Valgejärve maastikukaitseala

Sõbrannaga oli plaanis minna pilliroogu korjama ja siis mingeid jõuluehteid nendest teha. Mitte et meist kumbki eriline jõulude fänn oleks aga me oleme spontaansed, mõtleme et teeme midagi ja siis teemegi kui aega on 🙂 Ma küll oskasin Tallinnas mõne koha välja pakkuda aga kui Tallinna lähiümbrust vaadata siis nagu ei tulnud midagi eriti meelde. Kuigi nüüd ma võiks mitmeid kohti välja tuua.

Sõbranna pakkus erinevaid kohti välja ja ma siis googeldasin ja vaatasin piltide pealt, et kas ja kust oleks neid pilliroovarsi võtta.  Valgejärve MK oli üks variantidest. Piltide peal oli seal nagu kõrsi näha küll. Samas nagu kui meenutada paari aasta tagust käiku siis ei meenunud, et seal oleks neid kuigi palju olnud. Aga ilmselt oli meil mõlemal tahtmine sinna minna, ei tekkinud mingit vaidlust või kõhklust, et äkki võiks kusagile mujale ka minna või…?!

Sõitsime Järveotsa järve juurde parklasse. See käis meil ka intuitiivselt, ega kumbki ju täpselt ei mäletanud, kust see tee täpselt läks või kust tuli ära keerata. Aga kohale jõudsime täiesti ilma ekslemata. Ainuke pisike äpardus teel oli see, et kõige suurema vihma ajal jäid auto kojamehed seisma ja me ei näinud eriti mitte midagi. Ja kui ma nüüd meenutan siis oli meil sealkandis eelmine kord ka mingi jant, et auto aknad läksid seest uduseks vms?!

Plaan oli selline, et käime algul laudtee läbi, siis torni ja metsavahelt tipi juurde ja parklasse.

Me oleks võinud vist sinna järveotsa järve äärde kah istuma jääda – lihtsalt nii ilus oli jälle.

Aga nagu piltidelt vaadates järeldada võib siis me ei läinud sinna just vara hommikul ja seega meil ei olnud väga palju valget aega jäänud. Kuna meile mõlemale meeldib pilte klõpsida siis meil ei olnud just ülikiire aga minema pidime hakkama küll.

Me oleme need tüdrukud, kes võtavad omad puud metsa kaasa 😀

Plaanisime tipis veidi lõke ääres istuda kui juba pimedaks läinud on.

Jalutasime teisele poole teed metsa. Jõudsime esimese laudteeni. Oli natuke vesine. Panime küll kummikud jalga aga tegelikult oleks ka ilma saanud, lihtsalt poleks nii mugav olnud. Nüüd oli vähemalt valik, kas käia libedal teel või tee kõrval.

Kohtusime paarikesega, kes otsis oma kadunud koera, keda meie nägime ainult pildi pealt aga mitte päriselt ja keda me võibolla kuulsime kusagil eemal haukumas.

Ja oma imestuseks leidsime ennast tipi juurest, olime “õige” teeotsa maha maganud, et jõuda teisele laudteele.

Kohe alguses ei hakanud tuld tegema, vaatasime niisama sees ringi ja läksime edasi.

Üsna seal samas on hundiaed. Puidust ringikujuline, keskel peaks olema elus sööt. Enne sõda asus siin Tori metsavahi maja.

Hundiauk on tehtud endise keldri kohale.

Leidsime imeilusa kasesalu, mis ametlikus keeles on soovikumets, mis tähendab seda et tegu on peamiselt lehtpuudega niiske alaga.

Kaskede vahel tulid head mõtted. Võiks natuke maad paljajalu käia. Otseloomulikult tulid just siis meile vastu kaks naist, kes seda kommenteerimata ei suutnud jätta. Lõpuks tehti meist paljasjalgne fotosessioon taliteel

Sadakond meetrit käidud tundus päris mõnus aga nagu rohkem väga ei tahtnud ka. Edasi tuli juba soppa ja vett ja lund ka.

Vaatasime, et eemal lähevad inimesed metsa. Kohe tekkis huvi kuhu nad lähevad. Nool näitas allikaid, nii et me läksime sammusime ka sinnapoole. Hirmutasime teised vist minema kui võsa vahelt välja hüppasime 🙂

Sõbranna arvas, et peaks allika ära märgistama. Ma ohverdasin oma koti küljest punutud paela ja sidusin puu ümber sest see oli ainuke naturaalne asjandus, mida metsa jätta.

Käisime ilu nõutamas.

Edasi tulid juba rukkimäed.

…ja vaatlustorn. Torni juures kohtusime juba tuttavaks saanud naistega 🙂 Puhkasime jalga ja ajasime juttu.

