Nõmme matk

05.11.2016 toimus väike Nõmme matk seoses Nõmme 90 sünnipäevaga. Rong jõudis veidi varem kohale, nii et uudistasin ise ka pisut ringi.

Kogunesime Glehni kuju juures. Inimesi oli nii 200 ringis, päris suur mass.

Juske rääkis veidi üldiselt Nõmme ajaloost, Nõmme turuhoonest, kultuurimajast. Kusagil nurga taga oli selline idülliline nurgake. Jääpurikate, pesunööride, -restide ja muu huvitavaga.

Glehni teatri aknal olid maskid kaunistuseks seatud. Ausalt öeldes üldvaade polnud kõige parem aga lähedalt oli päris äge.

Üldises plaanis oligi tunni ajane matk… glehni kuju juurest raudteejaama. Sellele järgnes pidupäeva puhul tee joomine. Meie aga otsustasime hoopis muuseumisse minna. Esiteks sellepärast, et ma polnud seal käinud ja teiseks oli seal mingi arhitektuurinäitus.

Muuseumis oli igasugu nänni, mida nõmmekad on kokku vedanud 🙂

Arhitektuurinäitus oli põnev, nii et otsustasime üht huvitavamat maja vaatama minna.

Väljas oli just päikeseloojaku aeg, nii et kõik oli imeilus.

Maja. mida vaatama läksime on selline. Igatpidi päris põnev.

Õues oli küllaltki jahe, nii et liikusime tagasi Nõmme keskuse poole.

Üks Nõmme keskuse vanimatest majadest.

Et veidi sooja saada ja mõnuleda, käisime Sõõriku kohvikus. Mina pole ka seal varem käinud. Kui järele mõelda siis ma pole Nõmmel eriti kusagil sees käinud. Nõmme keskuse poes ja turul. Igatahes käsitööd armastava inimesena hakkasid kohe silma lauajalad 😀

Kui kohvikust välja astusime oli pime. Nii et polnud erilist mõtet kauem ringi käia. Läksime auto juurde, nii et paar klõpsu jõudsin veel teha 🙂

jõulukaart.

Noblessneris

Ma läheks veidi ajas tagasi aga mõned kohad ja mõned asjad lihtsalt on huvitavad, et peab kasvõi tagantjärgi natuke meenutama. Seda enam, et sellisel moel seda ala varsti enam pole.

Alguse sai kõik sellest, et 21. mail olid Kalamaja päevad. Uurisin kava ja ainus asi, mis mind päriselt köitis oli Noblessneri sadama matk, kus pääses mitmetesse hoonetesse ja teejuhiks oli Robert Treufeldt.

Eelnevalt jalutasin küll ka Kalamajast läbi aga seal oli rohkem rahvast kui midagi muud. Sättisin ennast mööda endist kultuuri kilomeetrit minema.

Siis tuli meelde, et sealt  ju ei pääse Noblessnerisse. Ühesõnaga mul oli aega 2 minutit ja ma seisin Noblessneri kohal silla peal 🙂 Mis mul muud üle jäi kui üle piirde ja jooksuga “mullamäest” alla, nii et mulla pilv taga. Aga jõudsin ja täitsa õigeks ajaks 🙂

Alustasime Noblessneri valukojast.

Sisse astudes hakkas silma põrand. Tundus, et see on nagu munakivi tee aga midagi justkui häiris selle asja juures.

…ja tuli välja, et tegelikult on see hoopis puitparkett 🙂 Tundus uskumatu aga väga age.

Edasi lasti meid omapäi liikuma. Üsna kottpime oli aga see just vägevaks asja tegigi. Natuke igav oleks kui kõik oleks valge ja steriilne. Aga ilmselt varsti varsti see nii on. Plaanitakse sinna ju igasugu erinevaid asju alates filmi ja näitlemisega kuni muusika hallini välja. Samas muidugi pole mõtet lasta majal lihtsalt niisama laguneda aga ikkagi ma isiklikult tahaks, et oleks natuke sellist robustsust ja vana aja hõngu asjal.

Natuke teatrisaali hõngu…

Detailid on olulised.

Kapid ja pesuruum

Katusele lasti meid ka aga kahjuks vaade polnud seal just kiita.

Kõrval majas räägiti meile Noblessneri linnaku tuleviku plaanidest. Kõik võimalikult klants ja stiilne.

