Nääriretk

Väikeseks traditsiooniks hakkab kujunema 1 jaanuari matk, sel aastal teist korda. Pakuti välja, et mina võiksin seda teha. Kuna teada oli, et eriti vara magama ei saa siis olin nõus kui matk toimub Lasnamäel.

Kui ma hakkasin mingit plaani välja mõtlema siis tuli küll täielik blokk ette. Ma ise olen siin nii palju ringi tuuseldanud, tundus et siin ei ole midagi näidata ega midagi teha. Niisama majade vahel ju ei trambi.

Suurem asi jutuvestja ma pole, Lasnamäe ajaloost väga midagi ei tea, seega oli vaja leida võimalikult palju mingeid pidepunkte, et inimestel äkki natukenegi huvitav oleks.

Alustasime  Lasnamäe lõpus Seli petuses.

Lasnamäe lõpus oli mõnes mõttes lihtne – seal on trobikond kive. Samas nagu natuke “nõrk” sest need rändrahnud on seal suhteliselt pisikesed ja erilist infot nende kohta pole.

Läksime läbi metsatuka Maasepa kivi juurde. See on selline madal, näeb välja nagu prahihunnik või kamakas betooni.

Praktiliselt kohe üle tee on trammitunnel. Seinamaalinguid täis kodutute kodu.  2013 a korraldati seinamaalingute konkurss, mille parimad tööd tunnelit kaunistavad. All pool on kõik juba kordi ja kordi üle joonistatud aga üleval pool on ühtteist veel näha. Tunnel seest oli suhteliselt kole.

Sealt edasi polnud mul täpselt aimu, mis toimuma hakkab sest ma tahtsin minna otse Iru kuuskivi juurde. Võsa oli äge aga ilmselt mitte päris see, mida matkalised ootavad kui nad 1 jaanuari hommikul matkama tulevad.

See on juba viisakas koht

Kividest ma ei viitsinud pilte teha kuna ma olen seal viimasel ajal palju käinud ja palju pilte teinud. Kuuskivi nimi tulevat väidetavalt sellest, et see on 6  tükiks lõhutud. Väidetavalt olevat 2 tükki minema veetud. Sellegipoolest suutsime me 6 tükki kokku lugeda ehk siis ilmselt kivi mureneb või on edasi lõhutud.

Üle tee põikasime korraks Pirita jõe äärde. Vett oli palju, sai üles alla ronida.

Nagu ma ütlesin tegin oma plaani nii et lähestikku oleks palju punkte. Praktiliselt seal samas natuke maad Lasnamäe poole minnes on Ussimäe kivid. Aga see oli jälle lihtsalt punkt, päriselt seal midagi vaadata pole.

Natuke maad üle tühermaa, Tondiloo parki. Kivila tänaval, pargi poolses küljes on 2 supergraafilist teost “Sport” ja “tuvikarjane”

Järgmine lähedalolev punkt oli jälle üle tee Bauhausi parklas. Vaadata seal muidugi midagi polnud aga lihtsalt huvitav on see, et sinna on langenud meteoriit ja koht on looduskaitse all geoloogilise objektina. Sildid on püsti ja isegi kividest on mosaiik laotud aga kuna lumi oli maas siis polnud näha mitte midagi. Tegime siis hoopis lumeingleid ja kui kellelgi teisel lõbus polnud siis ehk Bauhausi turvamehel kusagil ekraani taga 🙂

Autiir ümber Bauhausi tehtud, läksime tondirappa.  Seal ma olin natuke pettunud seoses lumega ja veidikese külmaga. Nurk, kust ma sisse läksin oli minu jaoks üllatus kui ma sinna esimest korda läksin. Seal on päriselt turvas, mis varba all vetrub, seal on päris rabataimed aga praegu oli maa külmunud ja taimed lume all – suhteliselt suvaline tühermaa.

Ainus, mis veidi elevust tekitas oli astelpaju põõsas.

