Astangu ja Harku

Oli mingisugune ähmane plaan, et võiks piiluda Harku Karjääri, et kas seal ka midagi põnevat leidub. Peale selle veel Astangu ja kui veel tahtmist on siis Harku mets ja mõis.

Kui Õismäe lõpp-peatusesse jõudsime siis oli kuidagi see Harku karjääri tuhin täiesti üle läinud. Sinna võiks kunagi siiski piiluma minna 🙂

Selle asemel võtsime suuna Astangule. Ma polnud kunagi sealt poolt laskemoonaladudele lähenenud, nii et ma väga täpselt ei teadnud kust sisse peaks põikama. Oletasin, et seal neid radasid võiks ju olla.

Tee ehitus käis täie hooga, nii et polnud kõige mõnusam liigelda, oleks metsa tahtnud minna aga kõik kohad olid liiva-, kruusa- ja muid hunnikuid täis. Mitte kui midagi ei näinud.

Lõpuks tundus mulle, et me oleme piisavalt kaugel. Siis ei jäänud muud üle kui liivakuhjade taguseid vaatama minna.

Isegi kõige ilusama ilmaga leian ma pori üles. Kusjuures see polnud veel see õige rada, et sinna pääseda pidime  üle kraavi hüppama.

Metsa vahel piilusime ühte lagunenud majja. Rohkem ei viitsinud ja no need sääsed….

Tunnelisse piilusime korraks “ukse vahelt”  ja kimasime üles. Üleval polnud ma kunagi käinud, nii et uudistasime veidi ringi.

Seal olid anemooni väljad.

Harilik härghein

Vahepeal pidin ikka ronima ka 😀 (Foto:Kairi)

… ja siis vaatasime jälle lilli, naiste värk 🙂

Varemerohi

imikas

moon

Oleks peaaegu konnale peale astunud aga ta jõudis ennem veeloiku pageda.

Edasi mõtlesime siiski korraks ka Harku mõisast läbi põigata. Tee äärest leidsime mingi kultusekivi

Sipelgate elamurajoon

Seal oli üks mingit jama täis tiik.

Nii kui pardid meid nägid,  suundusid meie poole.

Jõudsime Harku mõisa lähedale. Vaatasime üle kõrvalhooned, mida niisama võibolla ei pane tähelegi ega oska otsida.

(Foto:Kairi)

Seeni leidsime kah. Soomustorik.

Aga üldiselt oli kõik igasugu heina ehk enamasti naati ja kõrvenõgeseid täis :/

Mõisa peatrepp

Mõis ise.

Mõnulesime ja puhkasime jalga.

Mõisajärv

Edasi läbi Harku metsa.

Luited

Kuna meil oli suhteliselt kiire juba siis läksime mööda rada, et kindlasse kohta välja jõuda. Pilte rohkem ei teinud, midagi erilist polnud näha ka. Kilomeetreid tuli umbes 11. Kokku aastas: 693km

Pääsküla raba väljaspool rada

Kuna ma ühelegi rabamatkale ei jõudnud siis lõpuks pakuti välja, et võiks siis vähemalt Pääsküla rappa minna, nädala sees õhtul.

Kui tavaliselt olen mina see, kes hiljaks jääb siis sel korral jõudsin pool tundi varem kohale. Ilm oli ilus. Jalutasin Hiiu pargis ringi ja vaatasin, mida põnevat seal leidub.

Läksin bussipeatusesse teisi ootama. Kui kõik kokku olid saanud hakkas padukat sadama. Vihma varustust meil põhimõtteliselt polnud. Siiski siiski, üks neiu oli kaasa võtnud ühekordse keebi ja vihmavarju. Mina leidsin seljakotist korduvkasutatud ühekordse keebi, mis päriselt väga hea ei olnud aga parem siiski kui üldse mitte midagi. Kaks viimast tulijat jõudsid enne veel poest läbi lipata ja omale keebid osta. Seega olid lõpuks ilma varustuseta 2 inimest. Õnneks jäi vihmasadu veidi vaiksemaks ka.

