Pimedas Pääskülas.

Alguse sai kõik sellest, et juba ammu polnud üht tuttavat näinud kuidagi ajad omavahel ei klappinud. Ma tegin siis naljaga pooleks ettepaneku keset nädalat mõnel õhtul Pääsküla prükar taaskord vallutada. Polegi veel pimedas seal käinud. Kutsusin mõned matkasellid veel kaasa ja saigi teoks.

Kohale sõites tekkisid mul küll enda peas kahtlused, et kas keegi üldse tuleb sest enda arust ma lihtsalt viskasin õhku, et see kell ja see päev olge kohal. Tavaliselt siis veel samal päeval suheldakse üle, et kas ikka kõik on arusaadav olnud. Sel korral oli täielik vaikus 😀

Samas oli selles mõttes ükskõik, et ma oleks üksi kah sinna mäe otsa läinud, et päris ilma asjata sõit poleks nii või naa olnud.

Ma kohe alguses ütlen, et pilte oli suhteliselt võimatu teha ja pigem oli variant telefon parem kui fotokas aga kuna mul on juba suhteliselt vana “pann” siis see ei tee enam mingit pilti.  Aga hambad ristis tegi fotokas ka mõned pildid.

Kohtumispaik oli meil endine – Pääsküla vana kivisild. Ma pole varem tähele pannudki, et see öisel ajal valgustatud on.

Sel korral otsustasime minna esialgu mööda teed. Kusjuures ära keerasime ikka vales kohas aga õnneks ei lõppenud tänav tupikuga vaid jõudsime täiesti õigesse kohta.  Metsavahetee sai kunagise ekslemisega nii selgeks, et seal polnud pimedas ka enam probleeme raja leidmisega 🙂

Mägi valmistas mulle pisikese pettumuse, ma millegipärast lootsin, et kui sa oled linna kõrgeimas punktis siis sa näed ka palju tulesid ja kogu linna vms. Aga tuhkagi ainult Nõmme/Laagri pool oli veidi valgem.

Sik-sakid – midagi muud ma sealt välja ei võlunud.

Nägime kitsi võiks öelda isegi et kitsekarja.

Kuna plaan oli edasi Pässa rappa liikuda siis läksime alla aga jumala vales suunas. Jõudsime välja sillani ja läksime käisime läbi laudtee, mis viib jõeni ja lõppeb seal lihtsalt ära.

Imelik oli see, et nii palju liblikaid lendas nagu suvi oleks olnud 🙂

Mustsoon-vaksik.

Leidsime üles selle õige koha kust me alati üle kraavi oleme läinud aga no seal oli märg. Saatsime oma ainsa poisi katsetama kui sügav vesi on 😀

Ei, meie sealt küll läbi ei tule. Lähme otsime parema koha.

Natuke maad edasi tundus täiesti hea koht. Muidugi olin see mina, kes jäi mõlemat jalga pidi kaldamudasse kinni. Üks jalg ühel pool, teine teisel pool. Kompanjonid A ja A sikutasid mu sealt välja. Preili M leidis kusagilt eemalt koha kus kraav üldse otsa sai 🙂 Edasi olime me võsa vahel.

Aga üsna pea leidsime õige raja üles.

Siit maalt jäid tüdrukud omapead. Suundusime raba poole.

Raba tee on enda arust nii pähe kulunud, et probleeme ei tohiks nagu olla. Veidi libe oli, ilma lumeta kohtades sai liugu lasta. Ainus koht, kus on vahel isegi päevavalges segadus tekkinud on torni juurde minemise rada. Esimese ropsuga keerasime Männiku poole, seal läheb mingi kruusa tee. Kõmpisime tagasi, siis tundus küll veidi võõras, et see allee nii pikk oli. Astusime ühest sillast üle, mida mitte keegi ei mäleta seal enne olevat olnud. Rada tundus siiski nagu tuttava moega. Jõudsimegi torni alla välja. Käisime vaatamas, kas midagi näeme ka, eriti ei näinud.

