Valgejärve maastikukaitseala

Sõbrannaga oli plaanis minna pilliroogu korjama ja siis mingeid jõuluehteid nendest teha. Mitte et meist kumbki eriline jõulude fänn oleks aga me oleme spontaansed, mõtleme et teeme midagi ja siis teemegi kui aega on 🙂 Ma küll oskasin Tallinnas mõne koha välja pakkuda aga kui Tallinna lähiümbrust vaadata siis nagu ei tulnud midagi eriti meelde. Kuigi nüüd ma võiks mitmeid kohti välja tuua.

Sõbranna pakkus erinevaid kohti välja ja ma siis googeldasin ja vaatasin piltide pealt, et kas ja kust oleks neid pilliroovarsi võtta.  Valgejärve MK oli üks variantidest. Piltide peal oli seal nagu kõrsi näha küll. Samas nagu kui meenutada paari aasta tagust käiku siis ei meenunud, et seal oleks neid kuigi palju olnud. Aga ilmselt oli meil mõlemal tahtmine sinna minna, ei tekkinud mingit vaidlust või kõhklust, et äkki võiks kusagile mujale ka minna või…?!

Sõitsime Järveotsa järve juurde parklasse. See käis meil ka intuitiivselt, ega kumbki ju täpselt ei mäletanud, kust see tee täpselt läks või kust tuli ära keerata. Aga kohale jõudsime täiesti ilma ekslemata. Ainuke pisike äpardus teel oli see, et kõige suurema vihma ajal jäid auto kojamehed seisma ja me ei näinud eriti mitte midagi. Ja kui ma nüüd meenutan siis oli meil sealkandis eelmine kord ka mingi jant, et auto aknad läksid seest uduseks vms?!

Plaan oli selline, et käime algul laudtee läbi, siis torni ja metsavahelt tipi juurde ja parklasse.

Me oleks võinud vist sinna järveotsa järve äärde kah istuma jääda – lihtsalt nii ilus oli jälle.

Aga nagu piltidelt vaadates järeldada võib siis me ei läinud sinna just vara hommikul ja seega meil ei olnud väga palju valget aega jäänud. Kuna meile mõlemale meeldib pilte klõpsida siis meil ei olnud just ülikiire aga minema pidime hakkama küll.

Me oleme need tüdrukud, kes võtavad omad puud metsa kaasa 😀

Plaanisime tipis veidi lõke ääres istuda kui juba pimedaks läinud on.

Jalutasime teisele poole teed metsa. Jõudsime esimese laudteeni. Oli natuke vesine. Panime küll kummikud jalga aga tegelikult oleks ka ilma saanud, lihtsalt poleks nii mugav olnud. Nüüd oli vähemalt valik, kas käia libedal teel või tee kõrval.

Kohtusime paarikesega, kes otsis oma kadunud koera, keda meie nägime ainult pildi pealt aga mitte päriselt ja keda me võibolla kuulsime kusagil eemal haukumas.

Ja oma imestuseks leidsime ennast tipi juurest, olime “õige” teeotsa maha maganud, et jõuda teisele laudteele.

Kohe alguses ei hakanud tuld tegema, vaatasime niisama sees ringi ja läksime edasi.

Üsna seal samas on hundiaed. Puidust ringikujuline, keskel peaks olema elus sööt. Enne sõda asus siin Tori metsavahi maja.

Hundiauk on tehtud endise keldri kohale.

Leidsime imeilusa kasesalu, mis ametlikus keeles on soovikumets, mis tähendab seda et tegu on peamiselt lehtpuudega niiske alaga.

Kaskede vahel tulid head mõtted. Võiks natuke maad paljajalu käia. Otseloomulikult tulid just siis meile vastu kaks naist, kes seda kommenteerimata ei suutnud jätta. Lõpuks tehti meist paljasjalgne fotosessioon taliteel

Sadakond meetrit käidud tundus päris mõnus aga nagu rohkem väga ei tahtnud ka. Edasi tuli juba soppa ja vett ja lund ka.