Pärast suutsin veel vale rajaotsa ka valida, nii et luusisime jälle võsa vahel. Jalutasime kiriku taha välja.

Vaatasime värviliste kivide linna. Ehk värviline betoonihunnik kunstiprojektist Suur Lasnamäe, mis toimus 2014 aastal ja mille enamus kunstiteoseid olid teisaldatavad. Alles jäid kivid ja Kotka trepp. Trepp kusjuures värviti eelmisel aastal uuesti üle, nii et see särab oma täies hiilguses. (Pilt varasemast ajast)

Edasine plaan oli suhteliselt mannetu minu  jaoks- minna mööda Paekallast Maarjamäele ja kogu lugu.

Niipalju ma siiski veel tegin, et näitasin “jumalaema koske”, mida ametlikult olemas ei ole. Kuna kaldast alla minek on suhteliselt järsk siis käisime osaliselt  keset panka seda uudistamas.

Edasi oli lihtsalt tuim tammumine.  Läksime läbi pooleli jäänud mikrorajoonist.

Vaatasime suhkrumäelt alla, midagi näha ei olnud sest oli udu.

Pärast seda hakkasid inimesed vaikselt laiali pudenema. Kuuse alla pikniku pidama jõudsid alla poolte ja lõpuks Maarjamäel käisime viiekesi.

Üldises plaanis oli see üks igavamaid retki üldse, kus ma käinud olen. Isegi igavam kui eelmise aasta 1 jaanuari matk, mis tol hetkel tundus ikka üsna igav 😀 Ma loodan, et see traditsioon ei jätku ja järgmisel aastal 1 jaanuaril on natuke parem matk või isegi palju parem matk.

Kilomeetreid tuli mul kokku umbes 15.

Ümber linna – Paljassaare

Sel korral käisime Paljassaares ja Koplis. Inimesi oli palju – nii sadakond.

Ma tunnistan ausalt, et mulle ei meeldi kui nii palju inimesi koos on. Mitte sellepärast, et mulle inimesed ei meeldiks vaid sellepärast, et kogu see grupp vajub kuidagi laiali, kes läheb ees minema, kes jääb omaette lonkima. Uusi tuttavaid nii suurest massist tõenäoliselt ei leia.  Samas lähevad ka omad tuttavad nii suure pundi peale kaotsi. Lõpptulemus on see, et oled sajakesi aga ikka nagu üksi.

Peale selle ei saa ka hästi fotosid teha kui sa just inimesi pildistada ei taha. Et loodust näha pead kusagil omaette tuiama. Mulle tunduski nii mõistlik. Suurema osa ajast vaatasin üksi ringi või leidsin vahelduseks mõne tuttava üles, kellega juttu ajada.

Alusatasime  Tööstuse Rimi juurest. Läksime Paljassaare tee äärest majade taha, lihtsalt mööda aia äärt oleks maru mage jalutada.  Seal oli minu jaoks selles mõttes põnev, et polnud varem käinud. Tavaliselt sõidetakse bussi või autoga randa välja.

Kuna ma seal üksi ringi käisin siis ma ei saanud midagi teada ka. Mingi vana veetorn oli seal ja ainus info, mis ma kiire googeldamisega leidsin oli see, et sinna taheti kunagi mägironijate kohvik teha. Iseenesest idee on äge 😀

Mingi ümmargune maja.

Lagunenud maju oli seal üksjagu ja mingi “posti metsa” leidsime ka.

Jalutasime Katariina kail.

Ja siis ma pidin torni otsa ronima. Jama seisnes selles, et redelini hästi ei ulatunud. Ja kui hüppasin siis selge oli see, et ise ma ei jõua ennast sinna üles vinnata. Ehk siis mulle tehti pätti ja üles ma saingi. Nii äge 😀

Sealt läksime mööda liivaranda, osaliselt mööda laudteed. Vaatasime vana sigala varemeid.

Edasi mööda kivist ranna äärt linnuvaatlustornini.

