Lasnamäe paepealne ja Kadriorg

Kui tuju on kuhugi ära kadunud, midagi teha ei taha, isegi mitte kodus istuda aga veel vähem matkata, siis mida teha? Üks variant on käia kodu lähedal lonkimas, mitte kaugel ja mitte kauaks aga ilus ilm saab nauditud, see on kõige tähtsam.

Leppisime A-ga kokku, et ta tuleb bussiga Lasnamäele Jussi peatusesse, mitte et ma eriti oleks teadnud, kus see asub aga kaardi pealt vaadatuna asub see täpselt varsaallikate taga või ees, oleneb mispidi võtta.

Ise kõmpisin jala kohale. Möödusin mereakadeemia tondilossist, mis hakkab vist tasa ja targu ilmet võtma.

Jõudsin ise ka lõpuks peatusesse. Läksime sealt otse üle tühermaa. Võsa oli siiski veel suhteliselt tihe ja ammu polnud käinud ka, nii et saime natuke aega edasi tagasi käia. Aga  lõpuks jõudsime ka allikateni.

Seal oli märg ja sopane. Nii et kauaks imetlema sinna ei jäänud.

Iseenesest oleks täiesti tore kant kui igasugu sodi maha ei loobitaks, nagu ka kogu ülejäänud klindiosa. Aga eks see vist on nii, et kui võsa maha ei võta, pinke ja laudteesid maha ei pane siis on järelikult prügimägi ja kogu lugu.

Jõudsime Jussikalda teele ja andsin A-le valida, kas lähme koledamat, sopasemat jne rada või lähme korraliku rada mööda metsa. Kuna A-l olid heledad püksid siis ta arvas, et võiks siis ehk metsa minna. Mina mõtlesin, et võiks Purde joa üle vaadata, ma pole kunagi näinud, et see voolaks nagu päris juga. Praegu jälle on nii veerohke aeg, et nagu iga pisemgi nire peaks voolama. Aga unistada ju võis, mina ei näinud seal küll voolavat vett, kuigi jah, maapind oli märg, seega kusagilt midagi tilkuma pidi.

Kui nüüd hästi ette kujutada siis pildil on näha silda üle purde oja alumise poole.

… ja edasi läksin ma sujuvalt panga peale, mis A-lgi üle jäi, tuli järgi 🙂

Panga keskpaik oli mõnusalt kollendav. Tore oli ka see, et enamikes kohtades paistis juba läbi ka, nii et ei liikunud ainult pimedas võsas vaid üsna helge ja särav olemine oli.

Suurema osa ajast liikusime siiski panga peal.

Anemoonid õitsesid. Sel aastal oli kuidagi vähevõitu. Ega enam vist eriti juurde ei tule ka kui külmaks läheb. Samas eelmisel või üleelmisel aastal oli viimane õis veel 15 detsmbril.

Panga all voolab üks nimeta juga, mis nii nimeta juga enam ei olegi – “ristiti” teine jumalaema joaks 😀 Vähemalt saab seda siis kuidagipidi nimetada, nii et kõik teaksid millest ma räägin. Ühesõnaga on see nagu päris joa moodi juga sest see niriseb kuival ajal ka kui kõik teised nn. joad on kuivad. Nüüd suurvee ajal oli muidugi natuke uhkem värk kui muidu.

Juurdepääs praegusel ajal oli suhteliselt nigel. Õieti pole sinna muulgi ajal tapvalt mugav minna aga kui maa on lehtedest ja sopast libe siis võiks öelda, et on pisut hirmuäratav. Teisalt on seal mõni puu ja juurikas, millest kinni hoides saab alla küll. A arvas, et ta vaatab ülevalt aga kui ta nägi, et asi vist on ikka väärt alla tulemist ja mina kogu täiega alla ei sadanud siis ei saa ju asi äärmiselt hull ka olla. Nii et olime siis mõlemad libedal nõlval ja klõpsisime pilte teha 🙂

Edasi me suhtkoht jooksime sest tuul oli nii külm. Mõned vaated Maarjamäelt ja jooksuga edasi tuulevarju.

Enne tuli meil veel ületada sild, mis tuulega näis suisa ohtlik 😀

Ronisime alla ja vaatasime veidi ringi. Päris palju erinevaid lilli õitses veel.

Ussikeel lepatriinuga

Kassisaba ja käokannus.

kollane karikakar

Kes ütleb, et tühermaa ei või ilus olla?

Vaateplatvormilt paistis juba veidike Tallinna panoraamist, suvel pole lehtede vahelt suurt midagi näha.

Läksime mööda klindi pealset rada edasi kuni jõudsime lauluväljakuni.

