Viimsi kandis metsas ja kive vaatamas.

Vahest olen ma natuke jonnipunn ka. Ei viitsi, ei taha, ei meeldi jne. Ühesõnaga üritas I mind siia ja sinna meelitada aga no ei tahtnud kuhugi minna. Lõpuks meelitas ikkagi välja sest Viimsi pole ju kaugel, saab kähku ära käia.

Mulle on kuidagi sisse harjunud, et sõidan kanalist bussiga Kumusse ja sealt läbi kadrioru pargi lähen Musta luige peatusse. Mõnus jalutuskäik on alati garanteeritud.  Sellega on ainult see häda, et kui kindla bussi peale tahad jõuda siis võib kogemata maha  jääda 🙂

Kadrioru lossi ees kasvas hull seenemets 🙂

Läksin kokkulepitud bussi peale ja ei saanud üldse aru, mis toimub, buss oli ääreni inimesi täis ja vaevu mahtus end peale pressima. Tuli välja, et olid mee päevad, nii et õnneks läksid inimesed varsti maha.

Kui Viimsisse jõudsime hakkas vihma sadama, õnneks küll mitte väga hullusti. Otsustasime üle vaadata põhjakonna trepi, mis õigeaegselt valmis ei saanud ja mida siis veel ehitati kui meie seal all uudistasime.

Aga enne treppi nägime veel solgitoru koske, seeni jms.

Trepi nägime ka ära.

Läksime edasi. Seal oli ainult sopp ja sopp, seega tõusime järjest kõrgemale panga pealsele kuniks me olime juba poole peal ja otsustasime, et lähemegi sealt üles. Libe oli aga kui puust puuni joosta siis sai üles küll.

Üles jõudes leidsime ennast traataia tagant. Kui poleks selle olemasolust teadnud oleks küll veidi ehmatanud olnud, sellisest ei roni üle ka ju.  🙂

Külaplatsile oli uus “wc” tehtud või vastsel juhul ma lihtsalt ei mäleta, et see seal varem oleks olnud. Aga äge igatahes 🙂

Kohustuslik pilt lubja majakast.

Kuradikoopa otsustasime sel korral vahele jätta. Liiga libe ja liiga järsk maandumine ootaks ees, pealegi oli eesmärk erinevaid kive vaadata.

Lubja mõisa majandushoone

Põhimõtteliselt selle hoone taga see kivi ongi, õieti küll teise maja taga, mis on selle maja taga :D. Tuleb silmad lahti hoida, siis leiab üles küll.

Uuetoa kivi

Läksime alguses sellise jooksuga, et seeni ei pannud tähelegi. Uudishimu rahuldatud nägime muud maailma ka 🙂 Mingid sirmikud ilmselt

Nagu mingit šokolaadi  puru oleks peale pandud 🙂

Kuigi me üldse nii ei plaaninud siis edasi sattusimegi seenemaailma küll natuke teises kohas ja tegemist oli puuseenetega. Kõike ei hakka üles panema aga mõned huvitavamad.

Rohetiksik?!

Lilla tardliudik

Järgmiseks otsisime üles Tõnise hiidrahnu. Tee kivini oli märg aga kuna jalad olid niikuinii märjad siis oli suhteliselt ükskõik.

Ühelt poolt oli kivi samblane, teiselt poolt samblikega kaetud. Ja peaks mainima, et need samblikud olid uhked.

Tagasitee oli sama märg 🙂

Mitte kuigi kaugel olid ka Vaabli kivid. Nendega oli küll see jama, et asusid eramaja hoovis ja pilti ei kannatanud kohe üldse teha. Lõpuks ronisime mingi kivi otsa ja tegime oma pildid sealt ära. Lähemal vaatlemisel oli see kivi ka täiesti äge, millel me ise seisime.

Vaabli kivid.

Peale astumise kivi oli selline laiguline. Väga kihvt.

Lähedal olevas metsatukas pidi olema imeliku kujuga kuusk. Läksime seda otsima kuigi see tundus sel hetkel üsna keeruline ülesanne. Aga metsas niisamagi ilus ja tore olla.

Leidsime veel seeni.

Üdik

limak

Porosamblik

No, kus see õige kuusk on?

Kõike muud oli: kive, seeni aga mitte kuuske.

Lõpuks kui otsimise lõpetasime ja hakkasime metsast välja minema, siis nagu ikka sel puhul jäi kuusk meile tee peale. Oli selgelt erikujuline 🙂

Oi kuidas oleks tahtnud selle oksa peal jalgu kõigutada aga no mitte kuidagi ei ulatunud sinna ronima.

Metsast välja jõudes olime märjal põllul. Läksime otse Vanatoa kivi vaatama.

Peaks mainima, et meie liikusime kuivemates kohtades.

Vanatoa kivi

Läksime edasi Viimsi poole. Mõisa moonakamaja oli korda tehtud ja võsa ära koristatud.

