Harku rõõmud

Laupäeval oli jälle aega poole päevaseks matkaks ehk umbes 4 tundi kohal olemise aega. Kuna head ideed polnud ja Harku karjäär on ammu hinge peal, siis läksime sinna. Nagu ikka alustasime Õismäe parklast.

Teades, et karjäärid on alati sopased, eriti praegusel aastaajal, siis sai kohe kodus kummikud jalga pandud. Hea oligi sest Harku järve ääres poleks me muidu küll kuhugi pääsenud kui just mööda teed poleks käinud.

Järve äärne oli vee all.

Tundus veidi julgem astuda kui toikaga vee taset mõõtsin. Jalgu kohe alguses märjaks ei tahtnud teha. Foto:Aire

Vahepeal oli aega siiski ka ringi vaadata ja puuseeni märgata 😀 Pajunahkis.

Üldises plaanis olime siiski õnnelikud kui me sealt ragistamisest ja vees jalutamisest pääsesime

Praktiliselt kohe kui suurema teeni jõudsime saime sellest üle ja teisel pool ootas meid juba rada. Ma küll kaarti pealt vaatasin, et see peaks selline tühermaa moodi ala olema, kus väga hull võpsik ei ole. Aga oli sellegipoolest. Õnneks oli rada hea ja isegi suuremas osas ilma veeta.

Majade vahelt läbi ja juba jõuamegi Harku karjääri serva. Esimene mõte on juga vaatama minna. Viimasel ajal on igal pool nii palju vett, et tahtsime kohe näha, mis toimub. Eelmine kord oli see juba võimas, siis sel korral ajas igalt poolt üle ääre kui nii võib öelda.

Aga enne seda saime veel loikudes marssida ja kauneid mäe vaateid vaadata.

Joa vetemängud

Edasine plaan oli vallutada Harku karjäär. Esimene mägi, mille otsa ronisime oli madal ja suhteliselt igav aga samas vaade oli päris hea.

Läksime teiselt poolt mäge alla, et suunduda kuhugi kaugemale.
Ainus jama seisnes selles, et kuulsime töötavate masinate hääli. Ma arvan, et kellelgi erilist vahet pole kui me natuke ringi uitame aga päris masinate vahele ei taha ja kurjale valvurionule vahele jääda ka väga ei taha.  Aga alguses ma tahtsin ikkagi kindlaks teha, kas need masinad on järgmise mäe otsas või kusagil kaugemal.

Aga ega me päris lähedale ei saanudki. Kraav oli vahel, karuputke metsad vohasid ümberringi. Silmanurgast nägime kopa ka ära, nii et sinnapoole polnud erilist mõtet minna.

Selle eest teisel pool teed ahvatles mind veel üks mägi, kuigi me võtsime vastu otsuse, et me töötavas karjääris ringi ei kola.

Läksime künkast alla ja selline võsa ootas ees, pressisime endid kuidagi läbi.

Tee juurde välja jõudes oli minu plaan küps, me lähme sinna mäe otsa. Mõtlesin, et kui vahele jääme siis pole kah suuremat kahju, rohkem karjääris niikuinii ei plaaninud olla ja kui mõni valvur tuleb siis saame priiküüdi väravasse 😀

Mäe taga oli mingi prügiladu.

Tundus, et me peame siiski ise omale väljapääsu leidma.  Ees pool selles prügilas oli lahtine värav aga seal oli ka mingi mees ja sinna saamiseks oleks pidanud kuidagi sinna aeda saama. Teed mööda oleks saanud otse karjääri majade vahele :/  Tundus, et äkki sealt karjääri augu serva pealt siiski pääseb läbi. Ma ei olnud nõus tagasi ka minema sest uueks plaaniks oli minna Harku mõisa ja nii pikka ringi ma teha ei tahtnud.

Alla jõudes vaatasime, kuidas okastraataia ja kraavi vahel edasi astuda ja kuhu ja kuidas paremini välja jõuda.

Toikaga sai kraavi sügavust möödetud, tuli välja et polegi midagi, saime kummikutega läbi nagu niuhti ja ei pidanud mingi valli otsas kõikuma. Tuli välja, et me astusime ka üle traataia 😀 Igatahes olime me teisel pool aeda.

Tegelikult olimegi selles prügi aias sees. Ja muidugi alles siis nägime koerakuute. Mina eluaegne koera kartja eriti ei rõõmustanud selle üle. Aga õnneks olid sel koeral meist pohlad, vaatas kurja  näoga aga isegi ei haukunud ja ei viitsinud end kuudistki välja vedada 🙂 Natuke jube oli see ka, et eemalt ei saanud ju aru, kas teisest aia äärest ka läbi pääseb või peaks veel võõral teritooriumil omanikule nägu näitama ja midagi seletama. Samas vähemalt seal pool, kus meie tulime polnud ühtki silti, et oleks eramaa või midagi. Värava juures oleva kohta ei oska kommenteerida.

Õnneks saime ilusasti läbi.

Pildilt vaadates oleks sealt isegi alla saanud kui koerahirm oleks väga suureks läinud. Samas üles poleks ilmselt enam saanud, seinad olid üsna sirgeks lõigatud, oleks pidanud ümber mäe minema või mäkke tagasi ronima.

Päris suure tee peale ei viitsinud minna. Ja tundus, et sealt edasi minnes võiks vanemad karjääri asemed olla, kus enam tööd ei käi.

Tee oli jälle veidi vesine.

Saime veel natuke karjääri vaateid nautida.

Sellega sai sel korral karjääris käik otsa.  Läksime tee äärde ja kõmpisime igavat sirget kergliiklusteed.

Kultusekivi juures ronisime põllule ja sealt otse kuhugi majade vahele.

Terve külavahe oli üles kaevatud.

Madu ahvatles õunaga

.. ja me läksime õnge kah.

Mõisa juurde jõudes hakkas juba kergelt hämarduma. Aga enne vaatasime veel kõrvalhooned üle.

Harku mõisa pesuköök ja abihoone

Pesuköögi otsasein

Väravavõlv pesuköögi kõrval

Abihoone on kokku kukkunud. Lage pole. Müürid veel seisavad.

Harku mõisa piirdemüür ehk kasvuhoone tugimüür, kahe torniga.

Ja siis läbi pargi  mõisa juurde. Tunnistan ausalt, et sel korral nagu ei viitsinud eriti pilte teha sest ma alles käisin seal mõisa juures ja sel aastal on neid kordi juba päris palju olnud. Aga mõne klõpsu ikka tegin.

Läksimegi ära, aeg hakkas peale suruma ja pimedaks kippus ka vaikselt minema.

Mõisajärvest mööda

Datšade rajooni kõrvalt läbi.

Huvitav oli vaadata. Mõnel oli mingi kuut püsti, teisel oli lihtsalt kasvuhoone ja kolmandal päris ilus väike majake.

Harku luited olid meie viimane vaatamisväärsus.

Edasi andsime päkkadele tuld.

Käisime :15km/ aastas: 1414km

Advertisements

One thought on “Harku rõõmud

  1. Pingback: 2017 parimad ja kehvemad | matkad

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s