Tartu tänavakunst

Suhteliselt suvaliselt tekkis plaan Tartusse minna. Täiesti juhuslikult sattus ka nii olema, et vend oli ühe päeva ära ja seega jäi mul aega omaette ringi uidata. Mitte, et ma seda muidu ei võiks aga tavaliselt potsatan venna juurde maha ja siis nagu ei tahagi väga kuhugi minna, niisamagi on mõnus. Muidugi ma võiks ka rohkem Tartus käia aga mulle tegelikult kohe üldse ei istu need pikad bussi- ja rongisõidud, eriti üksinda. Samas vahest harva on mõnus klapid pähe panna ja filme vaadata. Seekord hoidsin hinge kinni, et jõuaks ikka lõpuni ära vaadata. Nimelt kestis Marslane 2.15 ja ma üritasin alguses mitu korda restarti teha kuna ma ei saanud eestikeelseid subtiitreid ja lõpuks lõingi käega vaatasin venekeelsetega 😀 Õnnestus lõpuni ära näha. Täiesti matka teema väline kommentaar – aga – raamat on palju parem 🙂   # jälle raamat 😀

Plaaniks võtsin üle vaadata mõned tänavakunsti teosed. Kuna ma olen neist päris paljusid näinud siis üritasin käia sellistes kohtades, mida varem pole näinud. Kui eelmisest korrast mäletasin ilusaid pilte ja tsiviliseeritud linnamatka siis sel korral sattus küll nii, et ma käisin ainult silla all ja ümber elektrikappide.

Palju kohti jäi nägemata sest olin laisk kaardi kasutaja, samas leidsin niisama kah päris paljud üles 🙂

Esimene pilt on selline kena, jäi eelmine kord meie rajalt välja sest me lihtsalt jalutasime õigest tänavaotsast mööda.

Võtsin suuna Sõpruse silla poole, kus pidid olema Lennart Meri ja T.H. Ilves. Peale selle tahtsin kindlasti ka seda suhteliselt uut korstnal olevat grafitit näha.

Lennart oli, Toomast polnud teps mitte.

Läksin üle silla, et ehk on teisel pool aga ei olnud ka seal mitte. Vaatasin üle paar Annelinna pilti aga ma peaks ütlema, et kohtadesse, kuhu mina sattusin polnud küll suuremad asjad. Aga selle eest oli huvitav – samas ka üsna õudne vaadata, kuidas maju on ehitatud. Uus tn oli armsaid puitmajakesi täis ja nende taga oli kohe rida kõrgeid paneelelamuid :/

Kaugeim punkt oli puiestee tn, mis iseenesest polnud ka suurem asi koht kuhu minna. Ma ei saanudki alguses hästi aru, kas ma lähen mingisse hoovi või, kuhu? Aga ma mõtlesin, et eks siis tullakse aetakse ära kui ma seal olla ei tohi millegipärast. Ei juhtunud midagi.

Tulin linna tagasi, sillaaluseid läbi käima.

Seal oli küll igasugust kraami – täieliku kräppi ja samas ka hääd kraami.

Läks üsna kaua aega, hakkas vaikselt hämaraks tõmbama. Seega seadsin suuna supilinna poole, et kiire tiir teha.

Esimese grafiti jäi silma kohe emajõe tn alguses.

Edasi järgnes elektrikappide jada. Seal oleks veel palju vaadata olnud aga väljas läks nii kiiresti pimedaks, et kõik, mis jäi tänava äärest eemale ei hakanud silma ja ausalt öeldes ei viitsinud kottpimedasse hoovi otsima ka minna 🙂

Kesklinna tagasi jõudes leidsin ühe Arno Tali Bani.

…ja siis lonkisin juba vanu tuttavaid radu. Kuigi Rüütli tänava pildid olid mulle kah uudiseks.

Vaatasin üle Lõnguse pingid, Koidula ja Tammsaare.

“Koduteel” nägin veel üht vana tuttavat aga uusi otsima ei läinud.

Järgmisel õhtul ERM-ist tulles leidsime ka üht ja teist.

Eelmisel päeval oli see pilt lume all.

Kuna mind huvitas ka uue kaarsilla kellamäng ja valgusinstallatsioon siis kõmpisin ringi ja tegin aega parajaks. Kesklinn oli ristipõiki läbi käidud, läksin veidi eemale. Seal olid mõningad Mina ja Lydia tööd, mida ma olin varem näinud aga suvaliselt ümber kiriku käies sattusin ka Ansipi peale

Nagu aru saada võib oli neid pilte märksa rohkem tegin pisikese albumi ja keda huvitab siis infost leiab koha või pisikese kirjelduse töö kohta ka.

