Rändame mööda rannikut Suurupi-Tiskre

Söömise lõpetanud asusime minu matka teostama. Kell oli ilmselt pea pool neli kui minema saime.  (Eelnev muinsuskaitse seltsi üritus.)

Esimene asi, mis silma jäi oli roosa lagunenud majake külaplatsi serval. Nii palju kui ma netist leidsin on see vana kordon ja hilisem pioneerilaagrite asukoht olnud.

Mõtlesime, et kui sinna mõistlikult lähedale pääseb siis vaatame sisse ka. Hein just niidetud ei olnud aga rada läks sinna küll.

Selles mõttes seal nagu eriti midagi polnud, et üks suur saal ja üks kitsas ruum selle taga.

Ilm läks liigagi heaks kätte ära, kohati paistis isegi päike kuigi lubati terve päev läbi sadu, nii et kes sellepärast tulemata jäid, said küll sajaga tõmmata 🙂 Selles mõttes sain isegi, et riideid oli mul küll rohkem kaasas kui vaja, nii et sain oma koormat seljas vedada – südamest kohe 😀

Tee läks algul mööda pangapealset, otse alla vist poleks saanud.

Jõudsime mingi aia taha, kus oli väike majakas. Kuna see alumine tuletorn pidi ka valge ja puust olema siis ei osanud nagu seisukohta võtta. See siin tundus nagu liiga väike 😀 Natuke edasi liikunud vaatasime, et südameke on ukse peal, et äkki siis on selline eriti meeleolukas “WC” tehtud. Aga samas on seal ka kaamera… jäigi meile arusaamatuks, mis otstarve sel majakal on?!

Saime klindist alla ja sattusime kerisekivi randa.  Suured ümmargused kivid.

Üks väike juga jäi tee peale.

Mida edasi alumise tuletorni poole, seda ägedamaks läks kaldaalune.

Mingi putka on ülevalt kohe-kohe alla sadamas.

Millegipärast tuli veidi üllatusena, et liivakivi võib ka libe olla aga alla me sealt õnneks ei sadanud.

Järgmise astangu peale ronisin ise eelluuret tegema. Tundus natuke kahtlane. Ja tõepoolest astang sai otsa või õigemini oli teine pool alla kukkunud. Seega oleks saanud minna ümber astangu aga tunnistan ausalt, väga ei kutsunud. Vesi oli silmaga vaadates nii umbes poolde reide ja põhi suuri kive täis, mis üsna tõenäoliselt on libedad ja matka alguses kohe ei tahaks kaelani märjaks saada. Seega ronisime üles tagasi.

Hea oli ka sest kui me oleks õnnelikult alt läbi jalutanud, oleks alumine tuletorn nägemata jäänud.

Üles saamiseks tuli üsna suuri samme teha 🙂

Majaka juures oli Eramaa silt ja kästi luba küsida enne kui sinna astuda. Huvitav, kuidas? Hõikan sildi tagant nii kaua kui keegi vaatama tuleb?  Igatahes me läksime ilma luba küsimata, hoovi muidugi ei tunginud vaid vaatasime eemalt.

Läksime edasi, esimeses võimalikus kohas jälle alla. Mõnes kohas oli kole:  muda ja vetikad ja puud alla kukkunud jne aga teises kohas jälle väga äge liivarand ja liivakivi klint.

Vahepeal saime suurtest kividest üle, mööda astuda. Tõsiselt lahe rannajoon, absoluutselt kõike leidus.

Üks kotkas istus kivi otsas.

…ja haigur

Lõpuks jõudsime ka kohta, kus ma juba oma elu jooksul korra olen käinud ehk lähenesime meriküla uuretele. Kivid olid juba tuttavad, ronisime nendest üle ja jõudsimegi kohale.

Esimene koht, kus mina papud jalast võtsin.

Kohe jõudsime  Muraste helgiheitja juurde.  Piilusime korraks sisse ja käisime katusel ka. Veidi imelik on, et katusele minnes pead sõna otseses mõttes kellegi hoovis ringi jalutama aga eks see, kes sinna oma kodu rajanud on peab sellega arvestama, et sinna tullakse.

Alla minnes tekkis korraks küsimus, et kust kohast siit läbi sai? Üle ääre ei tahaks nagu astuda. 😀

Jalutasime alla randa. Natuke maad edasi on “nurgatagune”, kus eelmine kord käies kajakate eest “põgenesime” ehk ronisime üles ja läksime sealt. Sel korral polnud kajakatest “haisugi”, nii et saime vabalt minna.