Ja sealt läksid meie teed mõneks hetkeks lahku. Mina polnud nõus ringiga minema ja A polnud nõus otse üle tee jooksma.  Ehk mina lähenesin hundikuristikule ülalt ja A alt.  Tänu oma isekusele sain ma sealt mäe otsast tagumiku peal alla lasta 😀 Aga miski või keegi peab siin ilmas nalja ka tegema onju. Igatahes oli mu roosa kampsiku ots konkreetselt sopane ja sellega polnud enne kodu suurt midagi teha ka. Kui inimeste sekka läksime peitsin saba osa jope varju 🙂

Aga muidu oli äge, ma järjekordselt pole kunagi varem näinud, et see osa hundikuristikust, kus Siima Škopi pöialpoisid käisid kunagi voolanud oleks.

Nagu ikka ei teadnud ma maast ega ilmast ei ööd ei mütsi. Kui A küsis kumb see õige juga on siis ma olin veendunud, et see ongi. Loogiline ka ju kuna vesi tuleb hundikuristiku ojast. Aga hing ei andnud rahu kodus googeldasin ja sain teada, et tegelikult on tegu joastikuga, nii et mõlemad joad on täitsa joad. Kuigi see teine on minu jaoks alati solgitoru olnud 🙂 Kaardi pealt ka aru ei saa kust kohast see vesi tulema peaks. Aga vähemalt võib öelda, et seda juga ma olen ennemgi voolavana näinud 🙂

Lõpuks lippasime veel jaapani aiast ka läbi. Päris ilus sügisene oli.

Punaste lehtedega pähklipuu, mille pähklid olid ka veidi veidra kujuga.

Kõmpisime natuke maad pargis ka, et jõuda Kumu juurde bussipeatusse.

Tundus nagu poleks väga käinudki aga kilomeetreid tuli tervelt 10. kokku:1266

Advertisements

Viimsi kandis metsas ja kive vaatamas.

Vahest olen ma natuke jonnipunn ka. Ei viitsi, ei taha, ei meeldi jne. Ühesõnaga üritas I mind siia ja sinna meelitada aga no ei tahtnud kuhugi minna. Lõpuks meelitas ikkagi välja sest Viimsi pole ju kaugel, saab kähku ära käia.

Mulle on kuidagi sisse harjunud, et sõidan kanalist bussiga Kumusse ja sealt läbi kadrioru pargi lähen Musta luige peatusse. Mõnus jalutuskäik on alati garanteeritud.  Sellega on ainult see häda, et kui kindla bussi peale tahad jõuda siis võib kogemata maha  jääda 🙂

Kadrioru lossi ees kasvas hull seenemets 🙂

Läksin kokkulepitud bussi peale ja ei saanud üldse aru, mis toimub, buss oli ääreni inimesi täis ja vaevu mahtus end peale pressima. Tuli välja, et olid mee päevad, nii et õnneks läksid inimesed varsti maha.

Kui Viimsisse jõudsime hakkas vihma sadama, õnneks küll mitte väga hullusti. Otsustasime üle vaadata põhjakonna trepi, mis õigeaegselt valmis ei saanud ja mida siis veel ehitati kui meie seal all uudistasime.

Aga enne treppi nägime veel solgitoru koske, seeni jms.

Trepi nägime ka ära.

Läksime edasi. Seal oli ainult sopp ja sopp, seega tõusime järjest kõrgemale panga pealsele kuniks me olime juba poole peal ja otsustasime, et lähemegi sealt üles. Libe oli aga kui puust puuni joosta siis sai üles küll.

Üles jõudes leidsime ennast traataia tagant. Kui poleks selle olemasolust teadnud oleks küll veidi ehmatanud olnud, sellisest ei roni üle ka ju.  🙂

Külaplatsile oli uus “wc” tehtud või vastsel juhul ma lihtsalt ei mäleta, et see seal varem oleks olnud. Aga äge igatahes 🙂

Kohustuslik pilt lubja majakast.

Kuradikoopa otsustasime sel korral vahele jätta. Liiga libe ja liiga järsk maandumine ootaks ees, pealegi oli eesmärk erinevaid kive vaadata.

Lubja mõisa majandushoone

Põhimõtteliselt selle hoone taga see kivi ongi, õieti küll teise maja taga, mis on selle maja taga :D. Tuleb silmad lahti hoida, siis leiab üles küll.

Uuetoa kivi

Läksime alguses sellise jooksuga, et seeni ei pannud tähelegi. Uudishimu rahuldatud nägime muud maailma ka 🙂 Mingid sirmikud ilmselt

Nagu mingit šokolaadi  puru oleks peale pandud 🙂

Kuigi me üldse nii ei plaaninud siis edasi sattusimegi seenemaailma küll natuke teises kohas ja tegemist oli puuseenetega. Kõike ei hakka üles panema aga mõned huvitavamad.

Rohetiksik?!

Lilla tardliudik

Järgmiseks otsisime üles Tõnise hiidrahnu. Tee kivini oli märg aga kuna jalad olid niikuinii märjad siis oli suhteliselt ükskõik.

Ühelt poolt oli kivi samblane, teiselt poolt samblikega kaetud. Ja peaks mainima, et need samblikud olid uhked.

