Karjäärijärved

Nädalavahetusel tuleb matk Männiku karjääri, tuli meelde, et üks suvine käik on alles näitamata.

Üks tuttav tegi avaliku matka, ümber kolme järve. Avalik matk, nii et kõik, kes nägid võisid tulla. Põnev oli see, et osalejateks olime meie kolmekesi. Aga huvitatuid oli üle 60 kui ma õieti mäletan.

Päris naljakas oli hommikul kohale minna ja mitte teada, mis sellest välja tuleb, õnneks polnud minu probleem kah. Aga kui nägin, et ainult üks memmeke bussipeatuses istub siis nagu võttis natuke kõhedaks küll. Meie oleme ju kiired tüdrukud kui vaja ja 2 km tunnis venida ei viitsiks, eriti kui kilomeetreid on palju. Õnneks tädi lihtsalt ootas seal mingit bussi, mis sealt ei läinud 😀

Järgmiseks tulid mingid veidi joomased mehed, meie näod läksid veidi kõveraks kui nad meiega rääkida üritasid aga õnneks läksid nad kalale või niisama järve äärde lebotama. Nii et rohkem kedagi ei tulnudki. Pean tunnistama, et seltskond oli väga mõnus ja saime täpselt nii kiiresti või aeglaselt käia, kuidas parasjagu meeldis.

Alustasime sellest, et käisime Raku järve ääres käpalisi vaatamas, mitte eriti hoolega aga vaatasime.

Järve ääres käisime päris kiiresti, vahepeal pistsime varbad ka vette.

Ilm oli imeline, päikseline ja soe.

Lilled õitsesid, liblikad lendasid. Mida veel tahta?

Ampsasime tee äärest maasikaid ja vaarikaid. Parim koht kust neid korjata aga samas paar marja midagi hullu ka ei tee.

Mingit sorti kärbseseen.

ja murumuna

Järve äärest põikasime metsa. Seal olid mingid kraavi moodi rajad, kus tsiklitega sõitmas käiakse. Päris naljakas oli, kuidas iga mootori plärina peale plikad kraavi äärest üles ronisid. Mulle lõppes see küll veidi kehvemini. Põrutasin käe ära, nii et siiani teeb vahest haiget :/ õnneks järjest vähem ja vähem.

Metsast välja jõudes olime karjäärimägede juures. Hullult äge nägi välja ja mina ronisin otsa ka.

Edasi tuli mõnus metsaalune. Kohati küll veidi sopane ja märg.

Seal leidus ka looduskaitse all olevaid taimi. Eriti põnev on see, et Tallinna kandis ei peaks nõmm-vareskolda üldse leiduma.

Jõudsime läbi metsa liivarajani.

Leotasime jälle natuke aega varbaid ja avastasime, et me oleme konnapoegadest sisse piiratud. Ei julgenud enam kuhugi poole astuda ka, ei tahtnud teistele otsa peale teha :/

Aga minema me sealt saime. tee oli jätkuvalt liivane.

Uued liivamäed.

…ja siis tuli üks Aet ja rikkus liivaingli tegemisega ilusa mäe ära 😀

Jõudsime tõkkepuu juurde, mis õnneks oli avatud.  Muidu on läbiminek keelatud ja oleks pidanud omale mingi muu raja leidma.

Pisut metsa ja olime jälle karjääri alal.

Järgmine tõkkepuu on kinni aga see meid ei pea. Keelatud pole ju midagi.

Mõned üle kraavi hüpped.

…ja ronimised

Järgmine kraav oli nii lai, et läbisime igaks juhuks paljajalu, tundus kuidagi kindlam 🙂

Jalad olid peale seda liivas trampimist rämedalt mustad

Edasine läks juba natuke igavamaks. Võibolla polnudki iseenesest igav aga kilomeetreid oli juba üksjagu käidud ja üle poolte meist oli see jutti juba kolmas päev matkata. Ja no väike põhjus oli ehk ka see, et jõudsime kohta, kus inimsed päevitavad ja ujuvad ja mõllavad ja grillivad – pole just päris minu teema 😀 Aga üles-alla saime veel ronida küll.

