Iru Merivälja kevade retk

Esimesel jaanuaril alustasime just sellest retkest. Et ring järjepidev saaks siis nüüd tuli see osa piirist jälle käsile võtta. Ma isegi hetkeks kahtlesin, et kas ma viitsin minna aga ilm oli ilus, nii et miks mitte toredate inimestega koos jalutada 🙂

Mul oli aega, nii et läksin alguspunkti ka jala. Muidugi jäin ma tänu sellele hiljaks aga samas oli teada, et Irus läheb aega ja kui ka hiljaks jään siis pole sellest mitte kui midagi.

Jalutasin tondi rabast läbi. Hull mõllamine käis, pandi kergliiklusteele asfalti.

Ja siis ma avastasin, et ma olen liiga pikalt venima jäänud ja kiirendasin veidi sammu.

Kohale jõudsin täpselt natukene hilja. Igatahes üle jõe oli koerte haukumist kuulda ja seega ma oletasin, et teised läksid linnamäe poole teele. Ma ei viitsinud järele ka lipata, nii et nautisin niisama päikesepaistet.

Käisin all koopa juures.

Mõne aja pärast tilkus üks inimene siit, teine sealt ja lõpuks saimegi kõik Iru ämma juures kokku.

Ma pean ausalt tunnistama, et sel korral olin ma eriti kehv pildi tegija. Tundus, et ma olen igal pool käinud ja pilte teinud küll võiks vahepeal niisma ringi vahtida 😀

Aga piir jooksis sel korral teisest kohast, et põnevam oleks 😀 Ei läinud Maardu võsa vahelt vaid hoopis Kloostrimetsa raba rajalt.

Turba tükid on nagu leivapätsid riiuli peal reas.

Teletorn seisis ka endiselt püsti.

Rada läbitud läksime üle tee surnuaeda. Muudkui marssisime ja mingi hetk olime vist natuke eksinud ka või noh, eksida ju väga ei saa… aga see oli see koht, kus keegi kunagi varem olnud polnud 😀

Leidsime umbes keset surnuaeda prügimäe.

Kusagil surnuaias võsas, prügikasti taga oli üks piiripost ka – teravad silmad märkavad neid juba kõikjal 😀

Majade vahelt läbi, “heinamaale”. Pokudel oli siilikad peas.

Haned ehmatasime lendu.

Et oleks jälle veidi põnevam ja ei peaks pikalt mööda raudtee äärt minema, siis luusisime majade vahel.

Korraks olime raudtee ääres ka siiski.

Edasi tuli üks ainus suur lillede pildistamine, ma olin kusjuures üsna tagasihoidlik.

Päikeseloojangu ajaks jõudsime Meriväljale.

Ja kui ma mõnikord jälle oma hiiglasuure kotiga ringi marsin siis võiks küsida ega ma teed kaasa ei vea. Teel koju bussi peal avastasin oma termose 😀 Muidugi oli kodus ka teed hea juua aga sel juhul poleks seda kaasa vedanud 😀