koer ja muidugi tuli ta meie juurde. Õnneks selline kutsikas, tahtis veidi mängida.

Mõisal oli päris mitmeid kõrvalhooneid. Vabalt sai sisse minna, uksed kõik pärani lahti.

Mõis ise oli katuseta aga iseenesest küllaltki hästi säilinud. Põrandad tundusid tugevad ja isegi trepp polnud ära pehkinud. Või no natuke oli aga näha oli et see kannab ja läbi sellest ei saja – minu ekspert arvamus 😀

Ma ei tea, mida me seal jamasime, käisime ümber mõisa ja ei pääse ligi sest hein on ees. Lõpuks ma võtsin ohjad üle ja ütlesin, et lähen läbi heina kah, ma pean sinna saama 😀 Muidugi valisin ma selle kõige kaugema nurga kust läbi tungima hakata.

Kui uksest sisse ei saa, tuleb aknast minna.

Ma tunnistan ausalt, et jäin suu ammuli vitraaže vaatama. Poleks uskunud, et nii lagunenud majast midagi sellist leiab. (Mulle tundub, et ma räägin endale natuke vastu :D)

Kui mõisa detaile vaadata siis tundub mulle et jube ilus mõis on olnud.

Ma päriselt ka läksin sellest trepist alla 🙂

Ma üldiselt ei usu mingit halba energeetikat vms. Aga vot mõisa all korrusel oli küll kuidagi nii halb õhkkond, et seal ei tahtnud olla. Kuigi uudishimust käisin kõik nurgatagused ikkagi läbi.

Uksed olid huvitavad. Osa vanast ajast, osa päris uued. Isegi üks metalluks oli.

Hakkasime tasakesi tagasi Tallinna poole tulema, mööda Rae teed. Tee ääres oli üks rändrahn, mille otsa ronida ei saanud :/

Külavahel oli päris mõnus jalutada. Ilus viljapõld tee ääres.

Kurja näoga kiisu 🙂

Kassitapp

Tartu mnt äärne kõmpimine oli kõige nürim. Samas oli seal kah üks kivi. Aukudega ja sipelgatega.

Hea oli see, et sai kimada. Tegelikult oli meil päris kiire ka, et Mõigu bussi peale jõuda.

Tõestus, et sel suvel oli üks soe õhtu ka.

Käisime 15km, sel aastal: 899km

Merepäevad 2017

Sel aastal tundus merepäevade kava kuidagi igava võitu. Terve ürituse peale oli ainult üks bänd, mis oleks veidi kõrvu hellitanud. Ülejäänu tundus ka suhteliselt sarnane kui igal muul aastal, nii et ma mõtlesin, et ei viitsigi minna. Kuigi mõttes mõlkus, et jalutada ja purjekaid vaadata ju võiks.

Kusagilt jäi silma, et Vanasadama kruiisialale pääseb Mextonia graffiteid vaatama. Samal ajal toimus ka mereparaad. Aga mina ei viitsinud kuidagi välja minna, nii et kauplesin endale kaaslasi kaasa. Lõpuks oli meid kokku suisa viis, kes seal ringi uitas 🙂 Kõik linnapiiri matkajad.

Tuli idee väike merepiiri retk teha, muidu ju naljalt kruiisialale ei pääse.

Lonkisime aiani ja hakkasime mereäärt mööda jalutama.

Tundus, et paraad hakkab peale ja meil polnud muud valikut kui kruiisikai lõppu jalutada.

Kõige ees sõitis jäämurdja Tarmo.

Edasi juba täiesti igasuguseid laevu, purjekaid ja paate.

Vaatasime veel natuke aega teiselt poolt ka paraadi. Purjekas pani isegi paar purje üles.

..ja jätkasime oma matka. Sellist vaadet ka just iga päev ei näe.

Ohtlik tsoon – see on justkui meile loodud.

Aga me ei läinud sealt, teisel pool olid valvurid ja me lõime veidi põnnama. Läksime tesiselt poolt “telki” mere äärde kivide otsa. See ohtlik tsoon oli täiesti õigustatult ohtlik tsoon. Kivid kõik loksusid, nii et ma lõpuks andsin alla ja tulin poolelt mäelt alla.

Jõudsime Mextonia graffititeni.  Kõik oli väga äge. Aga hiljem tuli välja, et tegelikult peaks neid seal kusagil veel olema. Võimalik muidugi, et need on kuhugile veel rohkem ära peidetud, nii et tavaline eestlane ei pääsegi neid nägema :/ ? Tegelikult ju kruiisialale ka ei saa. Selles mõttes nagu natuke mõttetu.

