Maardu, Maardu karjäär

Oli jaanipäev. Mingeid plaane ei haudunud või tegelikult haudusin küll. Ammu juba tahtsin Maardu järve taha karjääre vaatama minna. Polnud varem käinud. Tõotas ilusat ilma ja aega oli ka hilise õhtuni välja. Sõitsin bussiga Lasnemäe lõppu ja hakkasin astuma.  Põhimõtteliselt oleks muidugi mõistlik olnud Maardusse sõita 🙂

Läksin läbi Seli metsa, mööda kergliiklusteed Loo teeristi.

Seal mõtlesin veidi loopealsetel kõmpida või väikest metsatukka piiluda.

Polnud väga hea mõte 🙂 Mööda heina kahlamine võib küll ilus olla aga samas ka veidi väsitav. Kuna ma teadsin, et päev tuleb pikk siis kohe alguses ennast ära väsitada pole mõtet. Aga ega ma alla ei andnud, vedasin ennast metsatukani välja.

No ja see mets oli päris rääbakas. Kurguni hein ja rägastik, soine kah takkapihta. Seal oli ainsaks mõtteks see, et saaks kergliiklusteele rohkemat nagu ei tahakski 😀 Peale selle ma pidin rabanduse saama kui metskits mul otse nina alt plagama pani, lihtsalt heina sees varem ei märganud. Peanupu püüdsin isegi pildile kui suurem ehmatus mööda sai 😀

Mets oli pime ja kõle.

Jõudsin kergliiklusteele aga seal oli suhteliselt igav käia. Õnneks polnud Maardu järveni väga palju maad.

Ausalt öeldes olin ma päris kindel, et ranna osas käib selline prazdnik, et eriti ei tahaks sealt mööda minna. Aga eksisin. Võibolla oli pidutsemiseks veel liiga varajane tund.

Karjääri tee ääres oli kraav, millest hästi üle ei saanud aga  ma oletasin, et mõni ülekäigu koht ikka on.

Ma pakun, et suurest teest nii umbes kilomeeter oli rada täiesti olemas. Kalamehed istusid järve ääres ja mina käisin piilumas, mis ümberringi paistab.

Kuna kalda äärt mööda minna ei saanud siis läksin võsa vahele, kust läks rada. Ma poleks osanud arvatagi, et seal niiiiii sopane võiks olla. Üldiselt oli sel ajal igal pool nii kuiv, et tolmu lendas. Samas tossudega siiski pääses läbi ilma, et jalad oleks märjaks saanud.

Vee äärde ei pääsenud, nii et üritasin selle alaga võimalikult kiiresti ühele poole saada ja lootsin, et tuleb mõni veidi helgem paik ka 🙂

Harilik öölill, lõhnab imeliselt.

Sild oli küll selline, et ma olin täesti veendunud, et kuiva jalaga sealt üle ei saa… aga sain ikka 🙂

Vahepeal oli üks pisike kruusaplats vee ääres, kus sai vaadet nautida ja siis võsa vahele tagasi sukelduda.

Keegi on siin enne mind käinud.

Ja äkki jõudsin ma mingile puhkealale. Muru puha ära pügatud. Istumiseks pingid ja püstkoda. Ilus vaade ja vette hüppamise sillake.

Mulle tundus natuke ebaaus, et teisel pool järve on nii lahe maastik 🙂 ja mina ei pääse õieti vee äärdegi.

Vot, kus mina pean käima :/

No sinna liivamäe otsa ma pean küll saama.

Enam palju aega ei kulunudki kui jõudsin kruusatee äärde, kahe järve vahelisele alale. Teisel pool olid keelumärgid ees, nii et ma oletasin, et siin pool võib täitsa vabalt ringi kõndida?!

Ma ei saanud nagu hästi aru, kas need muruküngastega mäed, mis ma eelnevalt nägin on mingi saareke või ei leidnud ma lihtsalt kohta kuidas sinna pääseks. Sain neid rõõmsalt üle vee vaadata, mul juba tekkis mure 😀 et kas ma siis liivamäe otsa ka äkki ei saa, asub kah keset järve?!

Liivamägi hakkas paistma. Mh, see ongi või, nii väike või??? Olid mõtted, mis mul peast läbi käisid 😀 Ma kipun vist liiga kergekäeliselt hinnanguid andma ja igakord saan õppetunni.

Kõrgust sel mäel selles otsas tõepoolest pole aga üles minnes on vaade selline, et suu vajub lahti ja enam “kunagi ära minna ei taha”. Üks plaaniväline poolteist kaks tundi läks mul selle mäe otsas sest ma päriselt ka ei tahtnud ära minna. Tegin ühe pikema söögipausi ja lonkisin ringi ja lihtsalt imetlesin vaadet ja tegin umbes 100 pilti, millest ma ei oska ühtegi välja valida, nii et võtan suhteliselt suvalised.

