Ümber Kakumäe

Ühel pühapäeval mõtlesin, et väga pikka ringi ei viitsi ette võtta aga välja tahaks minna. Ma lootsin, et kui ma olen Tallinna piires siis ma jõuan normaalsel ajal koju. Mul oli plaan, kas Harku karjäär või Kakumäe. Millegipärast tuli kindel otsus, et lähen Kakumäele. Kuna tahtsin tervele poolsaarele tiiru peale teha siis alustasin Õismäe lõpust. Jalutasin Harku järve äärt mööda Tiskre ojani.

Kuna järve äär on pilliroogu täis siis järve näeb üsna vähe. Vahepeale jääb ka purjespordikeskuse ala ehk tuleb mööda tänavat jalutada.

Üldises plaanis oli märg ja hein kõrvuni 🙂

Remmelgate alt läbi ja jõudsingi Tiskre ojani.

Sillast üle.

Natuke kitši

Läksin üle silla, rada mööda metsa. See mets meeldis mulle juba talvel, nii ka nüüd. Kui enne käisin üsna kiirel tempol siis siin uitasin ja vaatasin ringi.

Läksin üle Rannamõisa tee Kakumäele. Jalutasin suhteliselt suvaliselt. Kaarti mul polnud ja seal kandis käinud ma ka polnud. Igatahes Üritasin niivõrd kuivõrd Tiskre oja äärde hoida.

Terve küla täis ühesuguseid eri värvi maju – Siin võiks teletupsud elada.

Tundub, et hakkan mere äärde jõudma.

Lõhna on juba tunda aga näha pole veel midagi

Kui künka otsa ronida siis natuke juba näeb kah.

Kohe jõudsin ka Kakumäe randa, kus ma arvan, et ma polnud ka kunagi varem käinud. Tükike liivast randa, edasi juba kivid ja kivid ja kivid.

See kivilt kivile astumine hakkas pika peale juba tüütuks muutuma. Pangast üles minna ei tahtnud, polnud kindel, kas sealt pärast ka mõistlikul viisil alla saab. Nagu hiljem selgus siis oleks võimalus avanenud alles poolsaare teisel pool.

Tegelikult see maa ei olnudki nii pikk aga kuna kivid olid poolenisti vees ja vette astuda ei tahtnud siis tuli päris pikalt, päris hoolikalt astuda 🙂 Lõpuks ometi hakkas ka liivakivist pank paistma.

Peale vetikate tundus esialgu täitsa Ok minemine. Võib öelda, et mõne aja pärast ma muutsin oma arvamust. Palju puudu ei jäänud, et ma oleks tagasi pöördunud ja ülevalt läinud. Veest läbi minna väga ei tahtnud sest põhi oli kivine, pealegi oleks enne üle libedate kivide ronida ja vetikatest läbi. Fui 😀  Ehk siis jäi teine variant – ülevalt poolt mööda libedaid alla kukkunud kive ja mööda savi kust niriseb vett alla.  Esimestest suurematest kividest üle saanuna mõtlesin, et kui veel mõni selline takistus tuleb siis lähen tagasi aga ma olen vist liiga uudishimulik. Kui ma teise suurema takistuse ületasin siis vaatasin, et pole häda midagi ja võib edasi minna  küll.

Ega seal polnudki aega pilte teha, pühendusin rohkem ronimisele ja mitte libisemisele, tasakaalu hoidmisele jne.

Kuhu ma jälle roninud olen 😀

Sain ümber nurga ja nägin üleval mingi sõjaväe putka moodi asja, seda ma juba enne googeldasin ja teadsin, et seal mingit militaarset värki on. Ronisin üles ja leidisingi nii üht kui teist.

Kuna siin oli vesi siis ei viitsinud enam tasakaalu harjutusi sooritada ja läksin vaatasin, mis üleval põnevat on.

Kohe hakkas silma torn

Sinna saab sisse minna ja üles ronida. Aga minu kõrgusekartus andis endast märku ja mulle tundus, et ma ei taha sinna üksi ronida 🙂

Seest oli nagu punker ikka. Laes rippusid stalaktiidid.

Tehtud-nähtud, läksin alla tagasi. Millegipärast ma olin täiesti veendunud, et mul on pool maad käidud.  Kui võtta arvesse ka Harku järve osa siis tõepoolest oligi, võibolla isegi veidi rohkem kui pool. Aga seda ei osanud ma küll arvata, et katsumused lähevad aina hullemaks ja aega kulub poole rohkem kui enne. Samas muidugi oli ilus ka hoolimata kõigest.

Kuigi esialgu sai maa peal käia siis oli seal eriti palju murdunud ja alla sadanud puid, millest tuli üle või alt läbi ronida. Samas oli nendel puudel igasugu põnevaid puuseeni.

Kollane kõhrik

Lõhislehik ja kasepehik

Pruun kõhrik

Külmaseened

Keegi oli endale mõnusa lõkkeplatsi ehitanud.

Aga mis ses´t platsist kui eemalt paistab redel ja kui pilk veidi kõrgemale tõsta on seal veel ka muud 🙂

Pihlakad olid jube ilusad.

Vahepeal tuletati kodukanti meelde 🙂

Marssisin aga edasi, kõige mõnusam ei olnud, kõige kehvem kah mitte. Pea kohal kõlkusid puud, vahe peal oli mõni alla ka sadanud ja tuli sellest ülevalt poolt läbi ronida – ühesõnaga paras takistusrada.

