Kärdla- Tõrvanina matkarada ja Ristimägi

Hiiumaal on alati mingit tegemist ja siblimist, et tavaliselt seal väga matkama ei jõua. Sel korral oli kohapeal piisavalt kaua ja mõtlesin, et võiks üle vaadata Kärdla -Tõrvanina matkaraja.  Sinna matkarajale olen sattunud paar korda ja ainult Kärdla poolsesse otsa. Lapsepõlves sai seal kandis ujumas ja seenel käidud ja mingi udune mälestus on, et pidime ka jala Tõrvaninale minema aga millegipärast ei läinud, ilmselt olime liiga pisikesed sellise matka jaoks. Praegu tundus küll suhteliselt veider, et tegelikult on vahemaa läbi metsa ainult 5 km.

Edasi-tagasi ma käia ei viitsinud, seega võtsin ratta kaasa.  Kodust matkarajani on pea 2 km suhteliselt sirget teed.  Ühe peatuse tegin enne metsa ka.

Käisin uudistasin, mis on vana kohtumaja kohta kirja pandud. Maja ehitas 1900-date alguses kaupmees, kes tahtis et maja oleks mugav, praktiline ja näitaks tema jõukust. Majas oli kauplus. Peale esimest maailmasõda müüdi maja Kärdla alevile ja sellest sai kohtumaja. 2010 aastast tegutseb seal Ave Vita MTÜ.

Edasi metsa poole. Raja alguses on arteesia kaev kust saab joogivett kaasa haarata kui see juhtumisi otsas on või seda polegi.

Umbes poole kilomeetri pärast algab laudtee, algus on korralik. Kuna ma tegelikult meelega reegleid ei eira siis käitusin hästi ja võtsin ratta käe kõrvale ja hakkasin astuma. Jeerum, ma pidin merehaigeks jääma 😀 llmselgelt olen ma natuke raskem kui ratas ja niiviisi ühe serva peal kõndides tee õõtsus ja võdises päris korralikult.

Jõudsin Tareste lahe äärde, kus pidi olema vaatetorn ja mäletan, et kunagi oli ka. Aga sel korral ei hakanud see mulle kohe üldse silma. Ei mäleta, kas see oli kaugel või mitte? Aga ratast selga võtta ka ei viitsinud, et vaatama minna. Oletasin, et see võiks ju üle kõrkjate paista.

Vanasti kutsusime seda kanti lihtsalt lehma karjamaaks. Ja eks  on siiamaanigi. Mingid veised seal mere ääres igatahes olid.

Teele jäi esimene lõkkeplats. Suhteliselt korralik aga katuse osa laua kohal võiks laiem olla 🙂

Pinke ja infotahvleid oli umbes iga kilomeetri tagant.

Kui alguses oli rada korras siis mida edasi seda pehkinum tee oli. Mõnes kohas olid augud sees, ühes kohas astusin ise ääre katki. Viimasest sillast üle minek oli selline, et ehk mina sel korral saan veel üle 😀

Mulle tundub, et piltide peal näeb asi üsna viisakas välja 🙂

Sealt edasi algas lihtsalt rada ja nõmmemets. Jõudsin juba rõõmustada, et sääskedest sain lahti aga asi läks veel hullemaks. Parmud hakkasid ründama. Peale selle olid mingid imelikud kiilid kah, kes tahtsid juustesse pesa ehitada. Aga muidu oli ilus 🙂

Mingit sorti täpik kanarbikul.

Ma olin eelnevalt kuulnud, et sel aastal pole Hiiumaal üldse pohli siis seal metsas oli neid küll. Kahjuks veel veidi toorevõitu aga koogi jaoks natuke korjasin. Mustikaid leidub seal ka.

Metsa vahel on mingid miltaarpunkrid ka.  Ma oletan, et kuuluvad Lehtma rannakaitse patarei koosseisu.  Kahte neist nägin keset metsa. Või noh, praegu on need keset metsa ja pilliroogu 🙂

Edasi tuli nii armas käänuline tee.

Üldse oli nii lühikese maa kohta suhteliselt mitmekesine loodus.

Jõudsin metsa vahele tagasi ja nägin musta ussi. Ei andnud rahu, tahtsin teada kumb on rästik või nastik. Pea oli peidus, nii et nihkusin veidi lähemale. Alguses polnud niigi palju näha, et kumb esi ja kumb taga ots on. Lõpuks hakkas ennast liigutama aga lasi suhteliselt kiiresti jalga ka. Mina ütleks, et on rästik, kuigi silma ei õnnestunud talle vaadata.