Eks seal oli üksjagu ronimist üle puude ja puude alt ja vahelt…

Foto: Pille Väljataga fotoleht

Teine kosk meie teekonnal jäi just sinna kaldaalusesse.

Ausalt öeldes polnud mul üldse meeles, et Meriküla uurete ja Tilgu koobaste vaheline maa nii pikk oli (Kaardi pealt mõõtes on see küll kõigest 3km 😀 ). Minu meelest olid need suhteliselt kõrvuti. Igatahes võttis aega kuni me sinna jõudsime Ja ma pakun, et alt minnes oli see maa nii või naa lühem kui ülevalt minnes. Samas muidugi ülevalt oleks saanud  jooksuga minna, all pidid ronima ja jalge ette vaatama aga oli sellevõrra põnevam.

Läbi pilliroo puhma.

Üle liivaranna…

…ja kivihunniku, mis oli libe 🙂

Sealt edasi polnud ka kõige mõnusam ala. Ehk siis kivide otsas turnimine, mis kõik olid jällegi libedad. Vahele võisid ka astuda aga seal olid vetikad ja muu läga, mis oli samamoodi libe.

Lõpuks oli vett ja läga rohkem kui kive ja ma olin täiega hädas 😀 No ei taha kuskile jama sisse astuda, isegi kui jalad on märjad. Kõõlusin paari libeda kivi peal ja lootsin, et sisse ei kuku. Sel korral vedas 🙂

Pilliroo puhma taga oli juba Tilgu sadam. Seal sai  natuke mööda normaalset maad ka käidud.

Koobaste juures oli laskumine jälle kuidagi järsk, eelmine kord oli mu meelest kuidagi leebem see värk. Mäletan küll, et mingi puu küljes rippudes oli paras Tarzani tunne peal.

Aga ma ei viitsinud seal võsa vahel ragistada ja vaatasin, et see liivakivi sein kannab mind küll ja läksin otse alla. Polnud tegelikult häda midagi, tundus peale vaadates hullem kui oli 🙂

Ma ei viitsinud katsetada kui sügav vesi on ja kas pükstega saab läbi või mitte, seega läksin ilma kuigi pärast tuli välja, et vesi ei ulatu põlvinigi. Foto: Pille Väljataga fotoleht

…ja ma ei saa aru, kuhu olid kadunud mere põhjast kivid, mis eelmine kord meid sügavasse vette panid minema. Sel korral oli ainult liiv seal 😀

Sel korral ei klõpsinud seal eriti pilte kah. Kuidagi igav oli. Meriküla uurded on kordades ägedamad. Ilmselt eelmine kord oli vägev lihtsalt sellepärast, et sinna juurde pääsemine oli keeruline.

Kaalusin võimalust ka edasi alt minna. Aga kuna sealt ei saanud täpselt aru, kuidas lood on, peab paljajalu minema või saab niisama ka? Kaardi pealt mõõtsin ennem ära, et seda maad on 800 meetrit ja kuna meil tekkis hirmus suur kojumineku isu siis jätsime sel korral vahele.

Kuigi kui üleval grupipilti tegime vaatasin, et tegelikult oleks lõdva randmega läbi pääsenud. Aga eks siis on teinekord võimalus see ala ka järgi vaadata.

Edasi läksime suhteliselt jooksusammul sest Tiskrest käib buss korra tunnis ja meil oli täpselt nii palju aega, et kui kiiresti teeme ja kusagil ei seikle siis peaks nagu jõudma. Tänu kiirustamisele panime me õigest tee otsast mööda sest ega ma seda kanti ka kuigi hästi ei tunne. Seega vaatasime korraks gps-ust järgi, kus me oleme. Kuna me polnud isegi mitte kõige panga äärsema tee peal siis läksime keerasime metsa, et klindi serva peale välja jõuda ehk seiklesime täiega. 😀

Otse põõsast läbi

Otse panka mööda alla. Keegi oli sealt ennem ka käinud. Võibolla oli seal kunagi isegi mingi trepi moodi asi. Igatahes kui algus tundus alla minekuks täitsa ok siis lõpu poole oli sopane, vesine ja suhteliselt vastik, peaaegu nagu mõni ojakene oleks seal voolanud või midagi.

All oli päris ilus iseenesest aga jällegi oli ronimist, oli liiva vajumist, oli märgu kive jne, et tempot väga polnud.