Edasine valik oli, kas minna Männikule või Hiiule. Kuna vahet erilist polnud otsustasime Hiiu kasuks, sai veel mööda laudteed liugu lasta. Enne tuli muidugi see laudtee ots üles leida, mis pimeduses polnudki nii lihtne aga leidsime.

Edasine oli selline tempo-tempo-tempo kõnd sest pilti ei “näind” teha ja teistel läks buss täpselt, nii et nibin-nabin peaks peale jõudma. Oleks ma teadnud, et mu enda buss natuke veel varem läheb 😀 Ühesõnaga ma kõmpisin 2 peatust linna poole, et mitte niisama külmetada. Vedas, et ma veelkord maha ei jäänud sest Nõmme bussid sõidavad küll jumalast suvalisel ajal. Eelmise bussi peale ma oleks pidanud ka tegelikult jõudma sest ma olin minut varem peatuses kui buss pidi minema. Järgmine buss tuli ka kahe aja vahepeal. Aga üldises plaanis oli äge 🙂

10km/kokku: 1331km

Karjäärijärved

Nädalavahetusel tuleb matk Männiku karjääri, tuli meelde, et üks suvine käik on alles näitamata.

Üks tuttav tegi avaliku matka, ümber kolme järve. Avalik matk, nii et kõik, kes nägid võisid tulla. Põnev oli see, et osalejateks olime meie kolmekesi. Aga huvitatuid oli üle 60 kui ma õieti mäletan.

Päris naljakas oli hommikul kohale minna ja mitte teada, mis sellest välja tuleb, õnneks polnud minu probleem kah. Aga kui nägin, et ainult üks memmeke bussipeatuses istub siis nagu võttis natuke kõhedaks küll. Meie oleme ju kiired tüdrukud kui vaja ja 2 km tunnis venida ei viitsiks, eriti kui kilomeetreid on palju. Õnneks tädi lihtsalt ootas seal mingit bussi, mis sealt ei läinud 😀

Järgmiseks tulid mingid veidi joomased mehed, meie näod läksid veidi kõveraks kui nad meiega rääkida üritasid aga õnneks läksid nad kalale või niisama järve äärde lebotama. Nii et rohkem kedagi ei tulnudki. Pean tunnistama, et seltskond oli väga mõnus ja saime täpselt nii kiiresti või aeglaselt käia, kuidas parasjagu meeldis.

Alustasime sellest, et käisime Raku järve ääres käpalisi vaatamas, mitte eriti hoolega aga vaatasime.

Järve ääres käisime päris kiiresti, vahepeal pistsime varbad ka vette.

Ilm oli imeline, päikseline ja soe.

Lilled õitsesid, liblikad lendasid. Mida veel tahta?

Ampsasime tee äärest maasikaid ja vaarikaid. Parim koht kust neid korjata aga samas paar marja midagi hullu ka ei tee.

Mingit sorti kärbseseen.

ja murumuna

Järve äärest põikasime metsa. Seal olid mingid kraavi moodi rajad, kus tsiklitega sõitmas käiakse. Päris naljakas oli, kuidas iga mootori plärina peale plikad kraavi äärest üles ronisid. Mulle lõppes see küll veidi kehvemini. Põrutasin käe ära, nii et siiani teeb vahest haiget :/ õnneks järjest vähem ja vähem.

Metsast välja jõudes olime karjäärimägede juures. Hullult äge nägi välja ja mina ronisin otsa ka.

Edasi tuli mõnus metsaalune. Kohati küll veidi sopane ja märg.

Seal leidus ka looduskaitse all olevaid taimi. Eriti põnev on see, et Tallinna kandis ei peaks nõmm-vareskolda üldse leiduma.

Jõudsime läbi metsa liivarajani.

Leotasime jälle natuke aega varbaid ja avastasime, et me oleme konnapoegadest sisse piiratud. Ei julgenud enam kuhugi poole astuda ka, ei tahtnud teistele otsa peale teha :/

Aga minema me sealt saime. tee oli jätkuvalt liivane.

Uued liivamäed.