Kõndisme mööda äärt edasi.

Ronisime igale poole.

Silmad kinni kõmpisime serval.

Poolel teel vaatasime marsruuti 🙂 Kui piiril käia siis korralikult.

Edasi ronisime mingite erinevate laternate otsa ja mitte keegi ei tulnudki õiendama 🙂

Väljas oli keskjuuli kohta äraütlemata külm. Teised läksid teed otsima. Mina läksin hilineja neiuga teisele mextonia tiirule.

Tee äärest leidsin “selgroo”

Kui lõpetasime olime juba “üle aja” olnud. Kruiisiala pidi kell 20:00 lukku minema. Õnneks meid sinna pantvangideks ei jäetud 🙂

Läksime teisi otsima. Preilid istusid “diskoteegis” ja puhkasid jalgu. Igatahes teed nad sealt ei leidnud ja ühtki muud sooja jooki samuti mitte 🙂

Läksime minema. Rotermanni keskuses tuli mulle meelde, et seal on üks mahajäetud maja. Läksime seda vaatama.

Keegi oli ukseavad kinni müürinud. Töö oli veidi pooleli, nii et tegelikult saab sinna sisse küll kui tahta. No ja ausalt öeldes ma arvan, et mõni mees võib sellise müüri lihtsalt pikali lükata. Ronimise mõttes see eriti turvaline ei tundunud.

Samas oli see esimene avatud osa ka täitsa põnev.

Sellega me matk lõpeski aga kuidagi väga äge oli 🙂 Nüüd oleks vaja ülejäänud Mextonia graffitid ka üle vaadata.

Käisime 6km kokku 884km

Aegna piirimatk

Vaatasin hommikul aknast välja ja tundus, et on soe. Kuna eelmisel päeval higistasin oma pikkade pükste ja saabastega siis sel korral panin üsna lühikesed püksid jalga. See tähendas üldjoontes seda, et ma tassisin kaasa kõik riided, mida “poole aasta” jooksul vaja võiks minna 😀

Peale selle oli mul vist “kind of” ärevus sees sest mina, kes ma alati magan tõusin hommikul 6:52 ja enam magama ei jäänud ka. Eks ma siis kohvitasin ja turgutasin enda üles. Igaks juhuks valisin natuke varasema bussi ka, et ma ikka kindlasti õigeks ajaks kohale jõuaks, mis tähendas seda, et tegelikult jõudsin ma linna hiigla vara. Jalutasin niisma ringi. Oleks mul meelde tulnud, et bensuka tagant sadamasse on käimata (st. tegu on linnapiiri matkaga ja Aegna kuulub ka Tallinna linna alla) oleks selle jõudnud vabalt ära käia, isegi mere äärt mööda 🙂

Sattusin ühe teise bensuka juures sellise kunstiteose peale. Loomulikult kõndisin ma sellest ka läbi. Ilus, tore, vahva ainult teises otsas olev prügimägi oleks võinud olemata olla 🙂

Kõmpisin mere äärde.

Ja hoolimata täielikust kummivenitamisest olin ma ikkagi esimesena kohal.

Ma sain üsna tükk aega oodata enne kui mõni tuttav nägu ka saabus. Lõpuks lasti paadi peale ka. Kõik me hoidsime omadele kohti aga tegelikult oli, nii et ega me eriti ei teadnudki, kes need omad olema peaks 🙂 Mõned näod olid siiski tuttavad ja enda juurde me nad ka võtsime. Vaatasime, et matkajuht meil kohale ei tule ja pidasime juba plaani, kuidas me ise matka teeme. Aga ta jõudis siiski- viimastel sekunditel 🙂

Kohtade hoidmisest oli umbes-täpselt 10 minutit kasu, pärast seda olid kõik mööda paati laiali, kes õues pilte tegemas, kes kohvitamas jne.

Merereis hakkab lõppema.Ootame lainete vaibumist, et randuda.

Kohale jõudes küsisime kõik rumalad küsimused ära ja panime neljas ilmakaares jooksu. Kuidagi õnnestus meid siiski veidi ohjata, aegajalt põrkusime siin ja seal võsa vahel kokku 😀 Kõik olulised punktid nägime vähemalt ära.

Saare suvi on ilus

Jalutasime rahulikult mere ääres kui metsast midagi hõiguti. Alguses ei saanud arugi, kõmpisime edasi aga lõpuks ei andnud uudishimu rahu, läksime vaatama, mis värk on. Kivikülv oli.