Vaatasime, et eemal lähevad inimesed metsa. Kohe tekkis huvi kuhu nad lähevad. Nool näitas allikaid, nii et me läksime sammusime ka sinnapoole. Hirmutasime teised vist minema kui võsa vahelt välja hüppasime 🙂

Sõbranna arvas, et peaks allika ära märgistama. Ma ohverdasin oma koti küljest punutud paela ja sidusin puu ümber sest see oli ainuke naturaalne asjandus, mida metsa jätta.

Käisime ilu nõutamas.

Edasi tulid juba rukkimäed.

…ja vaatlustorn. Torni juures kohtusime juba tuttavaks saanud naistega 🙂 Puhkasime jalga ja ajasime juttu.

Laudteele läksime jälle kahekesi. Libe oli aga kukkuda ei tohtinud 🙂

Valgejärv

Edasi läks juba üsna pimedaks, pilte polnud erilist mõtet teha.  Pilliroogu me peaaegu ei leidnudki ja see, mis oli – oli väga nigel. Päike loojus  ja taevas oli nii ilus, et me lihtsalt vaatasime ja passisime 🙂

Vahelduseks sadas natuke vihma ka.

Viimane loojangukuma.

Sellegipoolest täiesti pimedaks ei läinud, kuu säras taevas nagu taskulamp kui sel just parasjagu pilv ees ei olnud. Kohati kobasime pimeduses, vaistu järgi. Vahepeal tekkis küsimus, kas me oleme üldse tee peal või metsa vahel aga siis läks rada jälle selgemaks ja lõpuks jõudsime ka viimasele laudtee jupikesele. Lõke jäigi tegemata. Aga Järveotsa järve käisime nautisime korraks veel.

7/1431km

Harku rõõmud

Laupäeval oli jälle aega poole päevaseks matkaks ehk umbes 4 tundi kohal olemise aega. Kuna head ideed polnud ja Harku karjäär on ammu hinge peal, siis läksime sinna. Nagu ikka alustasime Õismäe parklast.

Teades, et karjäärid on alati sopased, eriti praegusel aastaajal, siis sai kohe kodus kummikud jalga pandud. Hea oligi sest Harku järve ääres poleks me muidu küll kuhugi pääsenud kui just mööda teed poleks käinud.

Järve äärne oli vee all.

Tundus veidi julgem astuda kui toikaga vee taset mõõtsin. Jalgu kohe alguses märjaks ei tahtnud teha. Foto:Aire

Vahepeal oli aega siiski ka ringi vaadata ja puuseeni märgata 😀 Pajunahkis.

Üldises plaanis olime siiski õnnelikud kui me sealt ragistamisest ja vees jalutamisest pääsesime

Praktiliselt kohe kui suurema teeni jõudsime saime sellest üle ja teisel pool ootas meid juba rada. Ma küll kaarti pealt vaatasin, et see peaks selline tühermaa moodi ala olema, kus väga hull võpsik ei ole. Aga oli sellegipoolest. Õnneks oli rada hea ja isegi suuremas osas ilma veeta.

Majade vahelt läbi ja juba jõuamegi Harku karjääri serva. Esimene mõte on juga vaatama minna. Viimasel ajal on igal pool nii palju vett, et tahtsime kohe näha, mis toimub. Eelmine kord oli see juba võimas, siis sel korral ajas igalt poolt üle ääre kui nii võib öelda.

Aga enne seda saime veel loikudes marssida ja kauneid mäe vaateid vaadata.

Joa vetemängud

Edasine plaan oli vallutada Harku karjäär. Esimene mägi, mille otsa ronisime oli madal ja suhteliselt igav aga samas vaade oli päris hea.

Läksime teiselt poolt mäge alla, et suunduda kuhugi kaugemale.
Ainus jama seisnes selles, et kuulsime töötavate masinate hääli. Ma arvan, et kellelgi erilist vahet pole kui me natuke ringi uitame aga päris masinate vahele ei taha ja kurjale valvurionule vahele jääda ka väga ei taha.  Aga alguses ma tahtsin ikkagi kindlaks teha, kas need masinad on järgmise mäe otsas või kusagil kaugemal.