Teletorn ja Iru korsten paistavad.

…ja maasikaid kasvas seal ka 🙂

Leidsin koha kust alla minna.

Kaldapääsukeste pesad.

Tadaa mägi.

Tee äärest leidsin mitmeid käpalisi.

Balti sõrmkäpp

Kahkjaspunane sõrmkäpp

Siis läks asi veidi kahtlaseks, mingid putkad paistsid eemal ja mul polnud mingit tahtmist, et mind karjäärist välja visatakse.  Seega ma parem igaks juhuks keerasin metsa ja läksin luurele 😀

See metsatukk paistis eemalt palju koledam välja kui sisse minnes. Seal kasvas palju ümaralehist uibulehte. Suurt käopõlle ja ilmselt laialehist neiuvaipa. Ja lehised kasvasid seal ka.

Tuli muidugi välja, et tegelikult polnud põhjust sinna metsa minna aga kuna seal oli ilus siis vahet pole 😀

Eemalt paistis juba järgmine “valluta mind” mägi.

Kuna seal üleval midagi väga erilist ei olnud, ronisin alla järve äärde. Seal oli päris ilus.

Järves elasid mingisugused karbid – pirakad. Ilmselt järvekarbid.

Kui ma olin järve eluga tutvudes ka juba ilmatuma palju aega viitnud otsustasin, et aeg oleks kodu poole minema hakata. Põhimõtteliselt olin pool teed läbinud ja pool oli veel minna.

Mõtlesin, et lähen sellest künkast üle ja ongi asi lahendatud, jõuan tee äärde välja.

Aga tuli välja, et see mägi on teiselt poolt pigem nagu sein, vähemalt sealt kohast kust mina oleks tahtnud alla minna.

Üritasin alguses ka ülevalt äärt mööda minna aga kuna hein oli kõrge ja ei näinud eriti kuhu astud siis tundus see värk natuke liiga ohtlik kuna edasi oli järsak juba mõlemal pool. Kobisin siis alla tagasi. Mõtlesin, et panen siis seda sama seina äärt mööda ajama.

Aga seal läks pehmelt öeldes sopaseks.

Üritasin siis kuidagi kuivale maale saada.  Ronisin mingite punaste kivide otsa ja lõpuks tuli välja, et ma olen üleni veega ümber piiratud 😀 Ennast ajas ka naerma kusagilt ma ju kuiva jalaga läbi sain. Lõpuks pääsesin sealt kuidagi siiski ära ka aga mingi hiiglama suure ringi pidin tegema.

Kristallid ja sauruse seljaluu

…ja vesi ümberringi

Pidin tagasi kruusamäeni minema ja siis uuest suuna tagasi võtma.

Edasi polnud mul kuhugi mujale suunduda kui otse väravaputka poole. Samas oli nagu suhteliselt pohlad ka kui keegi välja viskama tuleb. Õieti siis oleks see valvur ilmselt paraja peapesu ka saanud, ma olin juba tund aega mässanud, et sealt karjäärist välja pääseda 😀

Koer haukus aga valvur ei teinud muśt väljagi.

Edasine plaan oli selline, et teisel pool teed pidid ka kusagil mingid vanad karjäärijärved olema, vähemalt kaardi pealt vaadatuna. Üritasin seal mitmel pool vee äärde kiigata aga kõik oli kõrges heinas, Hein igasugu jama täis, nii et rohkem koperdad kui käid. Aga päris ilus oli ikka. Teine kalda pool tundus jälle kuidagi parem olevat 😀

Sinna kanti tahaks veel luusima minna kui tingimused paremad on. Edasi see karjääri ala tundub kah põnev.

Väike Maardu ekskursioon. Sild paistab jälle.

Kroodi oja

Leidsin lupiinivälja, jube ilus.

Hoolimata sellest, et mul oli koju veel päris palju maad, korjasin omale kah kimbu.

Nägin nurmkana ringi paterdamas.

Kuna kell oli juba mingi pool kümme siis käisin Iru jaanitule platsi juurest ka mööda, et äkki on tuli üles võetud aga tuhkagi. Pidu oli täies hoos aga mina sinna ootama ka ei viitsinud jääda.

Käisin siis veel Iru linnamäel väikest võikupausi pidamas.

Jaanipäeva hein

Teletornist mööda.

Nii nunnu päikse leidsin 🙂

Maja ees õitses veel viimane jaanipäeva tulp.

Kokku kõmpisin 31 km, aastas kokku: 792km

Peaks mainima, et see on üldse üks ägedaimaid jaanipäevi, mis mul olnud on 🙂

Advertisements

One thought on “Maardu, Maardu karjäär

  1. Pingback: 2017 parimad ja kehvemad | matkad

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s