Veel üks karjäär, kuhu me enam sisse ei põiganud, vaid vaatasime eemalt.

Tee peale jäi ka meie albiino käpaline. Vaatasime üle. Veidi närtsinud see oli aga täiesti olemas veel.

Pesakondade kaupa laialehist neiuvaipa.

Käisime veel korra järve ääres jalgu pesemas.

Mingi õudukas tegelane hakkas mind taga ajama 😀

Ehk panime oma mustad sokikesed, puhaste varvaste otsa ja jooksime bussi peale 😀

Kilomeetreid: 25 /949

Advertisements

Kasemetsa-Metsanurme-Üksnurme-Saku-Tammemäe-Tallinn

Kusagil ja millegipärast tuli jutuks, et mida ma nädalavahetusel teen. Mul ei olnud üldse mingeid plaane. Põhiline oli see, et kõik kuulutasid, et nad lähevad linnast ära – välja arvatud üks, kes arvas, et ma võiks ta kaasa võtta kui ma kuhugi lähen. No kui enne plaane polnud siis nüüd hakkas juba nagu looma. Kunagi paar aastat tagasi sai käidud Metsanurme- Üksnurme matkarajal aga ainult ühelt poolt. Kuna seal leidus maasikaid siis ma lootsin, et äkki õnnestub ka sel aastal topsidesse midagi korjata ja lisaks matkaraja teine pool läbi vaadata.

Nii me kokku leppisimegi. Laupäeva hommikul  🙂 11:46  läks rong teele. Eelmine oli natuke liiga varajane. Arvestasin sellega, et tuleme jala Tallinnasse tagasi ehk kilometraaž peaks olema umbes 25 km. Üsna kindlalt arvestasin sellega, et hiljemalt kell 20:00 olen kodus. Tundus, et siis on piisavalt molutamise aega ja võib väikeseid põikeid ka lubada.

Meie väike seiklus algas pauguga. Juba enne Männiku peatust lasi keegi meie rongiakna pihta. Akna all istuvad lapsed olid muidugi ehmunud aga tundus, et varsti oli suhteliselt savi, peaasi, et netis saaks olla. Üks vanem proua kartis, et tegemist on terroriaktiga aga tema vähe noorem sugulane suutis ta maha rahustada. Samas sai nagu reaalselt väga selgeks kui lihtne oleks üks terroriakt rongis korraldada, mitte keegi mitte kuidagi ei kontrolli mitte kedagi kui ise imelikult ei käitu. Veidike jube.

Reisijaid oli palju, nii et pidime terve tee püsti seisma aga sõit kestab õnneks alla 30 minuti, nii et polnud hullu.

Ilm oli täpselt parasjagu mõnus, ainult riietus oli mul vale 🙂 Vähemalt polnud muret, et sääsed mu nahka saaksid pista. Õnneks oli mul ka kaaslane, keda sääsed rohkem armastasid, nii et mina pääsesin ainult mõne punniga 🙂 Tavaliselt olen mina see sääsesööt ja suur armastus. Peab valima, kellega matkal käia 🙂

Raja alguspunkt oli Metsanurme külakeskuses. Teel nägime ka üht-teist põnevat. Toonekurge mingi “narts hambus”.

Majakujulist postkasti

Ära keeramise koht – autobussijaam.

Sealt oli nii mõnisada meetrit veel minna. Sattusime kogemata kellegi hipi teemalisele sünnipäeva peole. Aga see meid ei seganud. Kiikumas ikka käisime.

Edasi läks lugu keerulisemaks. Nende rada on suhteliselt kehvasti maha märgitud, nii et juba alguses me ekslesime ringi ja ei saanud nagu päris täpselt aru, kuhu me minema peaks. Lõpuks orienteerusime ikkagi kaardi mitte tähistuse järgi. Üks kitsuke metsavaherada tundus vähemalt õiges suunas minevat. Ja imedeime see oligi täiesti õige rada.