Jõudsin nurga tagant välja ja vaatasin, et sealt enam küll edasi ei saa.  Vesi on pangani välja ja kogu muusika. Ma jõudsin juba omaette kiruda sest mööda seina nagu üles ei roni ja tagasi nagu hoopiski minna ei tahaks, seda enam et seda tagasi mineku maad oleks üksjagu olnud. Otsustasin siis ikkagi edasi vaadata ja oh seda üllatust, üks väike nurgake oli kust oleks üles saanud. Siis asusin juba kindlamal ja rõõmsamal meelel järgnevat lõiku vallutama. Nagu ma nüüdseks olen täheldanud siis tavaliselt need kõige läbimatumana tunduvad kohad on täitsa Okeid kui need just tõesti läbimatud pole 😀

Mõni selline takistus oli küll ebamugav. Ei saa alt, eriti hästi ei saa ka ülevalt.

Pea kohal olid kohe kohe alla kukkuvad puud.

Aga ikkagi oli ilus ka.

Hulk ronimist oli veel ees, põhimõtteliselt Kakumäe sadamani välja ja kõik suhteliselt sarnane, nii et ma ei pane veel kümmet pilti pangast ja alla sadanud puudest. Vahepeal oli ka üks kodusadam. Peale seda läks panga osa madalamaks ja astumine lihtsamaks.

Päike hakkas taas paistma, panga taga olin kogu aeg varjus.

Leidsin kivi ja tahtsin natuke puhata, ehitasin kivitorni. Paar korda lendas ümber ka aga lõpuks jäi siiski pidama.

Natuke kive mööda turnimist.

Ja jõudsingi sadamasse. Kai peal käimine oli küll keelatud vähemalt sildi järgi aga kuna seal oli meeletu siblimine ja kõik olid sinna oma pühapäeva õhtut veetma tulnud siis ma  arvasin, et mina võin ka minna 🙂 Selline kena vahepala.

Ausõna, ma ei olnud seal üksinda 😀

Seintel olid nunnud kakkude pildid

Tegin vaikselt minekut, ikka kalda äärest. Sadam veel päris valmis vist ei ole 🙂

Viimane võimalus tsiviliseeritult üles saada.

Edasi tuli betoonist serv ja kiviklibu. Käimiseks oli kiviklibu suhteliselt ebamugav.

See ebamugavus läks kiiresti meelest ära sest ma nägin eemal rebast.

Samm läks kohe kiiremaks aga rebane pani sama kiiresti või kiiremini eest minema. Vahepeal ma kaotasin juba lootuse teda näha. Siis vaatasin muid asju kah.

Liikusin edasi ja kuulsin kuidas kusagil hull ragistamine käib. Vaatasin ringi ja kuulatasin kui rebane oma peanuppu kivi tagant välja pistis ja hambaid näitas. Mina enam ilma pildita ära minna ei tahtnud seega jäin vaikselt passima ja ootama. Rebane vist arvas, et ma olen üks ohutu tüüp ja hakkas oma varest või kormorani edasi sööma.

Edasine tee oli kohati veidi keeruline läbida kui vette ei tahtnud astuda aga samas ei midagi hullu.

Igatahes oli see kökimöki võrreldes tulevaga. Ma ise uskusin, et ees on lust ja lillepidu. Samas ei kahetse ka midagi sest tegelikult oli väga ilus.

Kohe tuli ka esimene “juga”. Kokku oli neid neli ja kui kaardilt vaadata siis sobituvad hästi Vabaõhumuuseumi kraavide otsa.

Esimest juga oli suhteliselt võimatu pildi peale püüda sest see oli igasugu okste taga peidus.

Tegelikult oli kuni muuseumini enamvähem rada, takistusi väga hullult polnud 🙂

Aga võibolla ma ka valetan või olen harjunud. Vihjena võib öelda, et mulle meeldis kunagi tõkkejooks 😀

Vabaõhumuuseumi alt läbi.

Pankranniku ala on veel umbes kilomeeter ja veidike peale aga see kilomeeter oli väga pikk. Kohe kuidagi ei liikunud edasi. Oli vaja kusagilt poolde seina ronida ja ennast võsast läbi pressida. Nii libe kui siis pole talvel ka, ma olen käinud ja tean 🙂

Esimeseks lõbustuseks olid suured äärmiselt libedad liivakivid, millest tuli üle ronida aga tore oli see, et seal voolas ka üks kosk.

Kolmas juga.

…ja neljas.

Mine kuhu tahad 😀 Sellistes kohtades tekib mul alati tunne, et ma vist ei ole päris normaalne 🙂

Tasa ja targu hakkas asi kenamaks minema.

Keegi oli labürindi ladunud ja mingit surimuri riitust pidanud 🙂

Tikud olid kaasas, panin küünlad jälle põlema, et oleks põnevam 🙂

Üks jalake

Lõpuks normaalses maailmas 😀

Käisin kohvitasin õe juures ja pärast polnud liikumise isu veel otsas, lonkisin linnas ka ringi.

Käidud sai: 17/ 1134km

Üks kommentaar “Ümber Kakumäe

  1. Pingback-viide: Tallinna piiril. Koplist Kakumäele | Minu rajad

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s