Aastalõpu matk Lasnamäel

Ma olin üsna kindel, et 31 detsembril ma sel aastal matkama ei lähe. Ma tahtsin küll aga ma teadsin, et ma peaks kodus toimetama – koristama, süüa tegema ja peale kõige muu ennast veidi ravitsema. Nimelt olen ma vaevelnud väikese köha ja nohu käes juba jõulueelsest ajast saadik. Peale selle olin ma eelnevatel päevadel teinud kõik, et terveks mitte saada ehk matkanud mere ääres, Näärilaksul samuti mere ääres seisnud ja üritanud veidi abikäeks olla. Ühesõnaga külmetanud, külmetanud ja külmetanud. Aga ma ei saa sinna midagi parata, et ma ei suuda toas istuda, eriti kui keegi teine võtab midagi põnevat ette. 😀

Kui ma hommikul silmad lahti tegin ja kohvi rüübates Fb-d lehitsesin, siis tuli välja et I ei viitsinudki Kloogale minna. Üsna kergelt õnnestus tal mind ümber sõrme keerata kui ta teatas, et ta tuleb Lasnamäele matkama 😀 Kuna tal võttis tulek aega, siis ma vaatasin, et jõuan salati peaaegu valmis lõikuda ja kõige pimedamad kohad ära koristada, mida õhtul enam hästi teha ei näeks.

Sõitsime Lasnamäe lõppu. Kuna esimene koht, kuhu minna tahtsime oli Nehatu pais siis üritasime metsatukast kusagilt otse lõigata. Mingi kodutute elamine oli ühes kohas või siis lihtsalt tore koht, kus aega veeta, kes sellest aru saab?

Ah jaa, mitte ainult I ei ajanud mind toast välja, päike ka.

Peterburi mnt äärest mööda rada liikusime Pirita jõe poole. Seal oli jube ilus kasetukk, mille alune oli vett täis ja kerge jääkirme peale võtnud.

Silla alt läbi läksin ma alles teist korda. Kõik oli täis joonistatud. Selles mõttes isegi okeilt, et need olid veidike nagu pildi moodi (polnud päris niisama soditud) aga Tartule jäädakse siinkohas veel kõvasti alla.

Nehatu pais oli võimas nagu ikka. Kaugemalt vaadates ei tundunudki nii hull aga lähedalt vaadates – sisse kukkuda ei tahaks.

Õhus oli veidi külma. Taimed mis olid veega märjaks pritsitud olid jääs.

Läksime teiselt poolt silla alt tagasi. Üle jõe jälle Lasnamäe poole. I tahtis sealt mingeid kive leida, mida ta kunagi oli näinud aga me ei näinud neid, pealegi metsavahel haises nii jubedalt, et ega seal eriti olla ei tahtnudki. Kuna me olime omadega juba Iru kuuskivi juures siis mõtlesin vaadata korraks, mis toimub teisel pool teed Ussimäe kivide juures. Seal on kogu aeg hull uputus olnud ja 1 jaanuaril pidime seal matkama, nii et vaatasin üle, polnud hullu midagi. Leidsin hoopis Gena 😀

Edasine plaan puudus täielikult, siis tuli mulle meelde, et Peterburi mnt ääres on paar kultusekivi, mida ma ilmselt olen näinud küll aga varemalt mitte mingisugust tähelepanu pööranud. Lonkisime suhteliselt suvaliselt majade vahelt läbi. Tegelikult oleks käinud ka Mustakivi piirikivi juures aga kuna sel hetkel hakkas päike looja  minema ja tahtsime veidi lagedamat ala leida, kus pilti teha siis “jooksime” edasi.

Tallinki tennisehalli tagune oli parim paik

Kivid käisime vaatasime ka üle. Ainus jama oli see, et platsi peal oli neid päris palju ja keegi ei ütle, milline neist just see kultusekivi on. Samas mälu ja kaardi järgi sobivad need kõige suuremad. Ühel on rennimoodi moodustis ka peal. (Vaatasin hiljem järgi, et need kaks ongi ainuvõimalikud variandid)

Teine paar oli seal veel muidu aga kaardi järgi need ei sobi kultusekivideks 🙂

Et jalutuskäik saaks veidi ekstreemsem üritasime veel ühest tondiraba osast läbi pressida aga ei tulnud hästi välja. Liiga märg oli meie jaoks 😀

Aga ükskord kavatsen ma sealt ikkagi läbi minna. Kui muidu ei saa siis ootan pakast.

Teine pool tundub paremini läbitav.