Kauaks meile seda lõbu polnud, jõudsime tee äärde, kus tuli mööda kergliiklusteed jalutada, mis ei ole maailma põnevaim tegevus.  Tee ääres oli kivekirve leiukoht.

talvetee

Üldises plaanis on see ikkagi pigem selline hilissügisene  või varakevadine rada kui midagi näha ka tahad.  Meie nägime ainult silte ja metsa.

Järgmine punkt oli õnneks vaadeldav – Maausuliste tammik.

Samas info oli täiesti puudulik. Kirjutatud oli küll maausulistest ja kommetest aga miks kuusemetsast hiietammikut üritatakse teha oli täiesti arusaamatu. Kas seal on enne tammik olnud vms? Ühtegi suurt tamme seal olevat ei tundunud, pisikesed puud eriti vanad ei tundunud olevat. Veider aga iseenesest jälle tore kah kui keegi viitsib midagi teha.

Ohvrikivi

Müüa telliskive? 🙂

Ühes kohas jälle kahtlesime, kas on õige teeots või ei ole. Kaardi järgi nagu oli. Samas oli kett ees ja “infotahvel” tühi. Pealegi pidi meie raja värv sinine olema aga seal oli valge-roheline – ehk siis pigem Aegviidu- Peraküla rada.

Läksime vaatama, oli nagu meie rada kah. Leidsime tahvli, et seal oli Aasu kõrtsi asukoht.

Ilus põllulille aas.

Nurmnelk

…ja siis lasime ringiratast ühe koha peal ringi sest üritasime leida kust pääseks jõe koolme kohale ja vesiveski varemete juurde. Põhimõtteliselt saime aru ka kus need olema peaksid aga millegipärast ei läinud sinna mittemingisugust rada, samas kui ülejäänud rada oli siiski “suhteliselt hooldatud” ja muru niidetud jne.

Kaelani heintesse ka sel korral väga ei kippunud. Kuigi ühes kohas, kus jõgi lähedal oli  käisin piilumas ehk paistab kusagilt midagi. Aga ei midagi. Igaks juhuks läksime ronisime ühe keti kõrvalt veel läbi 🙂 A tuli välja, et see on kellegi sauna saar, mesitarude ja sõstra kasvatusega. Ilus.

Tatsasime veel ümbruskonnas ringi, et äkki me kuidagi saame sinna koolmekohale ka… aga ei.

Tungisime ühes kohas läbi võsa aga seal taga oli veel suurem hein 😦 Selle eest leidsime ainukese sealkandi käpalise.

soopihl

Murdsime tee peale välja tagasi, et ei peaks sel kõrvuni murus käima. Mina täiuslik blondiin ei saanud jupp aega aru, et ma kõnnin keset sõiduteed. 😀 Pole ammu nii kitsast teed vist näinud. Kergliiklustee oli enamvähem samas mõõdus.

Läksime õigele teele tagasi. Natuke nagu igav oli. Ootaks ehk natuke metsikumat värki mitte otse üle “põldude” minekut. Samas muidugi kui märgistus on nii kehv nagu see on…

Naerma ajas tegelikult see ka, et mõlemad oleme nagu matkal käinud. Ma isegi mõne matka korraldanud ja siis peaaegu, et eksime märgistatud rajal kaardiga ära 😀

Metsavahel olid sääsed ja mootoratturid. Mulle üldse kohe ei meeldinud, et mina pean võssa hüppama kui ellu jääda tahan. Aga elasime üle.

Kulgesime mööda jõe äärt, mis oli muidu imeilus. Kus oleks ehk jalga puhanud ja ilusat ilma ja vaadet nautinud – aga need kärbsed. Neid oli mustmiljon, parem oli suu ja silmad võimalikult kinni hoida.

Ühesõnaga käisime seda ala suhteliselt jooksusammul 🙂

Edasi läks tee ka ägedamaks. Umbes, nii et “Tee, tee, kus sa oled? Siin on vist keegi käinud? Hm. Läheks siit.”

