Hiiumaal on alati mingit tegemist ja siblimist, et tavaliselt seal väga matkama ei jõua. Sel korral oli kohapeal piisavalt kaua ja mõtlesin, et võiks üle vaadata Kärdla -Tõrvanina matkaraja. Sinna matkarajale olen sattunud paar korda ja ainult Kärdla poolsesse otsa. Lapsepõlves sai seal kandis ujumas ja seenel käidud ja mingi udune mälestus on, et pidime ka jala Tõrvaninale minema aga millegipärast ei läinud, ilmselt olime liiga pisikesed sellise matka jaoks. Praegu tundus küll suhteliselt veider, et tegelikult on vahemaa läbi metsa ainult 5 km.
Edasi-tagasi ma käia ei viitsinud, seega võtsin ratta kaasa. Kodust matkarajani on pea 2 km suhteliselt sirget teed. Ühe peatuse tegin enne metsa ka.
Käisin uudistasin, mis on vana kohtumaja kohta kirja pandud. Maja ehitas 1900-date alguses kaupmees, kes tahtis et maja oleks mugav, praktiline ja näitaks tema jõukust. Majas oli kauplus. Peale esimest maailmasõda müüdi maja Kärdla alevile ja sellest sai kohtumaja. 2010 aastast tegutseb seal Ave Vita MTÜ.
Edasi metsa poole. Raja alguses on arteesia kaev kust saab joogivett kaasa haarata kui see juhtumisi otsas on või seda polegi.
Umbes poole kilomeetri pärast algab laudtee, algus on korralik. Kuna ma tegelikult meelega reegleid ei eira siis käitusin hästi ja võtsin ratta käe kõrvale ja hakkasin astuma. Jeerum, ma pidin merehaigeks jääma 😀 llmselgelt olen ma natuke raskem kui ratas ja niiviisi ühe serva peal kõndides tee õõtsus ja võdises päris korralikult.
Jõudsin Tareste lahe äärde, kus pidi olema vaatetorn ja mäletan, et kunagi oli ka. Aga sel korral ei hakanud see mulle kohe üldse silma. Ei mäleta, kas see oli kaugel või mitte? Aga ratast selga võtta ka ei viitsinud, et vaatama minna. Oletasin, et see võiks ju üle kõrkjate paista.
Vanasti kutsusime seda kanti lihtsalt lehma karjamaaks. Ja eks on siiamaanigi. Mingid veised seal mere ääres igatahes olid.
Teele jäi esimene lõkkeplats. Suhteliselt korralik aga katuse osa laua kohal võiks laiem olla 🙂
Pinke ja infotahvleid oli umbes iga kilomeetri tagant.
Kui alguses oli rada korras siis mida edasi seda pehkinum tee oli. Mõnes kohas olid augud sees, ühes kohas astusin ise ääre katki. Viimasest sillast üle minek oli selline, et ehk mina sel korral saan veel üle 😀
Mulle tundub, et piltide peal näeb asi üsna viisakas välja 🙂
Sealt edasi algas lihtsalt rada ja nõmmemets. Jõudsin juba rõõmustada, et sääskedest sain lahti aga asi läks veel hullemaks. Parmud hakkasid ründama. Peale selle olid mingid imelikud kiilid kah, kes tahtsid juustesse pesa ehitada. Aga muidu oli ilus 🙂
Mingit sorti täpik kanarbikul.
Ma olin eelnevalt kuulnud, et sel aastal pole Hiiumaal üldse pohli siis seal metsas oli neid küll. Kahjuks veel veidi toorevõitu aga koogi jaoks natuke korjasin. Mustikaid leidub seal ka.
Metsa vahel on mingid miltaarpunkrid ka. Ma oletan, et kuuluvad Lehtma rannakaitse patarei koosseisu. Kahte neist nägin keset metsa. Või noh, praegu on need keset metsa ja pilliroogu 🙂
Edasi tuli nii armas käänuline tee.