Väike ringkäik õues. Elling

Järgmiste majade määratlemisega jään ma natuke hätta.

Katuseta maja

Teine maja kuhu me sisse pääsesime oli mingi elektri ja akudega seotud maja kui ma õieti mäletan. Ehk siis Noblessneri poolt tulles, silla alt läbi ja paremat kätt olev maja. Kuigi neid on seal mitmeid, siis see on suhteliselt esiplaanil.

Selles majas hoitakse pabereid, mida üliõpilased sorteerimas käivad. Ja kui aus olla siis seal sees oli paras läbu. Aga samas on see ka omamoodi kunstipärane või lihtsalt selline vaatepilt, mida sa pidevalt ei näe.

…ja milline laud seal oli…

Seinamaal

Nö. söögisaal oli “rippuva värviga disainitud”. Täiesti uskumatult kihvt nägi see asi välja.

Vaade aknast

Trepil vedeles lill 🙂

Edasi liikusime mäest üles, et seal vaadata üle inseneride maja ja laevatehase veetorn elamu. Lõpuks tõdes giid, et sealt olekski võinud alustada 🙂

Igatahes super elamus 🙂

 

Kopli liinide festival

Pikk päev juba seljataga suundusin Koplisse Kopli liinide festivalile. Plaanitud oli küll veidi rohkem aga pea oli juba laiali otsas ja polnud kõik päris meeleski, mis ja kus 😀

Algul plaanisin Jaak Juske matkale minna aga olen sellel juba korra käinud ja tõenäosus, et seal väga suuri muudatusi oleks olnud, ei olnud. Ja kui ma nägin seda tohutut rahvamassi – tuhatkond inimest äkki?! Siis ma ausalt enam ei kibelenudki matkale. Liinide pilte poleks niikuinii korralike saanud. Ja siis jäin maha ootama teist matka, mis mind natuke rohkem huvitas seekord. Kuna sinnani oli tunnike aega vaatasin ise ringi.

Igale poole oli seotud lindikesi…

Omamoodi ilu…

…ei tea, millal viimati nii palju autosid Koplis oli?

Kunstiteos

…milles mul paluti ka osaline olla. Ega mind niiväga ei huvitanudki see asi aga samas miks ka mitte?! Värvisin selle täpiga e. Ma ausõna ei tea, kuidas see täpp sinna sai. Ma ei tea ka seda, kuidas said minu kätele valge värvi plekid kuigi mul olid kindad käes 😀 ja ma olin üks väheseid, kes kindaid kasutas 😀 Ühesõnaga kobakäpp 🙂 (See kaugem e siis)

…jalutasin veidi liinidel ringi. Natuke kurb on ka. Ilusad majad on olnud ja need munakiviteed ja rohtukasvanud rajad kaovad kõik ja asemele tuleb rõõmsalt lakutud paik. Aga ega muud teha polnud ka enam võimlik. Aga ikkagi munakivi teed võiks säilitada või kasvõi uued laduda. See loob atmosfääri.

Mere ääres tegutses luigepere

… ja liikusin edasi.

Kavatsesin supikööki näitust vaatama minna aga läks meelest ära 🙂

Tagasiteel oli kihvt vaatepilt, kuidas tüdrukud mööda raudtee rööpaid läksid…

Palju puid oli maha võetud.

Igal pool oli vanu pilte liinidest.

..ja oligi aeg minna Professorite küla matkale.  Teejuhiks kohalik Teet. Nii oligi öeldud 🙂  Eks ta algul oli veidi kohmetu sest inimesi tuli päris palju aga mida aeg edasi seda tublimaks läks. Ja ma olen hullult rahul, et läksin. Käisime paljudes hoovides ja majad olid imeilusad.

Süsta park

Kihvt sammastega maja

Naabrimees kutsus oma hoovi ka. Eriti paljud sinna ei tulnud aga mina ja mõni veel käisime läbi.

Uhke veranda.

24 päeva tagasi õitsesid veel tulbid 🙂

Ühte trpikotta piilusin ka sisse. Ägedad värvid.

… ja lõpuks üks liiga ilus maja 🙂

Hoov, kus alati kuivab pesu või vähemalt siis kui mina olen sattunud üle aia vaatama.

Ühe aia peal oli selle sama teejuht Teedu fotonäitus liini põlevatest majadest.

Kihvt oli:)