Käisime umbes 10km. Kokku sai aastas jalgsi matkatud umbes 1530km. Need on ainult matkad ja suhteliselt pealiskaudselt delfis niiditõmbamisega saavutatud tulemus, niisama on neid kilomeetreid ilmselt natukene rohkem. Aga see ei oma enam tähtsust oma 1500 km sain täis ka nii 🙂

Mingisuguse umbkaudse kaardi joonistasin ka. Majade vahelt on mõnes kohas veidi valesti aga põhiplaan oli selline: Retke kaart

Advertisements

Tartu tänavakunst

Suhteliselt suvaliselt tekkis plaan Tartusse minna. Täiesti juhuslikult sattus ka nii olema, et vend oli ühe päeva ära ja seega jäi mul aega omaette ringi uidata. Mitte, et ma seda muidu ei võiks aga tavaliselt potsatan venna juurde maha ja siis nagu ei tahagi väga kuhugi minna, niisamagi on mõnus. Muidugi ma võiks ka rohkem Tartus käia aga mulle tegelikult kohe üldse ei istu need pikad bussi- ja rongisõidud, eriti üksinda. Samas vahest harva on mõnus klapid pähe panna ja filme vaadata. Seekord hoidsin hinge kinni, et jõuaks ikka lõpuni ära vaadata. Nimelt kestis Marslane 2.15 ja ma üritasin alguses mitu korda restarti teha kuna ma ei saanud eestikeelseid subtiitreid ja lõpuks lõingi käega vaatasin venekeelsetega 😀 Õnnestus lõpuni ära näha. Täiesti matka teema väline kommentaar – aga – raamat on palju parem 🙂   # jälle raamat 😀

Plaaniks võtsin üle vaadata mõned tänavakunsti teosed. Kuna ma olen neist päris paljusid näinud siis üritasin käia sellistes kohtades, mida varem pole näinud. Kui eelmisest korrast mäletasin ilusaid pilte ja tsiviliseeritud linnamatka siis sel korral sattus küll nii, et ma käisin ainult silla all ja ümber elektrikappide.

Palju kohti jäi nägemata sest olin laisk kaardi kasutaja, samas leidsin niisama kah päris paljud üles 🙂

Esimene pilt on selline kena, jäi eelmine kord meie rajalt välja sest me lihtsalt jalutasime õigest tänavaotsast mööda.

Võtsin suuna Sõpruse silla poole, kus pidid olema Lennart Meri ja T.H. Ilves. Peale selle tahtsin kindlasti ka seda suhteliselt uut korstnal olevat grafitit näha.

Lennart oli, Toomast polnud teps mitte.

Läksin üle silla, et ehk on teisel pool aga ei olnud ka seal mitte. Vaatasin üle paar Annelinna pilti aga ma peaks ütlema, et kohtadesse, kuhu mina sattusin polnud küll suuremad asjad. Aga selle eest oli huvitav – samas ka üsna õudne vaadata, kuidas maju on ehitatud. Uus tn oli armsaid puitmajakesi täis ja nende taga oli kohe rida kõrgeid paneelelamuid :/

Kaugeim punkt oli puiestee tn, mis iseenesest polnud ka suurem asi koht kuhu minna. Ma ei saanudki alguses hästi aru, kas ma lähen mingisse hoovi või, kuhu? Aga ma mõtlesin, et eks siis tullakse aetakse ära kui ma seal olla ei tohi millegipärast. Ei juhtunud midagi.

Tulin linna tagasi, sillaaluseid läbi käima.

Seal oli küll igasugust kraami – täieliku kräppi ja samas ka hääd kraami.

Läks üsna kaua aega, hakkas vaikselt hämaraks tõmbama. Seega seadsin suuna supilinna poole, et kiire tiir teha.

Esimese grafiti jäi silma kohe emajõe tn alguses.

Edasi järgnes elektrikappide jada. Seal oleks veel palju vaadata olnud aga väljas läks nii kiiresti pimedaks, et kõik, mis jäi tänava äärest eemale ei hakanud silma ja ausalt öeldes ei viitsinud kottpimedasse hoovi otsima ka minna 🙂

Kesklinna tagasi jõudes leidsin ühe Arno Tali Bani.

…ja siis lonkisin juba vanu tuttavaid radu. Kuigi Rüütli tänava pildid olid mulle kah uudiseks.

Vaatasin üle Lõnguse pingid, Koidula ja Tammsaare.

“Koduteel” nägin veel üht vana tuttavat aga uusi otsima ei läinud.

Järgmisel õhtul ERM-ist tulles leidsime ka üht ja teist.

Eelmisel päeval oli see pilt lume all.

Kuna mind huvitas ka uue kaarsilla kellamäng ja valgusinstallatsioon siis kõmpisin ringi ja tegin aega parajaks. Kesklinn oli ristipõiki läbi käidud, läksin veidi eemale. Seal olid mõningad Mina ja Lydia tööd, mida ma olin varem näinud aga suvaliselt ümber kiriku käies sattusin ka Ansipi peale

Nagu aru saada võib oli neid pilte märksa rohkem tegin pisikese albumi ja keda huvitab siis infost leiab koha või pisikese kirjelduse töö kohta ka.

Käisin: 15/1453km

Metsik linnaretk läbi Kesklinna, Kalaranna lõpuga Sitsi asumis.