Otsustasime trepist üles minna, et meie bussile jõudmine oleks kindel. Trepist minemine oli küll selline vaev, et anna otsad. Aga selle eest said teised lihased tööd ja üleval oli kiirkõnd nagu päris mõnus 🙂

Viimane klõps üleval.

Järgmisest trepist kiiruga alla ja Tiskre bussipeatuse poole punuma. No tuli välja, et me tegime veidi liiga kiiresti,  jõudsime 15 minutit enne bussi, seega oli meil aega veel väike piknik korraldada. Pimeda peale ei jäänud. Samas läks meil kahekesi kauem aega kui oleks arvanud.

Tallinnasse jõudsime küll pimedas ja vihma kallas täiega.

Sel korral on kilomeetrite mõõtmine veidi keerulisem. Alguses käisime 4,5 km, Muinsuskaitsega ma arvan, et käisime isegi rohkem kui 5 km. Ja pärast kaardi pealt mõõtes oli rannikumatka pikkus 15 km, nii et umbestäpselt käisime 25km.

Kokku:1107km

Advertisements

Rändame mööda rannikut Suurupi.

09.09.2017 tegin oma neljanda avaliku matka. Teglikult olid suvel ka täiesti avalikud lillematkad, kus inimesi isegi käis aga need tunduvad mulle endale sellised vähetähtsad ninnu-nännud.

Plaan oli vägev. Vaatasin muinsuskaitsepäeva raames välja paar üritust, kuhu oleks saanud minna. Võimalik oli külastada Keila-Joa lossi ja Suurupi militaarobjekte. Neid kahte sai ka ühildada. Tegin ilusasti eeltöö ära, et kel tahtmist siis olid bussiajad ja isegi piletirahad juurde kirjutatud. Pane ainult riidesse ja mine. Peale selle oli minu plaan tulla Suurupist mööda ranna äärt Tiskresse.

Ilma lubati muidugi koledat: +13-+16 kraadi sooja ja vihma, õnneks küll mitte tuult. Tänu sellele ilmselt kadus enamus huvitatutest ära. Ma muidugi ähvardasin kõik “kannini” vette ka vedada 😀 Peale selle kadusid ka kindlad osalejad ära, kellele mis vahele tuli, nii et vahepeal oli seis selline, et ma olengi täiesti üksi.  Mitte, et mul sellest midagi iseenesest oleks aga tore on vahest ka teistega jagada seda, mida sa näed. Eriti kui kogu aeg tahetakse kuhugi minna. Samas kaob avaliku matka point ära kui keegi kohale ei tule. Lihtsam on siis ju tuttavatele päev enne minekut teatada, et homme lähen sinna või tänna, kes tahab võib kaasa tulla.

Muidu võib matka igati kordaläinuks lugeda. Kuna bussid käisid “valedel aegadel” siis oli pea poolteist tundi aega, et midagi teha.

Sellepärast valisin ka tavalise harjumaa liinide bussi, tee äärest on natuke maad lonkimist kah, ei pea niisama passima. Tee peale jäi Suurupi ülemine tuletorn. Torni minekul mõtet ei näinud sest siis oleks suhteliselt jooksmiseks läinud. Seega käisime majaka hoovis ringi. Perenaine oli lahke rääkis kõrvalhoonetest, ajaloost ja enda perest ka natuke. Kutsus meid tagasi kui lehed värviliseks lähevad. Ja ma kindlasti kunagi käin seal tornis ka ära kui vabalt ja rahulikult aega on.

Ah jaa enne majakat on tee ääres veel auk. Militaarobjekt seegi – Romanovite patarei. Maasse lõhuti kaks auku, kuhu pidid tulema suurtükitornide alused. Üks on täiesti tee ääres, teine kusagil kaugemal. Sinna juurde oma nina ei toppinud.

Auk oli aus. Ah jaa. Vihma sadas ka nagu lubatud aga ilm iseenesest külm küll polnud.

Paarisaja meetri pärast jõudsimegi majaka juurde. Selline paks ja matsakas tünn 🙂 Kõrvalhooneid oli palju.

Läksime majaka tagant klindist alla, mööda teed ei viitsinud minna, oleks pika ringi teinud. Alla jõudes pidime küll pisut tee peal ka kõndima aga üsna kiiresti saime metsavahele.