Üleval käidud, irdusid omaette käijad jälle mere äärde, et poolsaare otsas teistega kohtuda. Aga see ei läinud meil õnneks. Meil  võttis see ronimine ja turnimine veidi aega ja kohale jõudsime siis kui teised juba edasi liikusid.

Mere ääres oli mitu rändrahnu. Ja meri ise oli imeilusat värvi ja väga läbipaistev, see vist selgitab ka meie veidi aeglasemat tee läbimist?! Lihtsalt vaatasime ja ahhetasime 🙂 Naised 🙂

Neeme otsas üks kohustuslik pilt ristlainetest ja jooksuga edasi.

Edasi oleks pidanud tulema see kõige põnevam osa ehk läbi pilliroo minek. Seal ma polnud enne käinud. Aga mingid asjapulgad olid pilliroo ära niitnud ja selles mõttes kahanes see uudsus kuidagi väga väikeseks. Kõik oli näha, mis talla all on ja sihtmärk kuhu jõuda ka.

Pärast seda jätkasime rannas edasi minemist, nägime veel üht pisut suuremat rändrahnu ja Peeter Suure Merekindluse rannakaitse patarei nr12 punkreid, kes tahtis käis sees, kes ei tahtnud pidas õues pikniku.

Pärast seda jäi asi kuidagi venima ja me läksime kolmekesi ees ära, mis tegelikult ei olnudki eest ära minemine sest meie ees läks ka inimesi nii kaugel kui silm seletas.

Kooserdasime keset merd mingite kivide otsas.

Ootasime teised järgi ära ja siis ma viisin oma plaani täide ja haarasin ühe tuttava matkalise kaasa ja läksime Kopli prügimäele. Meiega ühines veel kolmaski matkaline. Ja mäe otsas oli ilus ja huvitav. Selliseid garaaži lobudike ei näe tihti, eriti nii palju üheskoos.

Selle aja peale kui me sealt alla tulime olid teised juba kuhugi kaugele kadunud. Seega üritasime teed veidi otsemaks teha. Ronisime läbi aiaaugu.

majade vahelt läbi mere äärde.

Helistasin matkajuhile, mõttega et meid pole vaja tegelikult oodata aga nad ootasid kangekaelselt 🙂

…isegi siis kui me aia äärde välja jalutasime, läbi aia pilte tegime jms

…ja ma esimest korda elus nägin, et sellel raudteel sõidab rong

Lõpetasime Kopli vana tamme all väikese piknikuga 😀

Sel korral: 13km/+5km aasta: 1471km
Olnud retked:
Iru-Merivälja 11 km
Haabersti, Harku 13+9km
Harku, Pääsküla, Männiku 6+9km
Pääsküla-Männiku 8km
Männiku-Raku 8+5km
Raku- Mõigu 13+5km
Mõigu-Sõjamäe 8+3km
Sõjamäe-Iru 9km
Iru-Merivälja 12+5km
Muistne linnapiir Lasnamägi – Pirita 9+16km
Merivälja-Lootsi 15km
Aegna 20km
Kesklinn/Sitsi 10km

Kui sul tekkis huvi ja tahad ka piiri peal matkata, siis rohkem infot leiad Facebooki lehelt : Saja raja retked.

Tartu tänavakunst

Suhteliselt suvaliselt tekkis plaan Tartusse minna. Täiesti juhuslikult sattus ka nii olema, et vend oli ühe päeva ära ja seega jäi mul aega omaette ringi uidata. Mitte, et ma seda muidu ei võiks aga tavaliselt potsatan venna juurde maha ja siis nagu ei tahagi väga kuhugi minna, niisamagi on mõnus. Muidugi ma võiks ka rohkem Tartus käia aga mulle tegelikult kohe üldse ei istu need pikad bussi- ja rongisõidud, eriti üksinda. Samas vahest harva on mõnus klapid pähe panna ja filme vaadata. Seekord hoidsin hinge kinni, et jõuaks ikka lõpuni ära vaadata. Nimelt kestis Marslane 2.15 ja ma üritasin alguses mitu korda restarti teha kuna ma ei saanud eestikeelseid subtiitreid ja lõpuks lõingi käega vaatasin venekeelsetega 😀 Õnnestus lõpuni ära näha. Täiesti matka teema väline kommentaar – aga – raamat on palju parem 🙂   # jälle raamat 😀