Laudteele läksime jälle kahekesi. Libe oli aga kukkuda ei tohtinud 🙂

Valgejärv

Edasi läks juba üsna pimedaks, pilte polnud erilist mõtet teha.  Pilliroogu me peaaegu ei leidnudki ja see, mis oli – oli väga nigel. Päike loojus  ja taevas oli nii ilus, et me lihtsalt vaatasime ja passisime 🙂

Vahelduseks sadas natuke vihma ka.

Viimane loojangukuma.

Sellegipoolest täiesti pimedaks ei läinud, kuu säras taevas nagu taskulamp kui sel just parasjagu pilv ees ei olnud. Kohati kobasime pimeduses, vaistu järgi. Vahepeal tekkis küsimus, kas me oleme üldse tee peal või metsa vahel aga siis läks rada jälle selgemaks ja lõpuks jõudsime ka viimasele laudtee jupikesele. Lõke jäigi tegemata. Aga Järveotsa järve käisime nautisime korraks veel.

7/1431km

Lasnamäe paepealne ja Kadriorg

Kui tuju on kuhugi ära kadunud, midagi teha ei taha, isegi mitte kodus istuda aga veel vähem matkata, siis mida teha? Üks variant on käia kodu lähedal lonkimas, mitte kaugel ja mitte kauaks aga ilus ilm saab nauditud, see on kõige tähtsam.

Leppisime A-ga kokku, et ta tuleb bussiga Lasnamäele Jussi peatusesse, mitte et ma eriti oleks teadnud, kus see asub aga kaardi pealt vaadatuna asub see täpselt varsaallikate taga või ees, oleneb mispidi võtta.

Ise kõmpisin jala kohale. Möödusin mereakadeemia tondilossist, mis hakkab vist tasa ja targu ilmet võtma.

Jõudsin ise ka lõpuks peatusesse. Läksime sealt otse üle tühermaa. Võsa oli siiski veel suhteliselt tihe ja ammu polnud käinud ka, nii et saime natuke aega edasi tagasi käia. Aga  lõpuks jõudsime ka allikateni.

Seal oli märg ja sopane. Nii et kauaks imetlema sinna ei jäänud.

Iseenesest oleks täiesti tore kant kui igasugu sodi maha ei loobitaks, nagu ka kogu ülejäänud klindiosa. Aga eks see vist on nii, et kui võsa maha ei võta, pinke ja laudteesid maha ei pane siis on järelikult prügimägi ja kogu lugu.

Jõudsime Jussikalda teele ja andsin A-le valida, kas lähme koledamat, sopasemat jne rada või lähme korraliku rada mööda metsa. Kuna A-l olid heledad püksid siis ta arvas, et võiks siis ehk metsa minna. Mina mõtlesin, et võiks Purde joa üle vaadata, ma pole kunagi näinud, et see voolaks nagu päris juga. Praegu jälle on nii veerohke aeg, et nagu iga pisemgi nire peaks voolama. Aga unistada ju võis, mina ei näinud seal küll voolavat vett, kuigi jah, maapind oli märg, seega kusagilt midagi tilkuma pidi.

Kui nüüd hästi ette kujutada siis pildil on näha silda üle purde oja alumise poole.

… ja edasi läksin ma sujuvalt panga peale, mis A-lgi üle jäi, tuli järgi 🙂

Panga keskpaik oli mõnusalt kollendav. Tore oli ka see, et enamikes kohtades paistis juba läbi ka, nii et ei liikunud ainult pimedas võsas vaid üsna helge ja särav olemine oli.

Suurema osa ajast liikusime siiski panga peal.

Anemoonid õitsesid. Sel aastal oli kuidagi vähevõitu. Ega enam vist eriti juurde ei tule ka kui külmaks läheb. Samas eelmisel või üleelmisel aastal oli viimane õis veel 15 detsmbril.

Panga all voolab üks nimeta juga, mis nii nimeta juga enam ei olegi – “ristiti” teine jumalaema joaks 😀 Vähemalt saab seda siis kuidagipidi nimetada, nii et kõik teaksid millest ma räägin. Ühesõnaga on see nagu päris joa moodi juga sest see niriseb kuival ajal ka kui kõik teised nn. joad on kuivad. Nüüd suurvee ajal oli muidugi natuke uhkem värk kui muidu.

Juurdepääs praegusel ajal oli suhteliselt nigel. Õieti pole sinna muulgi ajal tapvalt mugav minna aga kui maa on lehtedest ja sopast libe siis võiks öelda, et on pisut hirmuäratav. Teisalt on seal mõni puu ja juurikas, millest kinni hoides saab alla küll. A arvas, et ta vaatab ülevalt aga kui ta nägi, et asi vist on ikka väärt alla tulemist ja mina kogu täiega alla ei sadanud siis ei saa ju asi äärmiselt hull ka olla. Nii et olime siis mõlemad libedal nõlval ja klõpsisime pilte teha 🙂

Edasi me suhtkoht jooksime sest tuul oli nii külm. Mõned vaated Maarjamäelt ja jooksuga edasi tuulevarju.