Täiesti juhuslikult jäi tee peale vaatetorn, millel oli päris suur maa-alune osa, mida meil oli aega uudistada.  Hea oligi sest sinna meid pärast sisse ei viidud. Vihma enam ei sadanud ja peaks ütlema, et justkui pisut palav oli.

Hiljem küll räägiti, et torni pole võimalik ronida. St. geopeituse omad pidavat “nööri” mööda ronima. Aga sees on täiesti kaks redelit olemas, kes julgeb see saab!

Foto:Aire

Kui kõik “toakesed” läbi said vaadatud läksime, mere äärde. Sealt polnudki kokkusaamise kohta palju maad.

Foto:Aire

Huvitav oli ka see, et kohalikud polnud kindlad, kas nad on õigesse kohta tulnud. Lihtsalt muinsuskaitse seltsi lehel olid mingid väga kummalised koordinaadid antud. Kuna mina pidin kindlalt teadma, kuhu ma lähen siis kõigepealt küsisin kohalikult tuttavalt, kus see õige koht peaks olema aga kuna tema ka ainult arvas ja polnud 100% kindel, siis saatsin Muinsuskaitse ametile kirja koos kaardi ja punktiga ja küsisin, kas on õige koht. Oli küll, pidid lehe peal ka ära parandama aga ei teinud seda mitte. Pärast tuli välja, et ma polnud ainuke, kes neile kirjutas. Igatahes oli segadust rohkem kui küll.

Aga üritus iseenesest tore. Räägiti kohalikust kogukonnast, kes  munakiviteede taastamise ja militaarobjektide korrastamisega tegeleb, mis plaanid neil on. Kutsuti ka kevadel talgutele, mis mulle näikse isegi täitsa plaan olevat kui õigel ajal jaole saab.

Vaatasime üle Peeter Suure Merekindluse rannakaitsepatarei nr 3. Üldises plaanis on seal militaar asju veel, nii et igal juhul tuleb ükskord tagasi minna 🙂

Vana raudtee asukoht, rongiga otse merre.

Metsas olid ümmargused objektid, millest ühte meid ka sisse viidi. Tundub, et teised polnud veel vee ja seebiga üle pestud 🙂 Muu aja veetsime jalutades ja vaadates maastikul nähtaval olevaid militaarse ajaloo märke.  Natuke saime niisama ka Suurupi kohta teavet. Ma muidugi mainisin ka, et me oleme seal päris mitmekesi esimest korda.

Suurtükialus.

Kraav, kus plaanitakse talguid korraldada. Tegemist helgiheitja varjendiga. Ehk siis helgiheitja betoonist varjendist, veeti helgiheitja mööda kraavis olevat raudteed mere poole, nii et see jäi varjatuks.

Kui keegi sinna kanti uitama plaanib minna siis peaks mainima, et metsaalune oli märg, korralikest matkasaabastest piisab aga tossudega oli lõpuks juba ükskõik, kuhu astud jalad olid niikuinii märjad.

Siia betoonvarjendisse viidi meid sisse ka.

Meile öeldi, et tegelikult saab taskulambita täitsa hakkama aga mõned nurgatagused olid siiski pimedad. Üks väike poiss igal juhul pelgas, nii et koos me seal siis niiviisi läksime. Foto:Aire

Ring peale tehtud, läksime välja ja sellega oligi põhimõtteliselt üritus läbi. Muinsuskaitse ametist küll öeldi, et poolteist tundi kestab aga nagu ikka läks 2 tundi 🙂 Nii mitteametlikuks jätkuks näidati meile ka külaplatsi.

Kui metsavahel jalutasime siis näidati meile ka üht ülisuurt haavakändu, mis tol hetkel nagu ei tundunud midagi eriti olulist olevat 🙂 Pärast tuli välja, et nad on lasknud Hiiumaa mehel sellest omale vabadussamba saagida. Kuju sai selline kuna naaberküla mehed olid arvanud, et midagi lätipärast ei tahaks. Üldse oli tore kuulata, kuidas nad seal sõbralikult kemplevad 😀

Selle aja peale oli nälg juba silmanägemist ära võtmas, polnud hommikust saati grammigi söönud. Nii et hiline lõuna – kell 3. Hiiumaa tsikid Hiiumaa mehe tehtud pehmel mööblil. Kusjuures see mööbel on samast haavapuust.

Diivan tehti kui ma nüüd jälle õieti mäletan naaberküla mehele, kes iga päev seal oma koera jalutamas käib, võibolla oli ka omakülamees, pead ei anna.