Plaan oli sel korral selline, et raja peale eriti ei astuks. Läheks vaataks hiiglaslike pokusid ja turbakaevandust.

Selles mõttes sain ma küll täieliku elamuse osaliseks, et ma polnud Pääsküla rabas kusagil mujal eriti käinud kui mööda laudteid või kruusateid. Vaatepilt oli hoopis teine ja kohati oli päris päriselt raba tunne.

Vihmal oli üks suur hea omadus kaa – sääski ei olnud. Muidu oleks niiske ilmaga õhtul päris hulluks asi läinud.

Ragistasime pilliroos, eemalt paistis kaasik, mis ei olnudki lähemal vaatlusel kaasik.

Pokud olid tõesti hiiglaslikud, pakuks et pea meeter kõrged.

Leidsime ilmselt linnuvaatlustorni.

Ilma igasuguse kahtluseta pidin ma sinna otsa saama. Foto:Ilme

Läksime läbi vee, hundinuiade ja soovõhkade vahelt läbi.

Mina tahtsin soovõha pilti. Kuniks mina pildistasin tegid teised lärmi, et ma tahan neid ära uputada 🙂 Põhiline on see, et ega ma sealt pilti ei saanudki. Kuival maal ja teises kohas sain palju parema foto 😀

Korraks läksime ka laudrajale. Üks jooksja tahtis meie ekspeditsiooni juhiks saada aga otsustas siiski minema joosta.

Aiataguse allikate juures käisime ka.

…ja rabatornis

Läksime mööda sopast ja loogelist rada.

Tee ääres oli siin-seal hall käppasid

Põtra nägime, pilti ei saanud. Kauni kuldkinga leidsime ka täiesti juhuslikult.

Mööda kruusateed edasi.

Lõpuks jõudsime turbakaevandusse. Jube ilus oli, hoolimata vihmast.

Leidus palju hall käppasid

Erinevaid tupsukesi. Alpi jänesvill.

Me suutsime peaaegu pimedani rabas olla.

Käisime õõtsikul hüpamas. Nagu batuut.

Tupp villpea puhmad

Mingi teistsorti villpea

Vihm läheb järjest hullemaks.

Hakkasime ära minema. Pikk ja sombune tee.  Jõudsime mäeni, tuli kuidagi tuttav ette. Talvel kui me “ära eksisime” sai sinna otsa ronitud.

Tee oli kah sama hull kui talvel.

Igatahes olid mõned meist üsna räpased 🙂

Matk lõppes väikese jooksuga bussi peale 😀

Kilomeetreid 11/682

Surnuaia trip, mis lõppes Kabelikivi otsas.

Ühe matkakaaslasega avastasime, et elame üsna lähestiku, oleks koos hea ringi tuiata 🙂 Kuidagi ei jõudnud otsusele, kuhu minna võiks. Lihtsalt ühel pole aega ja teisel pole aega ja noh, nii nagu ikka. Lõpuks teatati mulle, et üks surnuaia jalutuskäik on plaanis. Kuna ma näiteks varem olen kaitseväe kalmistult ühe korra läbi jalutanud ajal mil venelased seal oma prasdnikut pidasid, siis ma nagu eriti ei tahtnud seal olla aga iseenesest tundus põnev.

Nagu Lasnamäelased ikka, kohtusime Aljoša juures 🙂 Võibolla tundub veidi imelik, et me koos ei läinud?! Aga meil oli veel ka kolmas kaaslane, kes tuli kesklinna poolt. Mina ei viitsinud linna sõita ja bussidega logistada. Ühe bussiga sõitsin laulupeo peatusesse ja läksin sealt jala.

Jalutasime veidi ringi.

Kusagilt aiaaugust ja võsa vahelt läksime Vanale Kaarli kalmistule ja sealt edasi siselinna kalmistule. Käisime ja vaatasime uhkeid nikerdusi ja tuntud inimeste haudasid.