Tagasiteel jalutasin taas läbi Kadrioru pargi ja jätkuvalt oli ilus 🙂

Käisime umbkaudu 7km /1226km

Advertisements

Relvad, lilled ja raba

Pühapäeval 23.aprillil oli veteranide päev. Sel puhul oli Viimsis Sõjamuuseumis eraldi üritus.
See on jälle koht, kus ma polnud kunagi käinud ja juba pea aasta olen mõelnud, et võiks minna.

Jalutasin läbi Kadrioru pargi. Nautisin esimest kevadehõngu.


Musta Luige juurest buss 1A Viimsi Vallamajja ja oledki peaaegu kohal. Jalutad Aiandi tee äärde ja muuseum tegelikult juba paistabki. Külastamine on tasuta. Nagu ma aru olen saanud siis näitused vahetuvad küllaltki tihti, et kel huvi tasub asjal silm peal hoida. Keda ajalugu ei huvita siis Viimsi mõis, kus Sõjamuuseum asub tasub kindlasti ka niisama vaatamist 🙂

Miks ma sinna just veteranide päeval läksin? Sest siis oli seal igasuguseid erinevaid üritusi. Mind huvitas giidiga tuur relvanäitusel. Poiss, kes seal rääkis oli küll väga hea valik. Mul kui suhteliselt võhikul oli põnev  ja ma oleks vist võinud tunde kuulata, tund aega kulus kuidagi märkamatult, et nagu isegi veidi kahju oli, et läbi sai.

Puhas käsitöö

Peale relvanäitust tutvustati veel avamata näitust (nüüdseks pidulikult avatud) „Eesti vormi lugu 1917-1940“.

Valgustus veel ei toiminud, nii et üht poolt nägid ainult siis kui nina vastu klaasi panid 😀

Vaatasin natuke omal käel ka ringi.

Läksin sõjatehnika angaari otsima, mis pidi 300 meetrit edasi olema.

Leidsin üles ka.

Kui ring sai peale tehtud oli mul kindel plaan natuke jalutada ka. Aegajalt ikka vaatan kaarti, et kuhu minna?  Tükk aega tagasi jäi silma, et Viimsi kandis on Soosepa raba ja google maps näitas, et kui Nelgi tee poolsest küljest sisse minna on seal ka mingi ametlik matkarada, sirgjoones läbi raba. Hiljem googeldades selgus, et seal peaks palju uhkem värk olema. Saab rabale tiiru peale teha ja torni ronida. Mina sinna “uuele” rajale praktiliselt ei sattunud või on see alles ehitamise järgus või poolmetsik. Kunagi peaks seda asja lähemalt uurima kui aega rohkem on.

Et mul endal veidi põnevam oleks ja ainult üsna sirget Nelgi teed ei peaks astuma siis lõikasin kusagilt majade vahelt tee veidi lühemaks. No ei saa aru, kus see Viimsi ilu sel korral oli 😀

Et õiget teeotsa märgata peab terav silm olema 🙂

Kui juba rappa sisse saad siis on asi tunduvalt selgem ja lihtsam 🙂 Ja need mõned märgid “matkaraja” olemasolust nägin õige kiiresti ära aga ma lihtsalt oletasin, et see ongi see rada, mida google maps näitab ja mida ma läbima läksin.

Kui linnamüra poleks kostnud oleks võinud ära unustada, et linnas oled. Hoolimata pühapäevasest päevast polnud ühtki inimest näha.

Ühes märjemas kohas oli laudtee jupp ka. Samas enne seda oli juba piisavalt märg, et ma nagu ei oska kommenteerida, kas sellest suurt abi oli 🙂

Pingi peal pidasin pikniku ja nautisin vaadet.

Edasi sattusin ma nö. mitteametlikule rajale. Oli veidi metsikum aga ikkagi väga ilus.

Kui ma ükskord rabast välja jõudsin olin sellises kohas.

Kuna veel oli täitsa päev siis mõtlesin, et lähen vaatan Viimsi tarandkalmed üle, eelmine kord hämaras käies ei saanud ma nagu arugi, et seal midagi oleks.

Ma ei tea, kas ma olen liiga blond või niisama juhm aga no ma ikka ei saanud aru, millised need tarandkalmed peaks olema. Kaks prügimäe moodi asja seal oli aga …

Ühesõnaga polnud mul seal eriti midagi teha ja ma mõtlesin, et ronin “mäest” alla ja vaatan natuke seal ringi.

Esimene nurmenukk.

Enne mind on siin kitsed käinud 🙂

Mägi tehakse puhta paljaks.

Natuke aega Viimsi poole liikunud läksin puude vahelt välja ja liikusin mööda teed tagasi Pärnamäe poole. Heinamaal oli haneparv. Ma tahtsin pilti teha aga vaadates, milline maapind oli siis ma polnud päris kindel, et ma tahan, et see hanekari kõik õhku tõuseb 😀

Minust nad nagu ei teinud suurt välja aga mul oli väike kilekott käes ja kui see tuule alla võttis tuli sellist krabinat, et haned siiski tõusid lendu. Õnneks minu pea kohal nad ei tiirutanud 🙂

Jätsin nad rahule ja läksin edasi.

déjà vu

Ma alguses mõtlesin, et appi, miks on vaja igale poole neid relvastatud valve silte toppida, eravaldusest peaks ju piisama, seda enam, et on näha, et tee viib konkreetselt hoovi.