Enne tuli meil veel ületada sild, mis tuulega näis suisa ohtlik 😀

Ronisime alla ja vaatasime veidi ringi. Päris palju erinevaid lilli õitses veel.

Ussikeel lepatriinuga

Kassisaba ja käokannus.

kollane karikakar

Kes ütleb, et tühermaa ei või ilus olla?

Vaateplatvormilt paistis juba veidike Tallinna panoraamist, suvel pole lehtede vahelt suurt midagi näha.

Läksime mööda klindi pealset rada edasi kuni jõudsime lauluväljakuni.

Ja sealt läksid meie teed mõneks hetkeks lahku. Mina polnud nõus ringiga minema ja A polnud nõus otse üle tee jooksma.  Ehk mina lähenesin hundikuristikule ülalt ja A alt.  Tänu oma isekusele sain ma sealt mäe otsast tagumiku peal alla lasta 😀 Aga miski või keegi peab siin ilmas nalja ka tegema onju. Igatahes oli mu roosa kampsiku ots konkreetselt sopane ja sellega polnud enne kodu suurt midagi teha ka. Kui inimeste sekka läksime peitsin saba osa jope varju 🙂

Aga muidu oli äge, ma järjekordselt pole kunagi varem näinud, et see osa hundikuristikust, kus Siima Škopi pöialpoisid käisid kunagi voolanud oleks.

Nagu ikka ei teadnud ma maast ega ilmast ei ööd ei mütsi. Kui A küsis kumb see õige juga on siis ma olin veendunud, et see ongi. Loogiline ka ju kuna vesi tuleb hundikuristiku ojast. Aga hing ei andnud rahu kodus googeldasin ja sain teada, et tegelikult on tegu joastikuga, nii et mõlemad joad on täitsa joad. Kuigi see teine on minu jaoks alati solgitoru olnud 🙂 Kaardi pealt ka aru ei saa kust kohast see vesi tulema peaks. Aga vähemalt võib öelda, et seda juga ma olen ennemgi voolavana näinud 🙂

Lõpuks lippasime veel jaapani aiast ka läbi. Päris ilus sügisene oli.

Punaste lehtedega pähklipuu, mille pähklid olid ka veidi veidra kujuga.

Kõmpisime natuke maad pargis ka, et jõuda Kumu juurde bussipeatusse.

Tundus nagu poleks väga käinudki aga kilomeetreid tuli tervelt 10. kokku:1266

Võsu-Oandu-Altja matkarada

Hahaaahaa. I-l oli jälle jooksuaeg, sel korral Võsul. Kutsus mind pealtvaatajaks ja hiljem kaasmatkaliseks. Võtsime A-l ka kratist kinni ja läksimegi.

Algatuseks oli meil Võsul nii umbes tunnike aega. Ma ei olnud üldse kindel, kas ma olen Võsul käinud või mitte? Tundus kõik nii võõras kuidagi aga väga ilus, vähemalt esimene tänav kuhu me sisse keerasime. Samas oli seal jube külm luudeni tungiv tuul ja samas kõrvetav päike, suhteliselt halb kombinatsioon, ei tea kas riietuda lahti või panna hoopis midagi juurde.

Selle eest mereäär tundus tuttav, järelikult olen vähemalt sealt kunagi läbi sõitnud.

Kui mina seal pilte klõpsisin pistis A kisama: “Vaata, et sa ratta alla ei jää!”

Liikusime suhteliselt kaootiliselt ringi kuna kumbki ju kohta ei tundnud. Leidsime kogemata Võsu männi.

Võsu jõeorg

Läksime vaatama, kuidas I omad jooksud lõpetab. Auhinnaks anti meile puuvilju 😀

Seadsime sammud Võsu-Oandu matkarajale. Peab tunnistama, et see ei läinudki nii lihtsalt. Kui telkimisplatsi leidmine oli enamvähem ok siis rada kaardi abil üles ei leidnudki. Lihtsalt jalutasime ja vaatasime ehk on kusagil mõni nool või silt.

Kuidagi igav oli. Tähtede seis oli ka vist selline, et kõik olid natuke jauramid 😀 Küll oli mets üksluine, küll oli miskit muud hädad. Piltide peal on ka kõigil näod kogu aeg kõverad.  Aga lõpuks oli siiski tore. Mina tilberdasin teistest 100 meetrit taga pool. Oli vaja marju ja seeni korjata. Kui neile järgi jõudsin siis tuli hea koriluse koht jälle. Või no mis see nüüd nii hea oli aga oma ämbrikesed sain peaaegu täis.