Üle pika aja käisime tegime ühe piiri matka. Ainult neli kuud ja 10 päeva on viimasest korrast mööda läinud aga pole hullu, üksteist veel ära tundsime 🙂 Kokku tuli meid 7, mida tegelikult polegi niiii vähe ja arvestades ilma siis ma ei imesta ka väga, et kedagi eriti ei tulnud. Samas olgem ausad ega see retke marsruut ka eriti põnev selles mõttes ei tundunud, et enamus kohti on inimestel läbi käidud: Sadam- Linnahall- Kalaranna- Patarei vangla-Lennusadam- Noblessner ja siis oli veel plaanis ka pikk sirge Paljassaarde. Kaardi järgi või oma ettekujutuses võiks arvata, et see on üsna nüri astumine aga tegelikult oli meil vahva.

Alusatsime Nautica keskuse bensuka tagant, tegime pisikese tiiru tulevasel Reidi teel.

Kõmpisime läbi sadama, leidisime üles oma hilinevad kaaslased ja vaatasime välinäitusi, mida oli seal mitut-setut sorti.

Esimene takistus oli meil aia näol. Valikuvariante oli hetkel kaks, kas minna ringiga või ronida üle. Jagunesime kaheks.

Üle ronijad said nautida punastel kividel jalutamist.

Sealt jõuab suhtelislet kiiresti Linnahallini. Hoolimata sellest, et me olime kesklinnas, olime väga suure osa ajast tühermaadel.

Käisime ümber linnahalli. See oli kah põnev, polnud ju kõik seda kuulsat graffitit  veel näinud. Mina pole jälle pärast maha pesemist käinud. Igatahes oli sein kohe südamest uute graffititega ära kaunistatud.

Kalasadama osas astusime iga vähegi vette ulatuva osa peale. Pean tunnistama, et ma pole ise viitsinud seal varem ronida. Lähemalt vaadates oli päris põnev.

Patareile lähenesime mööda paneele.

Aga enne veel kui kohale jõudsime tegime väikese kõrvalpõike ühe putka katusele ja hoovi kah.

Seal kus uksi ees polnud piilusime sisse. Igasugu kraami oli seal.

Patareist ja Lennusadamast liikusimegi suhteliselt kiiresti läbi.

Enne kui Noblessnerisse jõudsime tuli lahendada probleem, et kuidas me sinna saame. Mina seal küll mingit aeda ei mäletanud olevat või vastasel juhul on väravad laialt lahti olnud. Mõtisklesime seal ja vaatasime, et üle hästi ei saa, ümbert kah mitte kui üks helgem pea läks ja katsus, kas värav on üldse kinni. Muidugi et ei olnud.

Natuke lähemalt uudistasime EKA ehte- ja sepakunsti osakonna sepikoda, küll väljastpoolt. Seal oli põnevaid taimekaste kapsaste ja maitsetaimedega.

Veel oli seal mingi asjandus mis nägi välja nagu kõetav pink aga sellest ma unustasin pilti teha 😀

Pealegi haarasid minu pilgu keraamilised jullad.

Päris mööda teed ei tahtnud minna. Liikusime raudtee äärt mööda ja aiataguseid pidi. Mina klõpsisin mõned pildid. Ja ühes kohas avastasin, et pildistamine on keelatud aga mina juba olin pilti teinud. See võis äkki miinisadam olla või midagi. Igatahes kutsuti mind aia äärde vestlusele, kus ma lubasin ise täiesti vabatahtlikult pildi ära kustutada 😀 Aga ma ei suutnud vastu panna ja küsisin, miks ei tohi. Pidavat spioneerimise alla käima 😀 Nagu whaaaat? Natuke tuli selline pahandust teinud lapse tunne peale 🙂 Samas ajas naerma ka, mina ikka oskan sekeldustesse sattuda.

Edasine matka osa oli ka selline, kus ma pole kunagi varem käinud. Alguses mööda raudteed edasi. Liipritel kasvasid seened.

Hundipea sadama tõkepuu taga käisime piilumas.

Uitasime jumal teab kus… Kahe aia vahelt läbi, rada  läks…

Jõudsime mingisse romulasse

Läksime veel ühest aiavahest läbi. Küsisime valvurionu käest, kas me kusagilt välja ka saame. See jälle imestas, kuidas me sinna saime. Aga sellisesse kohta vist suvalised inimesed eriti ei satu ka.

Sellega me otsustasime sel korral piirduda, keegi ei viitsinud väga Paljassaarde minna, jätsime järgmiseks korraks.

Sel korral: 10km/ aasta:1424km
Olnud retked:
Iru-Merivälja 11 km
Haabersti, Harku 13+9km
Harku, Pääsküla, Männiku 6+9km
Pääsküla-Männiku 8km
Männiku-Raku 8+5km
Raku- Mõigu 13+5km
Mõigu-Sõjamäe 8+3km
Sõjamäe-Iru 9km
Iru-Merivälja 12+5km
Muistne linnapiir Lasnamägi – Pirita 9+16km
Merivälja-Lootsi 15km
Aegna 20km

Kui sul tekkis huvi ja tahad ka piiri peal matkata, siis rohkem infot leiad Facebooki lehelt : Saja raja retked.