Relvad, lilled ja raba

Pühapäeval 23.aprillil oli veteranide päev. Sel puhul oli Viimsis Sõjamuuseumis eraldi üritus.
See on jälle koht, kus ma polnud kunagi käinud ja juba pea aasta olen mõelnud, et võiks minna.

Jalutasin läbi Kadrioru pargi. Nautisin esimest kevadehõngu.


Musta Luige juurest buss 1A Viimsi Vallamajja ja oledki peaaegu kohal. Jalutad Aiandi tee äärde ja muuseum tegelikult juba paistabki. Külastamine on tasuta. Nagu ma aru olen saanud siis näitused vahetuvad küllaltki tihti, et kel huvi tasub asjal silm peal hoida. Keda ajalugu ei huvita siis Viimsi mõis, kus Sõjamuuseum asub tasub kindlasti ka niisama vaatamist 🙂

Miks ma sinna just veteranide päeval läksin? Sest siis oli seal igasuguseid erinevaid üritusi. Mind huvitas giidiga tuur relvanäitusel. Poiss, kes seal rääkis oli küll väga hea valik. Mul kui suhteliselt võhikul oli põnev  ja ma oleks vist võinud tunde kuulata, tund aega kulus kuidagi märkamatult, et nagu isegi veidi kahju oli, et läbi sai.

Puhas käsitöö

Peale relvanäitust tutvustati veel avamata näitust (nüüdseks pidulikult avatud) „Eesti vormi lugu 1917-1940“.

Valgustus veel ei toiminud, nii et üht poolt nägid ainult siis kui nina vastu klaasi panid 😀

Vaatasin natuke omal käel ka ringi.

Läksin sõjatehnika angaari otsima, mis pidi 300 meetrit edasi olema.

Leidsin üles ka.

Kui ring sai peale tehtud oli mul kindel plaan natuke jalutada ka. Aegajalt ikka vaatan kaarti, et kuhu minna?  Tükk aega tagasi jäi silma, et Viimsi kandis on Soosepa raba ja google maps näitas, et kui Nelgi tee poolsest küljest sisse minna on seal ka mingi ametlik matkarada, sirgjoones läbi raba. Hiljem googeldades selgus, et seal peaks palju uhkem värk olema. Saab rabale tiiru peale teha ja torni ronida. Mina sinna “uuele” rajale praktiliselt ei sattunud või on see alles ehitamise järgus või poolmetsik. Kunagi peaks seda asja lähemalt uurima kui aega rohkem on.

Et mul endal veidi põnevam oleks ja ainult üsna sirget Nelgi teed ei peaks astuma siis lõikasin kusagilt majade vahelt tee veidi lühemaks. No ei saa aru, kus see Viimsi ilu sel korral oli 😀

Et õiget teeotsa märgata peab terav silm olema 🙂

Kui juba rappa sisse saad siis on asi tunduvalt selgem ja lihtsam 🙂 Ja need mõned märgid “matkaraja” olemasolust nägin õige kiiresti ära aga ma lihtsalt oletasin, et see ongi see rada, mida google maps näitab ja mida ma läbima läksin.

Kui linnamüra poleks kostnud oleks võinud ära unustada, et linnas oled. Hoolimata pühapäevasest päevast polnud ühtki inimest näha.

Ühes märjemas kohas oli laudtee jupp ka. Samas enne seda oli juba piisavalt märg, et ma nagu ei oska kommenteerida, kas sellest suurt abi oli 🙂

Pingi peal pidasin pikniku ja nautisin vaadet.

Edasi sattusin ma nö. mitteametlikule rajale. Oli veidi metsikum aga ikkagi väga ilus.

Kui ma ükskord rabast välja jõudsin olin sellises kohas.

Kuna veel oli täitsa päev siis mõtlesin, et lähen vaatan Viimsi tarandkalmed üle, eelmine kord hämaras käies ei saanud ma nagu arugi, et seal midagi oleks.

Ma ei tea, kas ma olen liiga blond või niisama juhm aga no ma ikka ei saanud aru, millised need tarandkalmed peaks olema. Kaks prügimäe moodi asja seal oli aga …

Ühesõnaga polnud mul seal eriti midagi teha ja ma mõtlesin, et ronin “mäest” alla ja vaatan natuke seal ringi.

Esimene nurmenukk.

Enne mind on siin kitsed käinud 🙂

Mägi tehakse puhta paljaks.

Natuke aega Viimsi poole liikunud läksin puude vahelt välja ja liikusin mööda teed tagasi Pärnamäe poole. Heinamaal oli haneparv. Ma tahtsin pilti teha aga vaadates, milline maapind oli siis ma polnud päris kindel, et ma tahan, et see hanekari kõik õhku tõuseb 😀

Minust nad nagu ei teinud suurt välja aga mul oli väike kilekott käes ja kui see tuule alla võttis tuli sellist krabinat, et haned siiski tõusid lendu. Õnneks minu pea kohal nad ei tiirutanud 🙂

Jätsin nad rahule ja läksin edasi.

déjà vu

Ma alguses mõtlesin, et appi, miks on vaja igale poole neid relvastatud valve silte toppida, eravaldusest peaks ju piisama, seda enam, et on näha, et tee viib konkreetselt hoovi.

Aga mul tuli meelde, et see polegi “igal pool” ma olen sama ukse taga varemgi käinud aga esmapilgul ei suutnud neid kahte käiku kuidagi kokku viia 😀

Seadsin sammud jälle ümber aia, et jõuda Ecolandi juurde ja sealt äkki bussi peale minna.

Aga ma marssisin muudkui edasi ja lõpuks olin teletorni all väljas.  Mulle tundus, et Iru poole on vähem maad kui Lükatisse, nii et võtsin suuna sinna.

Tee ääres kõmpimine tüütas ära. Läksin metsa vahele.

Läheb roheliseks.

Jälle üks tuttav koht, koopa matka ajast.

Edasi läksin mööda jõe äärt, seal pool pole ma kunagi varem käinud.

Sellisest pusast olin ma sunnitud läbi pugema

Ülejäänud tee oli selline enamvähem viisakas 🙂

Kopra auk

Üle Iru silla

Bussi ootama ei viitsinud jääda ja koju pole ka eriti palju maad, nii et lonkisin edasi, mööda klindi serva. Kevad!

Kokku 17km/481km. Üle väga pikka aja jõudsin ma valges koju kuigi kell oli juba 8 🙂

Save

Save

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s