Sõjamäelt Irru.

Sel korral alustasime Sõstramäe bussipeatusest, läksime kruusahunnikute vahelt läbi vana piirikivi juurde, kus me eelmine kord lõpetasime.

Vihma sadas enamvähem terve aja. Ümberringi oli kõik hullult vesine, nii et kõige parem tee tundus olevat raudtee ääres.

Natuke maad edasi on Väo karjäär, mis sel korral oli minu jaoks kõige suurem tõmbenumber.

Ma ise oleks oletanud, et “töötaval” karjääril on eravalduse- ja keelusildid ümber aga olid ainult hoiatused.

Sellega ma olen nõus, et ettevaatlik tasub seal olla, kukkumine oleks päris kõrgelt ja mõnes kohas oli trossi juppe maa seest turritamas, nii et jalge ette tuleks vaadata küll. Samas midagi hirmsat seal nüüd ka ei olnud 🙂 Kohati päris ilusaid vaateid ja kui aega varuda siis ilmselt saaks sealt ka imeilusaid pilte.

Niiviisi hanereas me seal kõõlusime.

Vaade Tallinna vanglale

Üks mees tegi meile “vulkaani tossu” 🙂

Teekond mägede poole. Mõni kõrgem tipp oli vaja vallutada ka.

Ilus roheline vesi.

mäe otsas.

Mäest alla, kes joostes, kes hüpates, mõni ehk isegi ronis… Lõbus enivei 🙂

Läksime mööda teed valvuriputka poole kui koer haukuma pistis ja valvur vaatama tuli, mis me seal teeme. Küsis, kuidas me sinna saime ja ärgu me alla kukkugu 🙂

Väravast väljas olles müttasime jälle märjas heinas, leidsime ühe Tallinna piiriposti. Kuigi jah, sel korral oli kõigil sellest vist suhteliselt ükskõik, vihma kallas, titt kisas, pajutibud olid vihmapiiskadega ilusad pildistada jnejne 😀

Nii et jätkasime üsna kiiresti teed kuni jõeni. Seal vaatasime raudteesilla all veidi ringi.

Ja läksime üle silla. Trepid olid seal mõnusa allapoole kaldega astetega.

Jõudsime vanadele taluhoovidele. Majadest polnud eriti midagi järele jäänud aga lillepeenrad olid jätkuvalt olemas ja alles.

Sel korral õnnestus tavaliselt esipositsioone hoidvatel neidudel viimaseks- ja päris maha jääda aga ega meil polnud kiiret ka 🙂

Lähenesime Nehatu mõisale.

…kus olid eriti kurjad koerad!

Mõisa kõrvalhoone

Piilusime ukse vahelt sisse ka.

Mul oli muidugi vaja kohe selle redeli peale ronima minna, karistuseks sain hunniku saepuru kaela 😀

Loomulikult jäime me teistest jälle maha aga meil on pikad jalad jõudsime järgi. Teel nägime kitsi.

Iru paisu juures oli veidi pikem seisak. Mingi fotograafiaga tegelevate inimeste teema 😀 See oli ka viimane koht, kus ma nagu viitsisin veel fotokat veidi nokkida. Pärast oli juba pime ja läks suhteliselt märjaks kätte ära. Peale selle oli osadel juba bussi peale suhteliselt kiire, nii et kimasime edasi 🙂

Silla alt läbi.

Ronisime libeda künka otsa.

Ja võsa vahelt ruttu ruttu Iru hooldekodu juurde bussipeatusse. Need, kellel veel aega oli said pisut edasi minna, et maapiiri-ring täis kõmpida. Jalutasime mööda Pirita jõe serva kuni Iru Linnamäeni- õieti küll vastaskaldale.