Käisin: 15/1453km

Advertisements

Minimatk Lasnamäe kivide juurde

Lobisesime I-ga FB-s. Kuidagi läks jutt kividele ja eriti just Lasnamäe omadele.  Eriti konkreetseks läks jutt maasepa kivi puhul, tema polevat seda üles leidnud ja no mina polnud sellest üldse midagi kuulnud. Asukoht on minu jaoks väga mugav ja kaardi aerofotolt oli näha, et kivi on täiesti olemas. Mul oli lihtsalt vaja seda otsima minna ja ei andnud ka I-le süda rahu, sõitis teisest linna otsast siia, et otsingutega liituda 😀

Läksime kanali lõpus bussist maha (nr13 sõidab täiesti heasse kohta – näiteks kui keegi veel tahab minna). Jalutasime Rahu teele, kust üsna pea keerab selline sopa tee paremale.

Umbes 150m pärast ongi kivi. Tähelepanu võib juhtida sellele, et kui silmanägemine pole päris viimase peal terav siis võib seda kivi milleks iganes pidada – künkaks, prahihunnikuks vms. Suvel suure heinaga ei paista see ilmselt üldse välja.

Pikkus 6m, laius 4m, kõrgus 2m. Ausalt öeldes kõrguse järgi oletasin, et peaks ju kaugele paistma aga mina ei tea, kuidas seda kõrgust möödetakse? Ma oma teada üle kahemeetrine latt ei ole aga kivi oli minust madalam.

Läksime natuke maad tagasi, üle Rahu tee, väikese rajakese peale. Üks tee läks ka kõrval aga see näis rohkem kraavi või jõena. Rada mööda otse ja siis veidi paremale hoides jõuab Iru kuuskivi juurde. Kivi on tükkideks tehtud. Pikkus 6,3 m, laius 5,0 m, kõrgus 1,9 m, ümb. 17,8 m

Veidi maad edasi on Priisle tee kui seda mööda vasakule minna Priisle äripargist mööda, üle Ussimäe tee siis pisut vasakule jääb tühermaa, kus asuvad Ussimäe kivid. Need paistavad suhteliselt hästi silma. Sel korral seisis mingi tädi seal otsas ja minema ka ei läinud. Me ainult jaurasime aga viisakalt ei suutnud öelda kah, et võtke väheke koomale vms 😀 Tüüpilised eestlased. Nii, et nüüd mul ongi kivide pildid tädiga.

Ühel kivil oli haakrist peal.

Kuna tundus, et veel polegi õieti väljas olnud siis käisime Pirita jõeorus, vaatasime Iru jõekivi ja kondasime ümber Iru hooldekodu.

Koprad olid kõvasti tööd teinud.

Komuseen

Trepp Iru jõekivi juurde.

..ja kivi ise

Jõudsime platsile, kus suve poole on vaibad maas ja peeglid laiali ja lauad jms. Praegu oli kõik suhteliselt kokku korjatud. Peeglid seisid puu najal ühes”virnas”, vaibad olid kokku rullitud ja keldrisse viidud. Laual “limpsi” oli.

Nägime veel mõnesid seeni.

Hakkas udutama.

Peeter Suure Merekindluse raudtee Iru silla sambad

Jalutasime peaaegu Peterburi tee sillani ja sealt Lasnamäe lõppu bussi peale.

Ah jaa, meil oli täitsa lambi retk, mõlemad leidsime ühe 😀

Käisime : 7km

Aasta peale kokku: 1438km. Peaks veidi pingutama saaks 1500 täis.

Valgejärve maastikukaitseala

Sõbrannaga oli plaanis minna pilliroogu korjama ja siis mingeid jõuluehteid nendest teha. Mitte et meist kumbki eriline jõulude fänn oleks aga me oleme spontaansed, mõtleme et teeme midagi ja siis teemegi kui aega on 🙂 Ma küll oskasin Tallinnas mõne koha välja pakkuda aga kui Tallinna lähiümbrust vaadata siis nagu ei tulnud midagi eriti meelde. Kuigi nüüd ma võiks mitmeid kohti välja tuua.

Sõbranna pakkus erinevaid kohti välja ja ma siis googeldasin ja vaatasin piltide pealt, et kas ja kust oleks neid pilliroovarsi võtta.  Valgejärve MK oli üks variantidest. Piltide peal oli seal nagu kõrsi näha küll. Samas nagu kui meenutada paari aasta tagust käiku siis ei meenunud, et seal oleks neid kuigi palju olnud. Aga ilmselt oli meil mõlemal tahtmine sinna minna, ei tekkinud mingit vaidlust või kõhklust, et äkki võiks kusagile mujale ka minna või…?!