Teine punker.

Sain teada, et seal kasvab puravike kuigi ma aimasin seda ennemgi.

Väikse tünga sain ka, vaatasin kaugelt eemalt, et nii ilusad suured pohlad aga polnud teps mitte, hoopis rootsi kukitsad (LK III)

Infotahvlilt sain teada, et seal peaks olema palju huvitavaid samblike aga ei näinud midagi erilist, ju siis ei osanud otsida. Aga selle eest nägin palju puuseeni.

Jõudsingi lõppu – Tõrvanina randa. Seal on jälle lõkke tegemise koht ja telkimisplats.

Naiste wc-s võib selliseid elukaid kohata 😀

Tegelikult oleks sealt kindlasti põnev edasi minna ka aga rattaga nagu ei viitsinud, polnud mingit normaalset rada. Mingi maa muidugi läksin aga üsna kiiresti sai ratta tõstmisest üle puude ja venitamisest läbi põõsaste kopp ette.

Kõne alla oleks võinud tulla isegi ratas kaenlas liival kõndimine aga kuna ranna äär on ka igasugu puid ja puutüükaid täis siis ei tegelikult ei olnud see ka variant.

Natuke tahtsin ikkagi edasi minna. Seega jätsin ratta kalda servale ja kõmpisin kolmanda punkri juurde.

Hihihii. Ma pean tunnistama, et selle päeva jooksul pidin ma teist korda merehaigeks jääma. Või noh tegelikult merega pole siin ju suurt pistmist. Paadi, laeva või mõne muu meresõiduki peal pole mul elu sees paha hakanud ega pea ringi käima vms. Pigem on mingid valed nurgad või niisama kõikumised, mis minu peas segadust tekitavad ja eriti mõnusat enesetunnet ei põhjusta, ühesõnaga hakkab pea sellest värgist ringi käima vms. 🙂 Igatahes see punker oli väga viltu. Ühest aknast paistis ainult meri.

Teisest paistis natuke maad ka.

Läksin mööda ranna äärt tagasi.

Kuna rattaga enne sõita ei saanud siis mõtlesin, et sõidaks Ristimäele ka. Pole see ju eriti kaugel. Tee ääres tegin mõned peatused.

Tee ääres kasvab palju tumepunast neiuvaipa. Sel aastal tundub, et neid oli tohutult. Selleks ajaks kui mina kohale jõudsin olid need küll juba õitsenud.

Ristimäele jõudsin siiski lõpuks ka 🙂

Seal võib igaüks kohalikust materjalist risti teha siis tulevat õnn majja 🙂 Neid riste on sinna juba nii palju saanud, et saab päris tükk maad metsa vahel käia ja ringi vaadata. Ja need ristihunnikud, mis seal on on veidi kõhedust tekitavad, ei jäta sellist mälestamispaiga muljet, pigem on selline kummituslik.

Tagasiteel tegin veel ühe peatuse sest tee oli ritsikaid täis. Nad olid küll eraldi, et kõiki koos pildile püüda ei saanud aga neid oli sel üsna tihkelt. Roheline lauluritsikas. Pidavat elama ainult saartel. Mandri omad olevat harilikud lauluritsikad 😀

Käidud 7+ sõidetud12km

Käimise kilomeetreid: 1021

Advertisements

Haabneeme-Rohuneeme-Kelvingi-Leppneeme-Tammneeme-Lubja

Mulle tundub, et ma tahan liiga suurt ampsu. Nimelt käia ümber Viimsi ps ühe päevaga. Ühe korra ma olen selles juba läbi kukkunud, nüüd kukkusin teist korda veel. Samas muidugi kui oleks väga hullult tahtnud oleks ehk ära kõmpinud küll selle maa aga siis ei ole enam mõnus uitamine vaid paras jooksmine. Pealegi on Viimsi ps. vaatamisväärseid asju küllaga.

Ma võtsin A ka kaasa, mis tähendab seda, et me võtsime mõnuga ei jooksnud kuhugi. Ma teadsin, et meile jääb tee peale ette ka veel mitmeid ahvatlusi, seega tõmbasin merepiiril kõndimise maad hulga vähemaks.

Alustasime Viimsist, käisime kaubandusest süüa ostmas ja marssisime Miiduranda.

Esimese asjana vedasin A kohe läbi pilliroo.

Ilm oli soe, nii et mööda mere äärt oli mõnus astuda.

Vett oli vähe.

Ma küll plaanisin A-le ka kõiki kirikuid ja muid asju näidata aga kuidagi õnnestus mööda kõndida 🙂 Ühte tegelikult eemalt näitasin.