Ühe koolmekoha me siiski leidsime ka.

Jõudsime ühe maja juurde välja, kuulasime heki taga kolmeseid uudiseid. Ja edasi hargnes tee kolmeks. Mitte kusagil ühtki värviplärakat. Kaarti ka ei vaadanud, otsustasime lihtsalt vaatepildi järgi 🙂 Üks rada oli vaevu aimatav ja läks jõe äärt mööda, teine rada oli natuke suurem ja kolmas oli sõidutee. Valisime keskmise, mis osutus valeks teeks. Igatahes oli seal ikkagi väga ilus.

sinilatv

Hakkas tunduma, et oleme teelt kõrvale kaldunud. Seega võtsime suuna esimese oapõllu juurest paremale.

Seal oli esimene koht, kus ei olnud igasugu satikaid. Seega hakkasime sööma. Satikaid ei olnud aga üks kährik jalutas meist küll mööda.

Jalad puhatud läksime suure tee poole, mida mööda me lõpuks ka mõisa juurde välja jõudsime. Ring, mis me valesti käisime ei olnudki nii suur – mingi kilomeetrike kõigest.

Mõis paistabki.

Lahe on see, et 2 korda olen sellel rajal käinud ja mitte kordagi pole õnnestunud õiget rada pidi käia. 🙂

Üksnurme mõis näeb välja üsna lahja aga mulle täitsa meeldib.

Igasuguseid kaari oli igal pool.

Sellest koridorist olin ma juba eelmine kord vaimustuses.

Keerdtrepp ei tundunud veel nii kõdunenud olevat, et meid ei kannaks. Kuigi jah, ülemine aste oli puudu.

Teisel korrusel oli kõik oi-oi kui katki. Aga seina äärt mööda kannatas minna küll. (Foto: Aire)

Lao uks oli kinni ja sees väga pime, ainuke koht kus tuli taskulamp välja otsida, et midagi näha ka oleks.

Pääsukesed lendasid sisse-välja. Tuli välja, et neil on seal pesad. Ei seganud neid rohkem, läksime välja.

Edasi Sakku. Esimesest poest ostsime jäätist. Kuna sattusime ostukontrolli, saime šoksi ka pealekauba. Jäätisega grupipilt 🙂

Läksime Saku mõisa. Kuna mul selle asukoht ka täpselt meeles polnud, läksime sinna kah pisikese ringiga. Seal toimus mingi üritus, nii et sinna kauemaks vaatama ei jäänud.

Tammemäe poole üritasime algul läbi metsa minna aga pärast pidime ikkagi tee peale välja tulema. Õnneks seda teeäärset kõmpimist oli vähe.

Silla alt läbi.

Lasime rongi mööda

…ja kobisime  metsa tagasi.

Taevas oli millimallikas.

Tammemäe järve juurde sattusin esimest korda. Päris hull venelaste paradiis on seal.

Jalad olid veidi väsinud juba aga just kõige lõpus tuli meil see raskeim lõik läbida. Liiv-liiv ja veelkord liiv.

Pärast veel lahtine kruus. Uhh!

Ma vist olin pisut väsinud juba. Hakkasin igasugu lollusi tegema 😀

Lõpu pildid olid suhteliselt kõik sellises stiilis. Männiku järv

Jalad kah vist päris tuimad. Igatahes oli mul saapa sees hiiglaslik kivi. Samas mul on kummikus männikäbi ka olnud, nii et pole ime kui ma harjunud olen 😀

Lõpetuseks käisime vaatasime käpalised ka üle. Midagi uut justkui polnud. Nastikut nägin ainult. Väidetavalt on Männikul palju usse aga ma nägin esimest korda.

“Blond kaunitar”

Balti sõrmkäpad

Varjud olid juba pikaks veninud, aeg koju minna.

Viimane pingutus, mäest üles.

…ja siis pole platsi peal ühtegi bussi, üks õnneks just hakkas paistma. Aga see sõitis ka mingi 15 minuti pärast välja. Et mitte igavleda kõmpisime kaks peatust linna poole.