See tuletas meelde Nukitsameest. Et, mida kaugemale metsa lapsed läksid seda rohkem maasikaid oli. Meil oli seda rohkem kive.

Mälestuskivi

Ohvrikivi

Kamba peale ohverdasime 60 senti 🙂

Sama kivi otsas tegime ka grupipildi ära. Nii igaks juhuks. Statiivi ehitasime puupakkudest.

Käsime Aegna kalmistult läbi.

Läksime mere äärde tagasi. Seal oli ilus liivane rand (Sihiotsaalune). Kes sulistas läbi vee, kes ronis liivas.

Põisadru

Ikka läbi pilliroopuhma

Lõpmatuseni kahjuks see ilus rand ei kesta, pidime korraks metsa vahele põikama.

Leidsime ühe katkise ja teise vähem katkise tulepaagi. Muidugi oli meil vaja selle küljes rippuda ja turnida. (Tagaloomeots)

Teised olid juba kaugel eemal kui meie lõpetasime. Kui ma vahepeal põõsa taha lilli pildistama läksin olid mu kambajõmmid vehkat teinud. Otsustasin veidi lõigata ja sattusin maasikavälule 🙂 Sõin ise ja pakkusin mõnele teisele ka. Nagu pildilt näha siis ma olin päris “lahke”. 😀

Jõudsin teistele järjest lähemale.

…ja lõpuks päris järgi. Nad olid vahepeal “kivist tornid” leidnud. (Lemmikuots)

..ja esimene labürint oli ka seal samas. Käisime selle läbi. Tegime esimese lõunapausi. Nõudsime matkajuhilt kaebuste raamatut aga ta tugevama õigusega ei andnud.

Niisiis kõndisime ninad püsti minema 🙂

Kõik kohad olid pilliroogu ja nõgeseid täis. Mitte kui midagi ei näinud.

Aga lõpuks jõudsime uude randa (Lemmiku kael). Paar peanuppu juba paistis veest.

Aga mul polnud ujukaid, nii et mu kalkuleeritult kaasvõetud riidekraam oli täiesti vale :/ Eks käisin siis niisama vees. Päris kaugele õnnestus minna.

Kui ma selle “kilomeetri” tagasi olin kõndinud, leidis retkejuht, et kõige parem oleks järgmine poolsaar läbi mere vallutada. Mis siis ikka ümberpöörd ja tagasi merre.

Kui kaldale jõudsime siis juba esimesed ringiga tulijad ootasid. Edasi liikusime läbi metsa, et leida militaar stuffi ja kive. Ma leidsin ühe näritud puraviku ka.

Esimene “militaartünn”.

Sees sai ka käia. Üsna must, kole ja  roostes. Üles ronida ei saanud.

Kohe seal samas läheduses oli teine labürint. Käisime jälle läbi. Osad lebasklesid niisama maas.

Ohverdada sai ka.

…ja siis me avastasime, et oleme puugipesas. Kõik olid pisikesi puugimudlasi täis. Ma korjasin mingi viis tükki enda pealt ära.

Eerikukivi vallutasime tormijooksuga.

Sellele järgnes kaunis liivarand ja ristlained. (Lõhekari)

Järgmised vaatamisväärsused olid jälle metsas.  Nõiakivi oli tegelikult suhteliselt suur kivipuru hunnik. Ühe suurema kivi otsas kasvas äge mänd.

Natuke maad edasi oli veel üks äge kuivanud puu. Ärgitasime poisse sinna otsa ronima. Tervelt kaks võtsid vedu 😀  Kui nad end puu otsas mõnusalt sisse olid seadnud tulid mingid suvalised tüübid metsast ja pakkusid meile banaane.

Järgnes riburadapidi igasugust militaarkraami.  Kõik oli kole, katki, roostes ja räpane aga selle eest väga põnev 🙂

Üks uhkem stalaktiidi kogum.

Naistele närvikõdi. Matkajuht ronis mööda “siledat” seina üles. Hirmus oli vaadata, nii et panime silmad kinni ja hiilisime minema.

Meie ronisime rauakolu otsas ja piilusime peaaegu, et maa alla.

Teisele poole seina otsa julgesin mina ka ronida 🙂

Lähedusest leidsin ainukesed Aegna käpalised – ilmselt laialehised neiuvaibad. Neid võib seal muidugi rohkem olla aga ei hakanud silma.