Tee enne vabaõhumuuseumit läks üpriski kiiresti. Hoolimata sellest, et mul oli meeles, et see oli päris väsitav käimine 🙂 Aga eks on vaks vahet ka, kas käid talveriietes või suviselt mitte millegiga 😀 Foto:Aire

Järgmiseks ahvatluseks oli Viimsi vabaõhumuuseum. Seal olid kohvikutepäevad, laat ja sai niisama ringi vaadata. Seda ma veidi pelgasin, et jorutame äkki seal liiga kaua aga ei midagi eriti hullu.

See silt oli küll nagu minu jaoks sinna pandud 🙂

Piiritusekelder

Laadakaup

Kaluri kodu. Pisike, kompaktne ja väga armas.

Väike labürindis käik. Foto:Aire

Jalutasime edasi.

Viilutatud kivid

Randaster

Tatari piimikas

Kuna Pandju saar oli keeluala siis otsustasin, et võiks keerata Reinu teele ja sealt siis kusagilt metsa keerata, et jõuda Rohuneeme raketibaasi.

No see metsast lõikamine oli minu jaoks uus, polnud sealt ju varem käinud ja ei teadnud kuhu me välja jõuame aga samas eksida kuhugi väga pole, nii et tegelikult oli päris põnev.

Seda uudsust jäi  küll väheseks sest põhimõtteliselt kui olime ületanud ühe väikese prügimäe siis juba terviseraja sildid paistsid.

Suur kiirgliblikas

Nagu prügimägedes ikka kasvas seal verev lemmalts, kole paha sissetungija aga selle eest jube ilus oma erinevates roosades toonides.

Kartul ka õitses.

Seal me küll natuke ukerdasime ringi sest ma ei saanud aru, kus me päris täpselt oleme, maastik oli tuttav aga kus need raketibaasi asjad täpselt on? Vaatevälja ka esialgu väga polnud. Foto:Aire

Sosnovski karuputkesid kohtasime oma teel ka.

Raketibaas üle vaadatud läksime metsa.

Seal pole ma nendest radadest kunagi midagi aru saanud 🙂 Igatahes hoidsin suuna mere poole, mets oli äge. Selline sürr, vana, hiidvana. Sääski oli palju, seismine oli enda suhtes suhteliselt kuritegelik aga marju tahtsime siiski noppida.

Metsaalune on pisikesi punkreid täis.

Harilik kännumampel

Ühte metsaelukat nägin ka.

Kännupess

Kuusekaunistus

Lõpuks jõudsime ikka jumalast valesse kohta, mere äärde küll aga tunduvalt rohkem Rohuneeme poole kui ma oleks tahtnud. Samas nägime mingit majakat. Saime veel palju mööda kive turnida enne kui  Kelvingisse jõudsime. Ja kui nüüd arvestada, et eelmine kord ma nii kangesti oleks tahtnud seda ranna äärt käia siis nüüd sai see osaliselt tehtud.

See mere äär on nii ilus, üks lemmik paiku mul vist.

Nagu käpaline aga hoopis soo nõianõges.

Mitu korda lubasin A-le, et näed suur kivi paistab, varsti saab süüa aga neid suuri kive oli seal palju, enne kui õige juurde jõudsime 🙂

Mõned suured kivid jäid tee peal ette, neist ronisime üle.

Järgmine vale kivi.

Kust me lähme? Ülevalt, alt, keskelt?

Kive mööda hästi ei saanud, jalgu paljaks võtta ei viitsinud.

Valisime kesktee aga lõpetasime ikkagi üleval kaldaveerel.

Väike takistus

Ja alla mere äärde tagasi, nüüd paistis juba õige kivi ka 🙂

Pidasime suure kivi juures pikniku ja liikusime edasi.

Minu plaan oli kindlalt mööda ranna äärt minna nii palju kui võimalik. Tegelikult käisime küll mööda rada metsas, leidsime teise majaka.

Isegi ronida kannatas.

Pressisime end mere äärde tagasi, kus oli igasugu kurja heina, mis jalgu kriipis ja vastik oli. Aga pisikese poolsaare lõpus paistis mingit sorti militaar putka. Seadsime sammud sinnapoole. Teekond oli nii vastik, et A lubas sinna onni elama jääda. Ma lubasin, et ma võin teda paar korda kuus vaatamas käia siis ta otsustas ikkagi minuga tulla 😀 Hambad veidi ragisesid mu selja taga aga muidu oli kõik super luks.

Kukesabad

Kaon vaikselt heina sisse jälle.