Aga ega me päris lähedale ei saanudki. Kraav oli vahel, karuputke metsad vohasid ümberringi. Silmanurgast nägime kopa ka ära, nii et sinnapoole polnud erilist mõtet minna.

Selle eest teisel pool teed ahvatles mind veel üks mägi, kuigi me võtsime vastu otsuse, et me töötavas karjääris ringi ei kola.

Läksime künkast alla ja selline võsa ootas ees, pressisime endid kuidagi läbi.

Tee juurde välja jõudes oli minu plaan küps, me lähme sinna mäe otsa. Mõtlesin, et kui vahele jääme siis pole kah suuremat kahju, rohkem karjääris niikuinii ei plaaninud olla ja kui mõni valvur tuleb siis saame priiküüdi väravasse 😀

Mäe taga oli mingi prügiladu.

Tundus, et me peame siiski ise omale väljapääsu leidma.  Ees pool selles prügilas oli lahtine värav aga seal oli ka mingi mees ja sinna saamiseks oleks pidanud kuidagi sinna aeda saama. Teed mööda oleks saanud otse karjääri majade vahele :/  Tundus, et äkki sealt karjääri augu serva pealt siiski pääseb läbi. Ma ei olnud nõus tagasi ka minema sest uueks plaaniks oli minna Harku mõisa ja nii pikka ringi ma teha ei tahtnud.

Alla jõudes vaatasime, kuidas okastraataia ja kraavi vahel edasi astuda ja kuhu ja kuidas paremini välja jõuda.

Toikaga sai kraavi sügavust möödetud, tuli välja et polegi midagi, saime kummikutega läbi nagu niuhti ja ei pidanud mingi valli otsas kõikuma. Tuli välja, et me astusime ka üle traataia 😀 Igatahes olime me teisel pool aeda.

Tegelikult olimegi selles prügi aias sees. Ja muidugi alles siis nägime koerakuute. Mina eluaegne koera kartja eriti ei rõõmustanud selle üle. Aga õnneks olid sel koeral meist pohlad, vaatas kurja  näoga aga isegi ei haukunud ja ei viitsinud end kuudistki välja vedada 🙂 Natuke jube oli see ka, et eemalt ei saanud ju aru, kas teisest aia äärest ka läbi pääseb või peaks veel võõral teritooriumil omanikule nägu näitama ja midagi seletama. Samas vähemalt seal pool, kus meie tulime polnud ühtki silti, et oleks eramaa või midagi. Värava juures oleva kohta ei oska kommenteerida.

Õnneks saime ilusasti läbi.

Pildilt vaadates oleks sealt isegi alla saanud kui koerahirm oleks väga suureks läinud. Samas üles poleks ilmselt enam saanud, seinad olid üsna sirgeks lõigatud, oleks pidanud ümber mäe minema või mäkke tagasi ronima.

Päris suure tee peale ei viitsinud minna. Ja tundus, et sealt edasi minnes võiks vanemad karjääri asemed olla, kus enam tööd ei käi.

Tee oli jälle veidi vesine.

Saime veel natuke karjääri vaateid nautida.

Sellega sai sel korral karjääris käik otsa.  Läksime tee äärde ja kõmpisime igavat sirget kergliiklusteed.

Kultusekivi juures ronisime põllule ja sealt otse kuhugi majade vahele.

Terve külavahe oli üles kaevatud.

Madu ahvatles õunaga

.. ja me läksime õnge kah.

Mõisa juurde jõudes hakkas juba kergelt hämarduma. Aga enne vaatasime veel kõrvalhooned üle.

Harku mõisa pesuköök ja abihoone

Pesuköögi otsasein

Väravavõlv pesuköögi kõrval

Abihoone on kokku kukkunud. Lage pole. Müürid veel seisavad.

Harku mõisa piirdemüür ehk kasvuhoone tugimüür, kahe torniga.