Plaaniks võtsin üle vaadata mõned tänavakunsti teosed. Kuna ma olen neist päris paljusid näinud siis üritasin käia sellistes kohtades, mida varem pole näinud. Kui eelmisest korrast mäletasin ilusaid pilte ja tsiviliseeritud linnamatka siis sel korral sattus küll nii, et ma käisin ainult silla all ja ümber elektrikappide.

Palju kohti jäi nägemata sest olin laisk kaardi kasutaja, samas leidsin niisama kah päris paljud üles 🙂

Esimene pilt on selline kena, jäi eelmine kord meie rajalt välja sest me lihtsalt jalutasime õigest tänavaotsast mööda.

Võtsin suuna Sõpruse silla poole, kus pidid olema Lennart Meri ja T.H. Ilves. Peale selle tahtsin kindlasti ka seda suhteliselt uut korstnal olevat grafitit näha.

Lennart oli, Toomast polnud teps mitte.

Läksin üle silla, et ehk on teisel pool aga ei olnud ka seal mitte. Vaatasin üle paar Annelinna pilti aga ma peaks ütlema, et kohtadesse, kuhu mina sattusin polnud küll suuremad asjad. Aga selle eest oli huvitav – samas ka üsna õudne vaadata, kuidas maju on ehitatud. Uus tn oli armsaid puitmajakesi täis ja nende taga oli kohe rida kõrgeid paneelelamuid :/

Kaugeim punkt oli puiestee tn, mis iseenesest polnud ka suurem asi koht kuhu minna. Ma ei saanudki alguses hästi aru, kas ma lähen mingisse hoovi või, kuhu? Aga ma mõtlesin, et eks siis tullakse aetakse ära kui ma seal olla ei tohi millegipärast. Ei juhtunud midagi.

Tulin linna tagasi, sillaaluseid läbi käima.

Seal oli küll igasugust kraami – täieliku kräppi ja samas ka hääd kraami.

Läks üsna kaua aega, hakkas vaikselt hämaraks tõmbama. Seega seadsin suuna supilinna poole, et kiire tiir teha.

Esimese grafiti jäi silma kohe emajõe tn alguses.

Edasi järgnes elektrikappide jada. Seal oleks veel palju vaadata olnud aga väljas läks nii kiiresti pimedaks, et kõik, mis jäi tänava äärest eemale ei hakanud silma ja ausalt öeldes ei viitsinud kottpimedasse hoovi otsima ka minna 🙂

Kesklinna tagasi jõudes leidsin ühe Arno Tali Bani.

…ja siis lonkisin juba vanu tuttavaid radu. Kuigi Rüütli tänava pildid olid mulle kah uudiseks.

Vaatasin üle Lõnguse pingid, Koidula ja Tammsaare.

“Koduteel” nägin veel üht vana tuttavat aga uusi otsima ei läinud.

Järgmisel õhtul ERM-ist tulles leidsime ka üht ja teist.

Eelmisel päeval oli see pilt lume all.

Kuna mind huvitas ka uue kaarsilla kellamäng ja valgusinstallatsioon siis kõmpisin ringi ja tegin aega parajaks. Kesklinn oli ristipõiki läbi käidud, läksin veidi eemale. Seal olid mõningad Mina ja Lydia tööd, mida ma olin varem näinud aga suvaliselt ümber kiriku käies sattusin ka Ansipi peale

Nagu aru saada võib oli neid pilte märksa rohkem tegin pisikese albumi ja keda huvitab siis infost leiab koha või pisikese kirjelduse töö kohta ka.

Käisin: 15/1453km