Sammusime mööda kitsarööpmelist raudteed.

..järgmise militaar monstrumi juurde. Sinna pääses ka sisse.

Sees oli tõeline läbu, nii et ma isegi ei viitsinud sealt enam läbi kõndida, ainult ukse vahelt pilti teha.

Läksime vett otsima. Sest ranna äärt mööda enam minna ei tohtinud – linnud pesitsevad.

Väike aiajupp

Torniga maja

Keset metsa oli ühe korviga korvapalliplats, kelmikate toolidega pealtvaatajatele 🙂

Leidsime veel mingi mahajäetud maja.

Plekiga üle löödud seinad annavad alust arvata, et see on kohaliku lihuniku vannituba, kes meelitab naisi suure roosipilvega maja juurde ja siis salaja nad kinni nabib. 😀

Aga kui tõsiselt võtta siis ma avastasin äkki, et ma olen täiesti üksi, ei ühtki häält, ei kedagi.  Ma ei tea, mis värk seal oli aga “kõik” olid kuidagi eksinud. Ma mõne aja pärast leidsin osa omadest üles, seal oli üks tütarlaps mehe ära kaotanud ja muretses, et see omakorda muretseb, et tema on kadunud ja ei oska orienteeruda, eksib saare keskele ära 😀

No igatahes põrkasime me kõik varsti kokku. Kui nii väikesel maa-alal on nii palju inimesi siis pole muudmoodi vist võimalikki.

juulikuu sirelid.

jalutasime tuule murtud metsas.

Harakkuljus

Möödusime ohvitseride kasiinost

Kas see on ohvitseri king? Ei tea. Aga ilusasti naeratas 🙂

Kuna aega veel oli ja teha polnud suurt midagi, läksime mere äärde võiku pausi pidama.

Kuna ma olen suhteliselt kannatamatu siis ega ma seal kaua paigal ei püsinud,  läksin oma teid ja radu otsima. Panin  täiega võssa  😀

Sama teed tagasi minna… neeh… Parem kibuvitsa heki tagant metsast. Algus oli ilus.

aga pärast olin ma tihnikus, mis suuremalt osalt koosnes kibuvitsadest ja lühikeste pükstega ei olnud seal sugugi mõnus enam 🙂

Pääsetee…mmm…mõnus.

Peale seda hakkasime sadama poole liikuma. Vahepeal oli veel mingi monstrum, mille otsa oli vaja ronida.

Sadamas oli veel pisut aega. Hull jäätiseralli läks lahti Ja absoluutselt kõik kiusasid mind sellepärast, et ma sellest osa ei võtnud. Te kõik olete kiusupunnid 😛

Aga kohvitopsid on neil seal uhked 🙂

Oligi laeva minek. Nüüd oli kõigil juba savi, kus istuda, või seista. Veidi väsinud või midagi 😀 Isegi pilte ei viitsinud enam keegi teha.

laevast maha astunud mõtlesime, et võiks linnapiiri matka jätkata. Lootsi bensuka taga jäi eelmine kord pooleli ja sadamani oli ala katmata.

Ronisime üle linnahalli

Mere äärt mööda edasi

kuni sadamani välja

Kuna sealt edasi enam ei saanud, põikasime võsa vahele ja läbisime aiaaugu kust sai kuhugi parklasse.

Admiraliteedi basseinist mööda. Läbi Kochi aida territooriumi, kus me pidime üle aia ronima. Lõpuks leidsime oma bensuka üles 🙂

Selleks ajaks olin mina see jonnipunn, kes koju tahtis ja ei jõudnud ära kannatada kui teised viisakalt hüvasti jätta tahtsid.

Viimase kiusu said ka ära kasutatud, küsisid kas ma jala koju ei lähegi. 😀  Peaks vist omale parema seltskonna hankima? 😀

sel korral: 20km/ aasta: 878km
Iru-Merivälja 11 km
Haabersti, Harku 13+9km
Harku, Pääsküla, Männiku 6+9km
Pääsküla-Männiku 8km
Männiku-Raku 8+5km
Raku- Mõigu 13+5km
Mõigu-Sõjamäe 8+3km
Sõjamäe-Iru 9km
Iru-Merivälja 12+5km
Muistne linnapiir Lasnamägi – Pirita 9+16km
Merivälja-Lootsi 15km

Kui sul tekkis huvi ja tahad ka piiri peal matkata, siis rohkem infot leiad Facebooki lehelt : Saja raja retked.

20/878