Foto:Ilme

Vahepeal ronisime künka otsa, kus I suutis leida ainukese pisikese puujuurekese, mille taha koperdada ja peaga maad künda. Õnneks läks kõik hästi ja lõppes ainult kriimuga peas.

Vaatamisväärsus – metsasiht.?!

Esimene päris vaatamisväärsus oli minu jaoks vaigutamise puud. Ma polnud neid kunagi varem näinud, neist sai seal metsa all palju pilte klõpsitud 🙂 Neid oli seal kohe südamest.

Kusagil tee ääres seisis silt, et kusagil peaks mingi verstakivi olema. Aga kus täpsemalt ei tea. Loobusime selle otsimisest. Ajaliselt oli meil küllaltki kiire aga otsustasime ühe kiirmarsi Esku kabelisse teha. Edasi tagasi oli see pea 5 km vist. Aga tee oli kuidagi mõnus. Ilus metsaalune ja kukekaid kasvas seal ka 😀

Kõndisime, söime mustikaid. Leidsime verstakivi ka üles, täiesti kogemata.

Esku kabel oli väike ja ilus, uksed täiesti avatud.

Ma näen südameid igal pool.

Altar

Orel

Kabeli ümber oli armas vana surnuaed, kahjuks küll nii heina sees, et eriti palju seda just ei näinud.

Tagasiteel kohtasin mitut pesakonda kukeseeni.

… ja männiriisikaid.

Oleme õigel teel.

Jõudsime kanjonis voolava allikani. Trepp oli ära kõdunenud, vaevu käsipuu järgi aimatav.

Oli jälle männimets ja siis kuusemets. Veel vaigutamise puid.

Trepp, mida naised kutsusid taevatrepiks sest see pidavat maratonide ja poolmaratonide lõpu maiuspala olema. Hea, et mind sellised asjad ei huvita 😀

Sea selja sügamise puu leidsime ka üles.  Kuigi jälle poolkogemata 🙂

Lõpuks oli tülpimus juba täiega peal aga vähemalt hakkas maastikupilt muutuma.

Jõudsime kopraraja juurde.

Vaatasime ringi, ilus oli aga ei mingit vaimustust. Lihtsalt kõmpisime jalg jala ette.

Oandus oli ette nähtud I tuttava juures maha istumine, söömine ja kohvipaus. Ega me söönud polnudki võibolla sellest see morjendatud olek?! Aga enne veel pidime ületama takistusi näiteks nagu sellised puujuured 😀

Kõht täis ja kohvi joodud, tuli eluvaim kohe sisse. Pea hakkas kohe lollusi genereerima ja elu oli lust ja lillepidu.

Seenekabe. Foto:Ilme

Pidime mööda koprarada natuke maad tagasi minema aga nüüd oli see palju helgem ja ilusam. Tee ääres kasvasid maasikad ja puha 🙂 Ma hakkasin peotäit maasikaid ära sööma kui avastasin, et mingi must asi on ka peos.  Päris armas teine aga ära süüa poleks nagu tahtnud.

Foto:Ilme

Tõsised matkajad. Foto:Ilme

Asi läks ikka täitsa käest ära 😀 Pilti tehti ka juba nagu nööril rippuv pesu. Foto:Ilme

Altja oja oli jube ilus.

Mul oli vaja kesest oja poseerida. Foto:Ilme

Veidi kipakas sild üle Altja jõe.

Natuke metsavaheteed ja meri paistabki.

Läksime üle rippsilla, et  jõuda Altja võrgukuurideni.

Altja võrgukuur. Eemalt paistab Altja titekivi ehk Altja suurkivi. Altja titekivi ümbermõõt on 22,6 meetrit, kõrgus 4,1.

Kuurid üle vaadatud liikusime Altja keskuse poole. Külavahe oli täitsa kena ja korda tehtud

“Jooksime”, et bussile jõuda, mis lõpuks tähendas seda, et meil oli poolteist tundi vaba aega. Läksime Altja kõrtsi hoovi peale. Kiikusime, möllasime, ronisime aga aeg venis ja venis. Jõudsime mitu korda ümber kõrtsi käia, kõrtsi taha metsa vaadata aga ikka oli aega üle.

Kiikumine oli omal vastutusel, sellist silti nägin küll esimest korda.

Väikese kiigega ei pidanud ise vastutama 🙂 Foto:Ilme

Veel südameid

Lõpuks siiski sai kell niipalju ka, et oli aeg end bussi peale vedada. Meil läks hästi, et me üldse peale mahtusime. Buss oli selline mini variant nagu marsa ja piletid olid eelmüügist peaaegu välja müüdud. 6 vaba kohta oli, millest 5 sai Altjal täidetud. Ma ei saa ainult aru, et miks suvel sellised väikesed bussid sõidavad? Päris paljud jäid bussist maha, soovitusega kõmpida Võsule.

Kilomeetreid: 25/924