Sõitsime Järveotsa järve juurde parklasse. See käis meil ka intuitiivselt, ega kumbki ju täpselt ei mäletanud, kust see tee täpselt läks või kust tuli ära keerata. Aga kohale jõudsime täiesti ilma ekslemata. Ainuke pisike äpardus teel oli see, et kõige suurema vihma ajal jäid auto kojamehed seisma ja me ei näinud eriti mitte midagi. Ja kui ma nüüd meenutan siis oli meil sealkandis eelmine kord ka mingi jant, et auto aknad läksid seest uduseks vms?!

Plaan oli selline, et käime algul laudtee läbi, siis torni ja metsavahelt tipi juurde ja parklasse.

Me oleks võinud vist sinna järveotsa järve äärde kah istuma jääda – lihtsalt nii ilus oli jälle.

Aga nagu piltidelt vaadates järeldada võib siis me ei läinud sinna just vara hommikul ja seega meil ei olnud väga palju valget aega jäänud. Kuna meile mõlemale meeldib pilte klõpsida siis meil ei olnud just ülikiire aga minema pidime hakkama küll.

Me oleme need tüdrukud, kes võtavad omad puud metsa kaasa 😀

Plaanisime tipis veidi lõke ääres istuda kui juba pimedaks läinud on.

Jalutasime teisele poole teed metsa. Jõudsime esimese laudteeni. Oli natuke vesine. Panime küll kummikud jalga aga tegelikult oleks ka ilma saanud, lihtsalt poleks nii mugav olnud. Nüüd oli vähemalt valik, kas käia libedal teel või tee kõrval.

Kohtusime paarikesega, kes otsis oma kadunud koera, keda meie nägime ainult pildi pealt aga mitte päriselt ja keda me võibolla kuulsime kusagil eemal haukumas.

Ja oma imestuseks leidsime ennast tipi juurest, olime “õige” teeotsa maha maganud, et jõuda teisele laudteele.

Kohe alguses ei hakanud tuld tegema, vaatasime niisama sees ringi ja läksime edasi.

Üsna seal samas on hundiaed. Puidust ringikujuline, keskel peaks olema elus sööt. Enne sõda asus siin Tori metsavahi maja.

Hundiauk on tehtud endise keldri kohale.

Leidsime imeilusa kasesalu, mis ametlikus keeles on soovikumets, mis tähendab seda et tegu on peamiselt lehtpuudega niiske alaga.

Kaskede vahel tulid head mõtted. Võiks natuke maad paljajalu käia. Otseloomulikult tulid just siis meile vastu kaks naist, kes seda kommenteerimata ei suutnud jätta. Lõpuks tehti meist paljasjalgne fotosessioon taliteel

Sadakond meetrit käidud tundus päris mõnus aga nagu rohkem väga ei tahtnud ka. Edasi tuli juba soppa ja vett ja lund ka.

Vaatasime, et eemal lähevad inimesed metsa. Kohe tekkis huvi kuhu nad lähevad. Nool näitas allikaid, nii et me läksime sammusime ka sinnapoole. Hirmutasime teised vist minema kui võsa vahelt välja hüppasime 🙂

Sõbranna arvas, et peaks allika ära märgistama. Ma ohverdasin oma koti küljest punutud paela ja sidusin puu ümber sest see oli ainuke naturaalne asjandus, mida metsa jätta.

Käisime ilu nõutamas.

Edasi tulid juba rukkimäed.

…ja vaatlustorn. Torni juures kohtusime juba tuttavaks saanud naistega 🙂 Puhkasime jalga ja ajasime juttu.

Laudteele läksime jälle kahekesi. Libe oli aga kukkuda ei tohtinud 🙂

Valgejärv

Edasi läks juba üsna pimedaks, pilte polnud erilist mõtet teha.  Pilliroogu me peaaegu ei leidnudki ja see, mis oli – oli väga nigel. Päike loojus  ja taevas oli nii ilus, et me lihtsalt vaatasime ja passisime 🙂

Vahelduseks sadas natuke vihma ka.

Viimane loojangukuma.

Sellegipoolest täiesti pimedaks ei läinud, kuu säras taevas nagu taskulamp kui sel just parasjagu pilv ees ei olnud. Kohati kobasime pimeduses, vaistu järgi. Vahepeal tekkis küsimus, kas me oleme üldse tee peal või metsa vahel aga siis läks rada jälle selgemaks ja lõpuks jõudsime ka viimasele laudtee jupikesele. Lõke jäigi tegemata. Aga Järveotsa järve käisime nautisime korraks veel.

7/1431km