…ja siis tuli üks Aet ja rikkus liivaingli tegemisega ilusa mäe ära 😀

Jõudsime tõkkepuu juurde, mis õnneks oli avatud.  Muidu on läbiminek keelatud ja oleks pidanud omale mingi muu raja leidma.

Pisut metsa ja olime jälle karjääri alal.

Järgmine tõkkepuu on kinni aga see meid ei pea. Keelatud pole ju midagi.

Mõned üle kraavi hüpped.

…ja ronimised

Järgmine kraav oli nii lai, et läbisime igaks juhuks paljajalu, tundus kuidagi kindlam 🙂

Jalad olid peale seda liivas trampimist rämedalt mustad

Edasine läks juba natuke igavamaks. Võibolla polnudki iseenesest igav aga kilomeetreid oli juba üksjagu käidud ja üle poolte meist oli see jutti juba kolmas päev matkata. Ja no väike põhjus oli ehk ka see, et jõudsime kohta, kus inimsed päevitavad ja ujuvad ja mõllavad ja grillivad – pole just päris minu teema 😀 Aga üles-alla saime veel ronida küll.

Veel üks karjäär, kuhu me enam sisse ei põiganud, vaid vaatasime eemalt.

Tee peale jäi ka meie albiino käpaline. Vaatasime üle. Veidi närtsinud see oli aga täiesti olemas veel.

Pesakondade kaupa laialehist neiuvaipa.

Käisime veel korra järve ääres jalgu pesemas.

Mingi õudukas tegelane hakkas mind taga ajama 😀

Ehk panime oma mustad sokikesed, puhaste varvaste otsa ja jooksime bussi peale 😀

Kilomeetreid: 25 /949

Väo karjääri retk

Võiks öelda, et minu teine päris retk. Agitaatori rollis blond neiu K, kelleta seda retke poleks elu sees ilmselt toimunud 😀 Nii et tänud, meil oli väga lõbus.

Asi on nimelt selles, et ma korraldusliku poole pealt olen üldiselt üsna laisk ehk lihtsam on seljakott selga tõmmata ja ise suvalises suunas minema hakata kui hakata mõtlema, mis ja kuidas jne. Pealegi see mõtlemine väga palju tegelikult ei aita sest nagu näha minust täiesti sõltumata juhtus ikka igasugu imelikke asju 😀

Esialgu vaatasin Feissaris tuttavad üle ja klapitasin aegu, et kõigile ikka sobiks, mis nagu näha oli lõpuks ka siiski suhteliselt mõttetu tegevus 🙂 Preili K jäi haigeks. Mägironija, kes alguses palus võimalikult varast aega, et saaks pärast edasi mingitele üritustele minna andis päev enne retke teada, et ta jääb kuni kaks ja pool tundi hiljaks.

Kui ma hommikul uksest välja astusin, hakkas kohe robinal sõnumeid tulema, et kes ei jõua täpselt õigeks ajaks ja kes jäi magama jne. Õnneks oli ilm ootamiseks soodne ehk päikesepaisteline ja soe.

Kui ma tee ääres kõmpisin, nägin bussi mööda sõitmas koos neiu M-iga. Kui kohtumispaika jõudsin polnud temast aga jälgegi.  Koha peal oli 1 tuttav ja 2 mitte tuttavat inimest. Kuna nad nii sõbralikult kõik omavahel vestlesid siis ma pidasin neid omavahel tuttavateks ja lasin neil rahumeeli suhelda, ilma et ma ise neile erilist tähelepanu oleks pööranud. Pärast tuli muidugi välja, et tegelikult nad siiski ei olnud tuttavad 😀 Aga nüüd vähemalt on 😉

Aga mis sai edasi neiu M-st? Hetke pärast ta helistas ja ütles, et on Lasnamäe lõpus ja hakkab sealt vaikselt tagasi sõitma. Tuli välja, et bussiplaanis ja peatuses olev silt Osmussaare peatus,  bussides selle nime all ei eksisteeri – on hoopis Tondiraba. Sellise asja peale pole nagu võimalik tulla 😀 Muidugi sõitis ka sissemagaja meist mööda aga ta vähemalt nägi meid tee ääres ja tuli järgmises peatuses maha. Tema buss kusjuures sõitis peatuseset mööda ilma peatumata. Nagu whaaaaat? 😀

Lõpuks umbes poole tunni möödudes oli kogu kamp kokku kogutud ja võis teele asuda.

