Ülemiste järve matk

11.03.2017
Alustasime 10:30 Ülemiste keskuse juures olevalt nurgalt. Lihtsalt selle mõttega, et teeks kõigepealt igavama otsa ära, teiseks oli võimalik sinna auto parkida. Aega kulus meil sel korral umbes 6 tundi, käisime 20 km. Ilm oli kergelt uduvihmane.

Vihmane ilm oli selles mõttes mõnus, et sambla, mulla, puude lõhnad tulid nii hästi esile. Lihtsalt käi ja tõmba ninaga 🙂 Mm.

Metsas leidus pohli, isegi täitsa söödavad veel.

Tükk maad käisime kõrgepingeliini all.

Ühel hetkel lõppes aed ära. piilusime korra aeda sisse ka aga ega seal eriti midagi vaatamisväärset polnud. Leidsime vana keelumärgi.

Huvitav, et keegi viitsib nii kaugel joomas käia. Peale seda kui aed otsa sai oli vaat, et iga aiaposti juures mõni pudel.

Sel korral nägin, et aiapostid täitsa lambist otsa ei saanudki 😀 Eelmine kord lihtsalt ei pööranud neile piisavalt tähelepanu.

Barbie roosa okastraat 🙂

Leidsime tuletaela puu ja tuli välja, et mitte keegi meist ei tea, mismoodi seda kasutama peaks.

Tossas küll 🙂 Nüüd ma siis lugesin, mismoodi sellega tuld peaks saama.
Tuletael ja tuletaelaga tule tegemine. Enivei ma loodan, et mul ei lähe seda kunagi vaja aga katsetamise mõttes võiks ju järgi proovida.

Igaksjuhuks hoidsin kogu aeg pigem natuke paremale, oli eelmisest korrast veel meeles, kuidas ma täiesti rappa sattusin ja polnud päris kindel, kas mu kaaslased on sellistest seiklustest  huvitatud. Seega jõudsime me hoopis gaasitoru juurde mitte Ülemiste järve värava taha.

Sel korral paistis vesi läbi ka, nii et oli näha, et eriti sügav see oja ei ole 🙂 Aga sellegipoolest keset talve sinna sisse kukkuda eriti ei tahaks, seda enam et see on kodust kaugeim punkt.  Aga ääre peale ma julgesin astuda küll 😀

Kuna üle toru ei plaaninud minna, siis läksime edasi mööda kraavi äärt.

Sealt edasi tuli juba soisem osa. Seega otsustasime kollase toru kõrval metsas oma söögipeatuse ära teha. Alla 3 teega ei tasu mind narrima hakatagi 🙂

..ja peale sööki olid meil kirjandusminutid.

Jätkasime teed Kurna oja serva mööda.

On üks koht, kus on hästi ilus vaade ojale

Edasi läheb soiseks. Aga üllatuslikult seal polnudki nii jube märg kui oleks arvata võinud.

Kopra auke oli endiselt palju

Mõnes kohas oli siiski pisut vett ka.

Sillal

Liikusime teiselt poolt oja tagasi järve suunas.

Kraavi kõrvalt vasakule metsa.

Seal on nii ilus 🙂

Raiutakse sealgi :/

Kogemata leidsime ühe piiriposti ka.

Metsast väljas vasakut kätt on loomade söögikoht ja jahimeeste torn. Sealt edasi polnud varem läinud, tundus põnev. Algus polnud väga hull ka.

Talvel kasvavad roosid paju otsas

Hiljem läks täitsa sooks kätte.

Hea oli see, et maa oli veel veidi külmunud. Aga üks jää krabin ja vee mulksumine saatis meid terve tee. Lõpuks jõudsime ühe aia taha.  Sealt valisime poole kust saime kiiremini kuivale maale.

Ehk siis põhimõteliselt tegime soos tiiru, selle asemel et veidi otsemat teed kuiva maad mööda minna 😀 Lõpuks olime kellegi hoovis. Õnneks oli see läbikäidav ja ilma kurjade koerteta.

Mõisa juures pigistasime silmad kinni ja astusime üle eravalduste sildi või siis üle keti pigem.

Kuidagi ei viitsinud mööda Vana- Tartu mnt. mööda minna. Ikka oli vaja läbi Peetri küla jalutada.

Ühe korra käinuna olin ma ju tarkpea, et ummiku märgid ei tähenda midagi ja igalt poolt pääseb läbi. Lõikasime otse üle korterelamu hoovi. Seal oli nii äge kiik, et see tuli läbi proovida.

…ja siis tekkis esimene kahtlane olukord, et me peame äkki ringiga minema sest maja taga oli küllaltki suur kraav vett täis. Õnneks mööda teise maja aia äärt õnnestus siiski tee peale välja murda.

Edasi läksime jälle mööda ummiku tänavat. Väike klähvits tuli ja haukus, nagu emalõvi. Meie jalutasime rahulikult edasi kuniks avastasime ennast kahe eramu ühisest aiast, kust enam kuhugi minna polnud. Suure haukumise peale löödi mõlema maja uksed valla. Igatahes oli kõigil päris naljakas aga natuke nagu piinlik ka 🙂

Et rohkem selliseid apsakaid ei juhtuks siis otsustasime kaardi järgi Mõigu kalmistule kõige lähemale ulatuva tänavani minna (Häälinurme tee) ja sealt “lõigata”.

Seal oli küll ka soine aga selle eest täitsa lumine ja külmunud alles. Alguses tuli ennast küll ka veidi võsast läbi pressida aga seda polnud väga palju ja see oli täitsa läbitav.

Jõudsime ühe vana majani, mis nägi suhteliselt mahajäetud välja aga samas siiski korralik. Aed näiteks oli lehtedest puhas. Mõtisklesime, miks seal kodutuid näha ei ole?!

Saime asjas kohe selgust ka 😀

Meiega kaasas olnud venelanna oli veidi nõrdinud, et Убью on valesti kirjutatud 😀 Ja mina sain oma sõnavarra kaks uut sõna: Убью ja латунь. Väga olulised sõnad 🙂

Kõrval maja ma tundsin ära selle järgi, et eelmine kord pimedas Mõigu kalmistul olles, paistsid selle maja sinised jõulutulukesed sinna ära, nii et nüüd enam eksimise võimalust ei olnud.

Istusime sööma ja avastasime, et me ei olnudki esimesed, kes seal söömas käisid.

Haa, muidugi on ka  võimalus, et see on mõne spiooni salajane peidukoht. Kalmistul, kus keegi eriti ei käi, kõige kaugema maha langenud puu sisse on ju hea midagi peita 😉

Kevade esimesed märgid

Hetke puhanud liikusime edasi Ülemiste parklasse.

Minu päev sellega veel sugugi ei  lõppenud. Õhtul kui läbi kesklinna kodu poole suundusin oli lahe udu ja täiskuu.

Sel aastal matkatud 242km.
Esimene Ülemiste järve ring.

Save

Save

Save

Advertisements

One thought on “Ülemiste järve matk

  1. Pingback: 2017 parimad ja kehvemad | matkad

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s