Peeter Süda helilooja ja organist 1883-1920

Karl Jungholz. Teatritegelane, näitleja, lavastaja (1878-1925)  ja Theodor Altermann. Näitleja ja lavastaja (1885-1915)

Ott Arderi hauda otsisime jupp aega. Millegipärast oli mul kindel veendumus, et tagasihoidlik ja eestlasele kohane on pisikene haukivi kapsalehe all ja põhimõtteliselt nii oli ka.

Ott Arder. Luuletaja, lastekirjanik ja tõlkija. (1950-2004)

Jaan Poska. Eesti riigimees (1866-1920). Selle haua juures oli põnev see, et aed oli ümber ja ühtki väravat ei suutnud me tuvastada. Huvitav, kas korrastamiseks ronitakse üle aia? 😀

Kui üks tütarlaps enne rääkis, kuidas tema tahaks sellist tagasihoidliku hauakivi, kus oleks ainult nimi peal, siis järgmist kuju nähes ta arvas, et selline võiks tal ka olla 🙂 Tundmatute ilmselt laste haud.

Järgnev plaan oli liikuda liiva kalmistule aga millegipärast me ei läinud sinna. Otsustasime hoopis Veerenni asumit veidi uurida.

Mina oma teadmistega viisin tüdrukud Härjapea jõe lisaharu silla juurde.

…ja sealt edasi liikusime endisele juudi kalmistule.

Läksime läbi vaikse pargi ja jõudsime raudtee taha tühermaale.

Käisime vaatasime Marta tn risti, mis on Tallinna vanim mälestusmärk. Ja mõnus väikelinna miljöö oli seal ka.

Veel kõmpisime stalinistlikul Asula tänaval, mis minu meelest on imeilus.

.. ja maabusime “Kohalik” us kohvikus, et teha plaane tuleviku tarbeks, et ehk kellel ja millal aega oleks ja kuhu minna võiks jne.

Nagu ikka sain ma teada, et üks retk, millel ma osaleda plaanisin aga mis millegipärast ei toimunud, oli tegelikult toimunud küll aga päev varem 😀 Üks matkakaaslane oli sellel osalenud. Sel korral polnud siiski mina nii hajameelne vaid mul oligi FB üritus pühapäeval. 😀  Aga selle eest sain Kihnu meeste jauramist kuulata :), mis oli üliäge.

Aga nüüd kaldusin teemast kõrvale.

Ühesõnaga arutasime matka plaane ja siis ma mainisin, et Kabelikivi võiks üles otsida. No ja läksime ja otsisimegi. Mina teadsin enamvähem, kuhu ja millega sõita aga rohkemat mitte. Tegelikult oleks peatuse võrra lähemale ka saanud 😀

Seisime Muuga aedlinnas ja polnud nagu aimugi, kuhu poole minna. Mu Tallinna kaardilt jääb see osa täpselt välja 🙂

Küsisime kohalikult tädilt, kuhu me minema peaks. Millegipärast tahtis ta meid kabelikivi peatusse saata. Ma siis selgitasin, et me tahame päris kivi juurde minna ja siis juhatas ta hoopis teist teed mööda.  Kohale me jõudsime

Tee ääres nägime põdramaja.

Neid kive oli seal rohkemgi aga kabelikivi oli ülivõimas. See on suuruselt Eesti teine rändrahn. Kabelikivi on 18,7 m pikkune, 15 m laiune ja kuni 7 m kõrgune hiidrahn.

Väikesed vene poisid tegid kivi otsas lõket, veidi vist pelgasid ka meid 🙂

Otsa ronisime samuti. Foto:Kairi

Vaatasime natuke ümberringi ka. Väike tiigi moodi asi oli seal. Aga kuigi kaugele me ei saanud kuna mõnedel meist olid tennised jalas ja igal pool oli hoolimata soojadest ilmadest üsna märg.

Muuga sadam.

Jalutasime tagasi bussi peale.

Päris lahe päev oli.Jalutasime 13km. Aastas on retkede pealt kogunenud 671km