Tuli välja, et sealt mere äärt mööda vähemalt sellise heina ja jamaga me küll väga kuhugi välja ei jõua. Seega läksime metsa tagasi ja vaatasime, kas me sealt pääseme kuhugi sest igal pool, olid eramaad ja aiad ja muu selline värk.

Jõudsime mingi tee peale.

Ja sealt ka Leppneemesse. Seal on ikka nii ilus.

Sadamasse piilusime ka.

Aga aeg hakkas otsa saama. Ja mul jäi Tammneeme raketibaas jälle nägemata. St. kell oli päris palju. Lootsime nii kümne paiku ehk koju jõuda.

Seadsime sammud Viimsi poole.

Tee peal käisime kuradikoopast ka läbi, A polnud seal käinud. Peale selle polnud sel korral lõpuspurti vaja teha siis oli mõnus lõpetuseks üks pisike ronimine teha 😀

Kui juba seal olime ronisime lubja majaka juurde ka.

Veel natuke maad ja olemegi Viimsis. Mina ainult ahhetan, et milline päikeseloojang ja ühtki normaalset pilti ei saa teha.

Istusime bussi ja sõitsime Pirita sillast üle… ja no ikka oli päikeseloojang. Ei huvitanud enam väsinud jalad või see, et äkki võiks koju minna või midagi. Järgmises peatuses läksime bussist maha ja tegime oma jooksu, et jõuda enne täieliku loojangut silla peale tagasi 😀 Aga ilus oli noh 🙂

Meie marsruut

Liikumiskiirus oli erinev 😀

Kokku: 30km/ 994km

Tabasalu, Muraste, Rannamõisa trip

Ühel pühapäeva hommikul otsustasime ette võtta ühe pikema jalutamise. Sõitsime bussiga Tiskresse, kust liikusime mööda kergliiklusteed edasi.

See peaks mainima oli üsna igav. Esimene vaatamisväärsus oli Rannamõisa kirik.

Sinna sai sisse ka piiluda.

Jooksime üle tee, et näha Merihobu baari. Baarist polnud midagi alles. Väike majakas oli püsti. Kusagilt tuli hull idee sinna otsa ronida 😀

Et põnevam käia oleks ajasime liblikaid taga, pildistasime lilli jne.

Nõgivaksik

Imikas

Moonid

Et minusugust kannatamatut putukat veidi ohjes hoida viidi mind vahepeal Taari hiidrahnu otsa ronima. Päris suur jurakas oli aga samas otsa ronida sai väga lihtsalt.

Seltsiv tindik

Läksime tee äärde tagasi ja lonkisime mööda kergliiklusteed edasi. Käisime piilusime üht kivikalmet ka aga suvel on see suhteliselt mõttetu ega eriti midagi näha ega aru saada ei ole.

Lollidemaa

Pea 10 kilti tee ääres kõmpimist, keerasime lõpuks ära. Ma ütleks, et matka algus oli küllaltki igav kuigi mulle leiti meelelahutust. Sedasi võiks käia heal juhul kevadel kui kõik kivikalmed ja muu tavaar on nähtaval. Muidu ma täiesti vihkan sellist üksluist kõmpimist

Samas edasine oli täielik kullaauk. 🙂 Mingites kohtades ma olin käinud, mingites ei olnud aga no äge oli see pangapealne  ja -alune.

Jõudsime Muraste paeplatsile. Seal pole ma küll kunagi varem käinud.

Käisime vaatasime treppi kust saab alla kui vaja 🙂 Meie sealt ei läinud.

Läksime hoopis panga serva mööda edasi.

Nägin elus esimest korda pääsusaba.

…ja aasa karuslast

Jumalakäppa nägin ka esimest korda või muidu olen selle millegi muuga segamini ajanud.

Leidsime esimesed maasikad – või peaaegu esimesed, igal juhul nii palju polnud sel aastal varem saanud.

Jõudsime Muraste vaateplatvormile. Seda kohta ma olen igatahes varem ka näinud. Vaadata polnud seal kahjuks eriti midagi. Meri nagu meri ikka.

Läksime alla, et võtta suund Tallinna poole tagasi.

I rääkis, et lapsepõlves oli ta kurereha õisi “küünte värvimiseks” kasutanud. Lähenesime A-ga asjale oma vaatenurgast 😀 Ilus onju

Foto:Ilme

Jõudsime mere äärde. Suuri kive oli, ronida sai, nii et kõik oli kõige paremas korras 🙂

Kividest üle roninud, hakkasid paistma Meriküla uurded. Need olid nii ägedad. Vesi oli kõrge. Igal juhul teadis I rääkida, et tavaliselt uurded vees ei ole ja ligi pääseb kuiva jalaga. Meie võtsime papud jalast ja läksime paljajalu.