Tagasitee oli sama märg 🙂

Mitte kuigi kaugel olid ka Vaabli kivid. Nendega oli küll see jama, et asusid eramaja hoovis ja pilti ei kannatanud kohe üldse teha. Lõpuks ronisime mingi kivi otsa ja tegime oma pildid sealt ära. Lähemal vaatlemisel oli see kivi ka täiesti äge, millel me ise seisime.

Vaabli kivid.

Peale astumise kivi oli selline laiguline. Väga kihvt.

Lähedal olevas metsatukas pidi olema imeliku kujuga kuusk. Läksime seda otsima kuigi see tundus sel hetkel üsna keeruline ülesanne. Aga metsas niisamagi ilus ja tore olla.

Leidsime veel seeni.

Üdik

limak

Porosamblik

No, kus see õige kuusk on?

Kõike muud oli: kive, seeni aga mitte kuuske.

Lõpuks kui otsimise lõpetasime ja hakkasime metsast välja minema, siis nagu ikka sel puhul jäi kuusk meile tee peale. Oli selgelt erikujuline 🙂

Oi kuidas oleks tahtnud selle oksa peal jalgu kõigutada aga no mitte kuidagi ei ulatunud sinna ronima.

Metsast välja jõudes olime märjal põllul. Läksime otse Vanatoa kivi vaatama.

Peaks mainima, et meie liikusime kuivemates kohtades.

Vanatoa kivi

Läksime edasi Viimsi poole. Mõisa moonakamaja oli korda tehtud ja võsa ära koristatud.

Tagasiteel jalutasin taas läbi Kadrioru pargi ja jätkuvalt oli ilus 🙂

Käisime umbkaudu 7km /1226km

Photowalk Pae pargis ja Kumus

Kui juba Lasnamägi jutuks tuli siis seekordne Photowalk toimus ka Lasnamäel. Kuulda on, et neid matku tuleb üksjagu veel. Tundub, et Lasnamägi kogub populaarsust ja mul on varsti vist iga ruutsentimeeter läbi käidud 🙂

Enne Photowalk´i algust muutusin veidi kärsituks. Kodus polnud midagi põnevat teha ja bussi peale minekuks oli liiga vara. Vaatasin, et jõuan jala ka. Aknast välja vaadates tundus, et ilm on mõnusalt soe aga petta sain 🙂 Hullult külm oli.

Kuna aega oli lonkisin ringi suvalistes tagahoovides, kus ma kunagi varem pole käinud.

Uute majade vahel, kus ma kunagi olen käinud kui maju veel polnud 🙂

Kohtumispaik oli Pae pargis jalakäijate silla otsas. Kummagi silla otsas polnud kedagi 😀

Olid hoopis silla all. Ma olen vist suhteliselt ainuke inimene, kes telefonis netti ei kasuta. Vahepeal oli asukohta veidi muudetud. Kiviaegse tunne tuleb niiviisi vahel peale küll 😀

Luiged on nii ära toidetud, et lausa ronivad sülle.

Esmakordselt anti meile ka teemad – arhitektuur ja portree.

Arhitektuuriga saab veel kuidagi hakkama aga portreedega on küll mul kuidagi veidi keeruline. Kui on ikka täiesti võõrad inimesed siis mul kohe on kuidagi imelik kellegile näkku “tulistada”. Ilmselt harjumise asi 🙂

Peale selle on portreega ka see lugu, et kui kedagi pildistama hakkad, siis kõik üritavad selja keerata 🙂

Portree tegemine on käsil 🙂

Paar kohaliku sai ka pildile püütud 🙂

Edasi liikusime Kumu poole.

Tegime grupipildi ka ja põhimõteliselt saigi sel korral üritus läbi. Kes tahtis võis edasi loodust pildistama minna. Kuna mul oli hullult külm juba enne ja tempo oli sel korral kuidagi eriti aeglane (võibolla see ainult tundus külma tõttu nii) siis läksin tuiasin veel natuke kiiremal sammul omaette ringi.

Pargis õitsesid esimesed kuldtähed.

Kumu tagant ronisin mööda klinti üles. Tegin paar klõpsu veel.

Ja siis mööda Valget tänavat. Keerasin tühermaale, kust ma suutsin veel ühe käimata raja leida 🙂

Jõudsin Smuuli Maxima juurde. Seal kõrval tühermaal oli palju paiselehti. Kuna sel aastal pole õieti nagu lilli pildistanudki siis mõtlesin, et äkki võiks 🙂

No ja kui mina seal võsa vahel kükitasin siis muidugi ei saa minna nii, et mitte kui midagi ei juhtuks.

Mingi mees tuli oma lapsega ja tahtis kangesti, et ma neist pilti teeks. Mille jaoks see hea oli seda ma ei tea 😀 Igatahes kui pilt oli tehtud, kiideti see heaks ja mindi minema 🙂

Edasi liikusin võsa vahel. Punane leeder.

…ja ma pean tunnistama, et mulle meeldivad ilusad pudelid. Eriti kui need päikese käes sillerdavad.

Ja edasi sammusin kodu poole. Uue ja vana maja kombo hakkas silma.

Kokku käisin umbes 9km. Sel aastal kokku 377km.

Save