Ja siis läbi pargi  mõisa juurde. Tunnistan ausalt, et sel korral nagu ei viitsinud eriti pilte teha sest ma alles käisin seal mõisa juures ja sel aastal on neid kordi juba päris palju olnud. Aga mõne klõpsu ikka tegin.

Läksimegi ära, aeg hakkas peale suruma ja pimedaks kippus ka vaikselt minema.

Mõisajärvest mööda

Datšade rajooni kõrvalt läbi.

Huvitav oli vaadata. Mõnel oli mingi kuut püsti, teisel oli lihtsalt kasvuhoone ja kolmandal päris ilus väike majake.

Harku luited olid meie viimane vaatamisväärsus.

Edasi andsime päkkadele tuld.

Käisime :15km/ aastas: 1414km

Harku metsas

Üks laupäev kui vihma jälle kallas ja meie I-ga kurvalt arvuti taga konutasime jõudsime me lõpuks otsusele, et vihm meid üles ei sulata ja võiks ikka õue minna. Kuna linnast välja ei tahtnud minna siis eriti suuri valikuid ei olnud, kõik kohad on peaaegu läbi käidud. Siiski siiski päeva lõpuks leidsime koha, kus meist kumbki polnud käinud 😀

Kuidagi valisime välja Harku metsa. Oi-oi-oi kui palju ma seal olen juba sel aastal käinud, samas on seal kuidagi mõnus kui minna ja uurida, kuhu üks või teine väike rada viib. Ega me sealt mingit suurt ilmaimet oodanudki, mõtlesime ehk mõne seene pildile püüda. 🙂

Metsaalune oli märg aga häda polnud midagi. Kõik need inimesed, kes seal enne meid olid käinud olid kõvasti vaeva näinud ja meile sillad valmis ehitanud, meie pidime neid ainult ületama.

I lasi mul ees minna igaks juhuks, et kui ma sisse kukun siis ta ei hakka tulemagi 😀 Kuigi pildilt vaadatuna oleks võinud silla kõrvalt minna 😀 Ja üleüldse on kummikud jalas vaja igasugu tasakaalu harjutusi teha, onju?!

Teine sild oli veidi lühem ja muretum 🙂

Käisime mägedes ja metsaonni juures.

Kõik tundus nii igav ja hall. Pildistada polnud midagi.

Mõisa juures ei viitsinud ka väga olla, jooksime juurest läbi ja läksime edasi. Vihma muudkui kallas ja I muudkui külmetas 🙂

Me pidime hullult kiire sammuga juba kodu poole tõttama aga metsavahel hakkas I-l suisa palav, nii et me tõllerdasime veel kaua ringi.

Läksime mööda mõisajärve äärt.

…ja siis kusagilt metsa vahele. See oligi see koht, kus meist kumbki polnud käinud. Aga seal oli täitsa sünge metsaalune, palju latakaid seeni, kellegi urg ja kitse pealuu, nööri otsas kõikumas.

Seenesüda

Haavatud puu

Sarvjas süsik

Jõudsime ühe loigu juurde, mille I juba ära tundis aga mida mina arvatavasti näinud ei ole. Seal pidavat palju soovõhka kasvama. Peab mõnikord vaatama minema.

Kuna suurt teed vältisime siis leidsime metsa alt veel üht kui teist.

Kattekold

Üks eriline kuusk jälle. Kasvabki maaga paraleellselt.

Üks mummuline kann oli kah metsa ära eksinud.

Mingi punker, mis oli sodi täis loobitud.

Et inimeste sekka kõlbaks minna käisin järves kummikuid pesemas. Vaade oli jällegi imeline.

Ma ei tea palju se`st küll kasu oli sest läksime metsa tagasi ja mitte mööda suurt teed ehk soppa oli lademetes.

Kukerpuu

Milline õnn on vihmasel päeval näha päikest korrakski pilve tagant piilumas.

Edasi juba jooksuga bussi peale, muidu ähvardab see oht, et jäädki pooleks päevaks bussi ootama.

Käisime13km, mis on minu meelest üllatavalt palju, tundus kuidagi lühem. Samas eks me põikasime siia-sinna. Kokku:1393km