Aga mul tuli meelde, et see polegi “igal pool” ma olen sama ukse taga varemgi käinud aga esmapilgul ei suutnud neid kahte käiku kuidagi kokku viia 😀

Seadsin sammud jälle ümber aia, et jõuda Ecolandi juurde ja sealt äkki bussi peale minna.

Aga ma marssisin muudkui edasi ja lõpuks olin teletorni all väljas.  Mulle tundus, et Iru poole on vähem maad kui Lükatisse, nii et võtsin suuna sinna.

Tee ääres kõmpimine tüütas ära. Läksin metsa vahele.

Läheb roheliseks.

Jälle üks tuttav koht, koopa matka ajast.

Edasi läksin mööda jõe äärt, seal pool pole ma kunagi varem käinud.

Sellisest pusast olin ma sunnitud läbi pugema

Ülejäänud tee oli selline enamvähem viisakas 🙂

Kopra auk

Üle Iru silla

Bussi ootama ei viitsinud jääda ja koju pole ka eriti palju maad, nii et lonkisin edasi, mööda klindi serva. Kevad!

Kokku 17km/481km. Üle väga pikka aja jõudsin ma valges koju kuigi kell oli juba 8 🙂

Save

Save

Photowalk Pae pargis ja Kumus

Kui juba Lasnamägi jutuks tuli siis seekordne Photowalk toimus ka Lasnamäel. Kuulda on, et neid matku tuleb üksjagu veel. Tundub, et Lasnamägi kogub populaarsust ja mul on varsti vist iga ruutsentimeeter läbi käidud 🙂

Enne Photowalk´i algust muutusin veidi kärsituks. Kodus polnud midagi põnevat teha ja bussi peale minekuks oli liiga vara. Vaatasin, et jõuan jala ka. Aknast välja vaadates tundus, et ilm on mõnusalt soe aga petta sain 🙂 Hullult külm oli.

Kuna aega oli lonkisin ringi suvalistes tagahoovides, kus ma kunagi varem pole käinud.

Uute majade vahel, kus ma kunagi olen käinud kui maju veel polnud 🙂

Kohtumispaik oli Pae pargis jalakäijate silla otsas. Kummagi silla otsas polnud kedagi 😀

Olid hoopis silla all. Ma olen vist suhteliselt ainuke inimene, kes telefonis netti ei kasuta. Vahepeal oli asukohta veidi muudetud. Kiviaegse tunne tuleb niiviisi vahel peale küll 😀

Luiged on nii ära toidetud, et lausa ronivad sülle.

Esmakordselt anti meile ka teemad – arhitektuur ja portree.

Arhitektuuriga saab veel kuidagi hakkama aga portreedega on küll mul kuidagi veidi keeruline. Kui on ikka täiesti võõrad inimesed siis mul kohe on kuidagi imelik kellegile näkku “tulistada”. Ilmselt harjumise asi 🙂

Peale selle on portreega ka see lugu, et kui kedagi pildistama hakkad, siis kõik üritavad selja keerata 🙂

Portree tegemine on käsil 🙂

Paar kohaliku sai ka pildile püütud 🙂

Edasi liikusime Kumu poole.

Tegime grupipildi ka ja põhimõteliselt saigi sel korral üritus läbi. Kes tahtis võis edasi loodust pildistama minna. Kuna mul oli hullult külm juba enne ja tempo oli sel korral kuidagi eriti aeglane (võibolla see ainult tundus külma tõttu nii) siis läksin tuiasin veel natuke kiiremal sammul omaette ringi.

Pargis õitsesid esimesed kuldtähed.

Kumu tagant ronisin mööda klinti üles. Tegin paar klõpsu veel.

Ja siis mööda Valget tänavat. Keerasin tühermaale, kust ma suutsin veel ühe käimata raja leida 🙂

Jõudsin Smuuli Maxima juurde. Seal kõrval tühermaal oli palju paiselehti. Kuna sel aastal pole õieti nagu lilli pildistanudki siis mõtlesin, et äkki võiks 🙂

No ja kui mina seal võsa vahel kükitasin siis muidugi ei saa minna nii, et mitte kui midagi ei juhtuks.

Mingi mees tuli oma lapsega ja tahtis kangesti, et ma neist pilti teeks. Mille jaoks see hea oli seda ma ei tea 😀 Igatahes kui pilt oli tehtud, kiideti see heaks ja mindi minema 🙂

Edasi liikusin võsa vahel. Punane leeder.

…ja ma pean tunnistama, et mulle meeldivad ilusad pudelid. Eriti kui need päikese käes sillerdavad.

Ja edasi sammusin kodu poole. Uue ja vana maja kombo hakkas silma.

Kokku käisin umbes 9km. Sel aastal kokku 377km.

Save