Foto:Aire

Ettevaatust okastraat!

Jalanõude riiul

Järgmine vaatamisväärsus oli ka kohe “nurga taga”. Peeter Suure merekindluse helgiheitja Murastes. Meie I-ga tormasime kohe vaatama ja uurima, A jäi randa jalgu puhastama.

Helgiheitja katusele sai ronida, vaade oli ilus. Metsas oli veel mingeid onne, torn ja palju kive.

Olime juba üksjagu ringi vaadanud kui A helistas ja küsis, kus me oleme ja et tema on torni all. Läksime ka torni alla tagasi – ei kedagi.  Käisime ringi hõikasime, mitte kedagi. Läksime alguspunkti tagasi, et ehk on sinna läinud – mkmmm. Kuna helgiheitja on ühes hoovis siis sealt perenaine hõikas, et keegi on helgiheitja otsas. Läksime uuesti vaatama, ainult ühed poisid. Poisid ka võõraid naisi polnud näinud 😀  Helistasin ja kamandasin A alguspunkti, mille peale mulle vastati, et kas sa arvad, et ma oskan sinna tulla või 😀  Lõpuks siiski saime kokku.

Helgiheitja sees.

Helgiheitja kõrval oli üks suur kivi ka, mille otsa ronida ei saanud :/

Foto:Ilme

Läksime mere äärt mööda edasi.

Tuli välja, et seal olid kajakad koos poegadega. Kere peale ei tahtnud saada, nii et ronisime mööda lagunenud treppi pangapealsele.

Üleval oli pime ja kõle metsaalune.

Leidsime ussinaha.

Varsti olime jälle metsa vahelt väljas. Kohe läks kõik ilusamaks kah.

Järgmine suur kivi 🙂

Tilgu sadama juures lubati meid lõpuks pisut puhata ja mängida ka 🙂 Foto:Ilme

Söime kõhud täis. Kuna A-l olid jälle sokid liiva täis või miski muu häda peal siis me läksime I-ga ees minema.

A kuule siia saaks ju otsa ronida.

Tehtud! Ärge teie järgi tehke!

Edasi tundus asi juba tuttavamaks minevat. Eemalt paistis Tilgu kivikülv, seal ma käisin talvel kivide otsas turnimas. Aga et see koobas seal nii lähedal on ma ei teadnud.

Seega koopasse sattusin esimest korda.

Aga kõige pealt tuli pangast alla laskuda. Tarzani tunne tuli peale seal puu otsas kõõludes.

Koopa ees oli palju vett ja seega pidime endal sussid ja sokid jalast koorima. Kotid jätsime kah maha ja asusime teele. Kalda ääres oli vesi küll madal aga jube kivine põhi, nii et läksime vabatahtlikult sügavamasse vette.

Foto:Aire

Foto:Ilme

Ma olin ainuke, kellel püksid kuivaks jäid 😀

Ronisime sama teed tagasi. Nautisime vaadet 🙂 Ma isegi ei mäleta, miks me alt edasi ei  läinud. Seal olid vist kah kajakad?!

Igatahes läksime pisut maad ülevalt, siis jälle alt. Tee äär oli lilli täis.

Külmamailased

(vesi)tähthein

Rada alla.

Jõudsime jaanitule platsile.

Mina sain kiikuda 😀 Foto:Aire

Rand õisluht

Jube ilus puu ja koht.

…ja jälle üles. I tahtis meile mingit sambliku näidata. Trepp oli jube, väsimus vist oli veidi peal juba 🙂

Seda sambliku me muidugi ei näinud. Selle eest leidsin mina pruunika pesajuure. Peale selle oli seal veel palju pisikesi jumalakäppasid.

Maasikaõiesüda.

Tammepahk

Päris väsinud vist veel ei olnud. Sporti jõudsin teha küll 😀

Tallinn paistab.

Edasi tuli juba lõpusprint. Kas jõuame bussi peale või ei. Kui ei siis on vaja tund aega oodata, loota et tee äärest läheb mõni “kaugmaa” buss või kõmpida jala :/

Kähku trepist alla. Foto:Ilme

Jooksusammul Tiskre poole.

Aega küll ei olnud aga ilusat arhitektuuri ikka tähele panemata ei jäta 😉

Jõudsime täpselt minut enne bussi väljumist. Jeee!

Kilomeetreid 24, aasta peale 749