Tegin valearvestuse 🙂 Käisime 30 km ja koju jõudsin ka alles poole kümne paiku.

Aasta km: 848

Käpaliste pillerkaar

Vedasin mõned inimesed jälle metsa. Tegelikult suur osa neist peaaegu elab juba metsas, käivad vahepeal öösel kodus magamas ja võibolla tööl ka 😀 Ühesõnaga me jõudsime eile arvamusele, et tegelikult oleks mõistlik telk püsti panna ja koha peale jääda 😀 Kuna telki ei olnud siis lõpetasime kõik oma kodus, vähemalt oletatavasti.

Mina kimasin bussiga kohale. Kuna karta oli ummikuid siis läksin ühe võrra varasema bussiga- aga mida ei olnud olid ummikud. Nii et ma olin 20 minutit varem kohal. Mul ei ole ju kannatust oodata, seega läksin korraks metsa vahele.  Kui teised inimesed leiavad metsast tavaliselt midagi ilusat või huvitavat, siis mina leidsin surnud rebase. Juhhuu 😀

Tumepunane neiuvaip

Kui ma sammud peatuse poole tagasi pöörasin siis seltskond juba ootas mind.

Ega mul täiusliku matkaplaani polnudki. Ainult lillede vaatamine oli väga konkreetne teema. Samas on kant selline, et seal annab igal pool tiirutada.

Metsa vahele jõudes üritasime kõik käpalised ära määrata aga suuremal osal juhtudel me ilmselt feilisime täiega, eriti mis puutub lillasid. Aga tegelikult polegi see eriti oluline, peaasi, et tore oli.

Ilmselt vööthuul sõrmkäpp

Ahjaa. Käpalisi me vaatama läksimegi, ma lubasin parimat õitseaaega, kus varasemad ehk veel õitsevad ja hilisemad on võibolla mõne õie lahti löönud. Samas kuidagi lillade käpaliste osakaal oli jube väike, ei teagi kas neid on sel aastal vähem või on nad alles tärkamas?! Igatahes olin ma ise sutsu pettunud, et kõik ei lillatagi. Samas suurt käopõlle ja kahelehist käokeelt ja rohekat käokeelt oli seal täiesti piisavalt 🙂

Suur käopõll ja balti sõrmkäpp

kahelehine käokeel

Rohekas käokeel

Raku järv

Tee ääres nägime ubapõõsaid, mis justkui täiesti alles kollendasid. Nüüd on oad küljes.

Tegelikult oli plaanis näha ka salajases kohas üht salajast mutanti, juhul kui proua leidja raatsib seda meiega jagada ja ta polnud kade 🙂

Mõned targad internetist on ta tumepunase neiuvaiba mutandiks nimetanud aga vot päris selged need asjad enne õitsemist ei ole vist?! Vaatame ja ootame.

Osad vaprakesed lõpetasid oma retke sellega, teised käisid poole ööni metsas edasi.

Olgem ausad, seal metsas hullusid naised tõeliselt. Iga roots ja vars oli vaja ära määrata, mööda metsa alust ringi roomata 😀

Need sellid jäidki täpselt määramata. Vööthuul või kuradikäpp?!

Tihkemas võsas leidus veel päris matsakaid hall käpasid.

Leidsime esimesed lahtised soo-neiuvaibad. Minu meelest ühed ilusamad käpalised üldse.

Kõdu koralljuur oli ära õitsenud.

Hakkasime tasa ja targu oma retke lõpetama.

Hämaras oli mõnus kõmpida. ööviiuleid oli lõhnast tunda, isegi kui sa parasjagu neid ei näinud. Mmmõnus.

Kuna üks auto oli Männikul siis jalutasime rabarada mööda tagasi. Mõnus oli. Mitte kedagi teist ei olnud. Ilus oli kah, päikeseloojangu aeg.

Kilomeetreid sai vast kümmekond. Kokku:828