Astangu tunnelid

Ma vist käin liiga palju matkadel või olen nendest huvitatud. Igatahes viskab FB juba pidevalt mingeid täiesti suvalisi matka üritusi ette, millega või kellega mul mingit seost ei ole.

Igatahes 3. juuli lõunast viskas mulle ette, et Astangul on matk. Ma polnud seal “normaalselt” käinud. Ühe korra ühes tunnelis ja ühe korra niisama ümbruses lonkinud. Algul ma ei pannud tähelegi, et see on samal õhtul. Ilmselt sel juhul ma poleks ennast isegi huvitatuks pannud. Olin kuidagi väsinud ja tüdinenud. Aga siis hakkas järjest sõpru lisanduma, kes plaanisid ka minna ja õhtul tundsin ma ennast juba üsna reipalt, seega otsustasin siiski minna.

Lõpuks oli meie kamp 4 suurt ja 2 väikest inimest 🙂

Korraldajaks Rein Siimu Taiji kool.

Iseenesest oli kõik tore aga õigepisut häiris see, et jube lühidalt kestis kogu see värk. Põhimõteliselt oleks meid viidud ühte tunnelisse ja ühte koopa avasse ja kogu muusika. Neiu M haaras ohjad ja kamandas meid kõiki kolmandasse tunnelisse kah 😀 Peale seda läksime oma kambaga oma teed.

Samas on tore, et meid kokku kutsuti ega muidu poleks ilmselt ise niipea sinna kanti sattunud ja kõikvõimalike koopaid uurinud.

Tuli välja, et esimeses tunnelis ma polnudki käinud. Aga kuidagi jube kiiresti sai see läbi marsitud ja pilte praktiliselt ei teinudki.

Foto: Keret

Lõpetuseks lõin pea vastu uksepiita ära. Toetasin käe vastu seina ja sain selle mingi musta mõginaga kokku 😀

Foto: Marju

Nägin silmanurgast, et mingid”tüübid” kakerdavad tee peal ja jooksin järgi. Üsna suured pardipojad olid 😀

Teise tunneli jaoks oleks kummikuid vaja olnud. Siis oleks ilmselt üsna kaugele pääsenud. Meie saime ääre peal seista ja mõtiskleda selle üle, mis seal edasi veel olla võiks.

Kolmas tunnel on täispikkuses läbitav ja ka ainus, kus ma ennem käinud olin.  Seal tuleb veidi jalge ette ka vaadata.

Eestimaa džungel. Koopast välja astudes tundus õues troopiline palavus olevat. Lisaks veel mahlakalt suuri sääski ja üks kõhu peal jooksev puuk 😀

Sellega sai ametlik matk läbi, edasi uitasime omapäi.

Millegipärast näis mulle, et ülevalt poolt on parem liikuda kui altpoolt. Pealegi tundus, et seal on ka koopad, mida tegelikult ei olnud. Mingeid väikesi uurdeid siiski oli.

Aga selle eest leidsin sealt ülevalt pruun raunjala, mis on üsna vähelevinud taim. LK II.

Et neljandasse koopasse pääseda tuli üle paelahmakate ronida.

Ega seal seeski parem olukord ei olnud.

Läksime läbi ühe augu ja läbi teise augu.

…ja avastasime end keset auku, kust me muud moodi välja ei saanud kui pidime tagasi kõmpima.

Tegelikult oleks saanud veel ka edasi aga seal oli samasugune kiviklibu maas ja pimedus kaugustesse välja. Otsustasime parem edasi liikuda ja teisi tunneleid vaadata.

Ronisime üles. Vaade oli ilus.

Laialehine mailane.

kibuvits

Peaaegu grupipilt

Ronisime jälle alla tagasi, et see viimane tunnel üles otsida.

Viienda koopa suue.

Algus oli kivine, savine ja libe.

Ja edasi tuli põranda karkass. Põhimõtteliselt oleks sealt ilmselt ka kuidagi seina äärt mööda edasi turnida saanud aga enam nagu ei viitsinud väga proovida ja katsetada. Lauad tundusid igatahes suhteliselt kõdunenud, et sinna peale ronima väga ei kutsunud.

Seega tegime niisama naiseliku voodoo-d 😀 (Foto: Keret)

Välja minnes teatas neiu M, et me möödume kohe kurja kodutu elamust. Poisid läksid kohe nii elevile: ” emme, kas me ka kurja kodutut näeme?” 😀

Aga kodutu oli välja läinud, maja ukse kinni pannud. Edasi tuli juba tuttav teekond tagasi algusesse, et põnevam oleks siis läksid alt tulijad üles turnima ja mina üritasin all libedusega võidelda.

Juulikuine anemoon

neiu M sattus veidi segadusse. Ütles, et üks tunnel peaks veel olema. Aga lõpuks me käisime ühe suure tunneli väikest eeltunnelit läbi. Ei saanudki aru, kas see oli see õige koht või oli vale. Aga tore oli ikka 😀

Lõpetuseks astusime sisse  ühte lagunenud majja.

Kui ükskord oled stalaktiide näinud siis tundub, et neid on igal pool 🙂

Maja sein oli väga kunstipärane.

Edasi oli veel üks kassi ja öökullmehega maja. Sinna enam sisse ei viitsinud minna.

Kokku saime umbes 5 km. Ronimist ja turnimist ja libedust oli küllaga. Natuke imelik mõelda, kuidas meil õnnestus seda maad 3 tundi käia. Aga eks algus venis ka veidi 🙂

Aastas kokku: 818km

Advertisements

One thought on “Astangu tunnelid

  1. Pingback: Astangu asum | Minu rajad

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s