Üldse oli nii lühikese maa kohta suhteliselt mitmekesine loodus.
Jõudsin metsa vahele tagasi ja nägin musta ussi. Ei andnud rahu, tahtsin teada kumb on rästik või nastik. Pea oli peidus, nii et nihkusin veidi lähemale. Alguses polnud niigi palju näha, et kumb esi ja kumb taga ots on. Lõpuks hakkas ennast liigutama aga lasi suhteliselt kiiresti jalga ka. Mina ütleks, et on rästik, kuigi silma ei õnnestunud talle vaadata.
Teine punker.
Sain teada, et seal kasvab puravike kuigi ma aimasin seda ennemgi.
Väikse tünga sain ka, vaatasin kaugelt eemalt, et nii ilusad suured pohlad aga polnud teps mitte, hoopis rootsi kukitsad (LK III)
Infotahvlilt sain teada, et seal peaks olema palju huvitavaid samblike aga ei näinud midagi erilist, ju siis ei osanud otsida. Aga selle eest nägin palju puuseeni.
Jõudsingi lõppu – Tõrvanina randa. Seal on jälle lõkke tegemise koht ja telkimisplats.
Naiste wc-s võib selliseid elukaid kohata 😀
Tegelikult oleks sealt kindlasti põnev edasi minna ka aga rattaga nagu ei viitsinud, polnud mingit normaalset rada. Mingi maa muidugi läksin aga üsna kiiresti sai ratta tõstmisest üle puude ja venitamisest läbi põõsaste kopp ette.
Kõne alla oleks võinud tulla isegi ratas kaenlas liival kõndimine aga kuna ranna äär on ka igasugu puid ja puutüükaid täis siis ei tegelikult ei olnud see ka variant.
Natuke tahtsin ikkagi edasi minna. Seega jätsin ratta kalda servale ja kõmpisin kolmanda punkri juurde.
Hihihii. Ma pean tunnistama, et selle päeva jooksul pidin ma teist korda merehaigeks jääma. Või noh tegelikult merega pole siin ju suurt pistmist. Paadi, laeva või mõne muu meresõiduki peal pole mul elu sees paha hakanud ega pea ringi käima vms. Pigem on mingid valed nurgad või niisama kõikumised, mis minu peas segadust tekitavad ja eriti mõnusat enesetunnet ei põhjusta, ühesõnaga hakkab pea sellest värgist ringi käima vms. 🙂 Igatahes see punker oli väga viltu. Ühest aknast paistis ainult meri.
Teisest paistis natuke maad ka.
Läksin mööda ranna äärt tagasi.
Kuna rattaga enne sõita ei saanud siis mõtlesin, et sõidaks Ristimäele ka. Pole see ju eriti kaugel. Tee ääres tegin mõned peatused.
Tee ääres kasvab palju tumepunast neiuvaipa. Sel aastal tundub, et neid oli tohutult. Selleks ajaks kui mina kohale jõudsin olid need küll juba õitsenud.
Ristimäele jõudsin siiski lõpuks ka 🙂
Seal võib igaüks kohalikust materjalist risti teha siis tulevat õnn majja 🙂 Neid riste on sinna juba nii palju saanud, et saab päris tükk maad metsa vahel käia ja ringi vaadata. Ja need ristihunnikud, mis seal on on veidi kõhedust tekitavad, ei jäta sellist mälestamispaiga muljet, pigem on selline kummituslik.
Tagasiteel tegin veel ühe peatuse sest tee oli ritsikaid täis. Nad olid küll eraldi, et kõiki koos pildile püüda ei saanud aga neid oli sel üsna tihkelt. Roheline lauluritsikas. Pidavat elama ainult saartel. Mandri omad olevat harilikud lauluritsikad 😀
Käidud 7+ sõidetud12km
Käimise kilomeetreid: 1021