Alguses läks ladusalt, sai vaadet nautida. Mis mulle selle vaate juures ei meeldinud oli see, et töö käis kuigi kodulehel oli kirjas, et laupäeval ja pühapäeval on “vabad päevad”. See tõstis tõenäosust, et me võime vahele jääda ja meid visatakse välja ja täiesti aus olles ega mul varuplaani ei olnud. Eks kusagil oleks saanud kolada ikka aga kui põnev see oleks olnud?!

Edasi oli juba natuke “õudsem” ehk ragistasime võsas järsaku serva peal.

Vahepeal põikasime alla, vaatamaks, mida põnevat seal leidub. Selle aja jooksul suutis meist kõige vanem ja targem ennast vigaseks hüpata 😀 Aga sellest polnud suurt lugu. Ka edaspidi sai teda ergutatud: “Ära hüppa… hüppa, hüppa!” 😉

Kätt polnud ta võimeline ise kipsi panema.

.. aga me proovisime teda selles aidata 🙂

Edasine teekond mäele kulges rahulikult kõõludes.

A käis mööda vett aga uhhaa jaoks kalasid välja ei tirinud, nii et piknik tuli oma moonavaruga ära pidada.

Aga vaade oli piknikuplatsil super ilus 🙂

… ja lõpuks hakkas paistma ka meie kauaoodatud matkasell. (Pildi keskel olev must kriipsuke 🙂 )

Edasi läksime vallutasime kõrgeima mäetipu. Mahtusime kõik ära. Kogenud matkajad vaatasid, et kannataks isegi telgi püsti lükata 🙂

Ürituse lehel andsin teada, et pärast tipu vallutamist kulgeb ülejäänud matk suvaliselt ja täiesti suvalises suunas. Mis tähendas päris elus seda, et jalutasime ja ronisime mööda karjääri ringi, päris täpselt teadmata, kas Peterburi mnt poolsest otsast välja ka saab. Või no tegelikult mul oli aimdus, et saab 😛 Arvestades seda kui palju me turnisime siis oleks me lõpuks ilmselt ka mööda suhteliselt sirget seina üles roninud.

Maskeering 🙂

Neiu M leidis endale uued saapad.

Ja mina sokipuu.

Teise mäe otsast vaadatuna ei tundu see kõrgeim tipp sugugi nii kõrge 🙂

Mägesid oli igasuguseid ja nii palju kui võimalik me nendest ka üle ronisime.

Jee, me oleme õigel teel, märgistatud matkarada 😉

Ja et karjäärist “välja murda” peame vallutama ka selle mäe.

Nagu hiljem täpsemalt vaadeldes selgus oli selle sama posti otsas kaamera, tänu millele meie kaas kamraad “arreteeriti”. Ehk lühidalt öeldes veeti karjäärist autoga välja.

Jama lugu oli see, et teda polnud pärast võimalik kätte saada, telefon välja lülitatud. Natuke nagu valus on matkakorraldajana üks kaaslastest maha jätta kuigi üsna selge oli, et tegelikult ei saanud temaga midagi eriti juhtuda. Aga siin polnudki eriti muud teha kui loota, et ta ilusasti koju jõuab.

Muidugi müstika on see, kuidas asjad juhtuvad siis kui neid vaja ei ole. Tütarlapsel lihtsalt läks telefon lukku ja koodi peast ei teadnud, nii et enne ühendust ei saanud võtta kui koju oli jõudnud 🙂 Ja ta arvas, et minuga võib teinekordki tulla, saab “kastist välja” 😀

Meid ootas veel üks mäkketõus ja alla ronimine.

Kui lõpetasime oli kell äkki mingi 17 või nii.  Selle umbes 5 ja poole tunniga suutsime läbida umbes 10 kilomeetrit 🙂

Aasta kilometraaž: 643