Kõhud täis, võtsime lõpuks ka minu matka ette: Suurupist Tiskresse.

Kaibaldi nõmm ja Helmerseni kivikülv

Teine matkapäev Hiiumaal.  Kuna mul polnud eriti midagi teha siis mõtlesin, et läheks Kaibaldi nõmmele. Jube ammu pole sinna kanti sattunud ja koht on ometi kihvt.  Vaatasin kaardi pealt järgi, kus täpselt asub ja mitu sihivahet tuleb minna enne kui kohale jõuab.

Võtsin ratta ja hakkasin minema. Oleks ma teadnud, et ma ka kruusateel ei saa rattaga sõita siis oleks ratta bensuka juurde jätnud ja üldse jala läinud. Algus tundus küll talutav ja isegi sõidetav aga lõpuks oli ainult lahtine kruus. Samas oli vähemalt ilus mets, mida vaadata kui ratas käekõrval lontisin. Vahepeal käisin piilusin seeni ka aga midagi erilist silma ei torganud.

Sellist sirget teed on umbes 3 kilomeetrit

Kuna mul see sihtide lugemine jäi pooleli sest paar tükki jäi neist lihtsalt kahe silma vahele, siis lugesin elektriposte. Nende arv on juba lapsepõlvest pähe kulunud. Aga ka nende lugemine läks vahepeal meelest. Üks koht tundus täpselt selline, et peaks metsa ära keerama aga samas ma ei näinud sihti metsa minemas. See jäi väikese künka taha varju ja hiljem tuli meelde küll, et seal on see küngas alati olnud 😀 Aga läksin siis edasi ja mõtlesin, et vahet ju tegelikult pole, kas minna järgmist sihti mööda ja keerata  teisele poole, kohale jõuan ikka.

Seda ma teadsin, et metsas ma saan ratast seljas vedada. Maha ka ei saanud jätta, sama teed tagasi ei tahtnud minna. Aga et seal teisel pool liivikut nii liivane on oli mulle jälle üllatus. Kohati sain sõna otseses mõttes ratta õlale tõsta sest nii oli kergem käia kui rattaga vagusid tõmmata. Seda rada oli pea 2 km.

Mis mul üldse meeles ei olnud oli see, et seal on nii ilus mets. Puhas ja kaugele nähtav.

Leidsin liiva seest seened. Murukera.

Ega ma eriti ei viitsinud tee peal pilti teha kui ratast tuli vedada.  Kui kohale jõudsin jätsin ratta vedelema ja “tuuseldasin” ringi. Vaatasin, et koht on hulluks turismimagnetiks saanud. Ma arvan, et ma olin seal mingi 20 minutit ja selle aja jooksul olin ma umbes 1 minuti üksinda. Kusjuures tegemist oli siiski kolmapäeva lõunaga ja ilm ei olnud ehk ka maailma kõige parem.

Üritasin pilte teha nii ja naa aga see on koht, mida peab oma silmaga nägema. Ei jää pildile nii suurena kuidagi 🙂

Et aimu anda siis selle pildi keskel on ratas kui hoolega vaadata 🙂 Kusjuures võrreldes ülejäänud alaga olen ma suhteliselt lähedal.

Sellel pildil on perekond. Kui pilt suureks teha siis suurtest mänditest vasakul on täpid. Isa pikutab, ema istub ja laps seisab püsti. 😀

Männipuu keset liiva.

Hakkas müristama.

Suhteliselt halb koht välgutamise ajal, kus olla. Oled liivaväljal oled ise piksevarras ja mets on ka nii tuleohtlik, et põlema läheb siis pool Hiiumaad põleb :/ Õnneks läks mööda ja isegi vihma ei sadanud. Aga mina hakkasin minema. Läksin seda rada mööda, mida mööda alguses tulla plaanisin.

Seal oli märksa parem rada, vähem liivane.

Igasugu samblike oli.

Islandi käokõrv

Palju kanarbikku.

Seenlilled

Liivapuidik?!

Mõni kärbseseeneline?! (kollakaspruun)

Igaks juhuks võtsin marjatotsiku ka kaasa. Oli põhjust kah.

Tagasitee oli päris hull. Autod muudkui sõitsid. Tee tolmas midagi ei näinud. Rattaga sõita ei saanud eriti.

Et natuke rattaga ka sõita siis sõitsin teisele poole Kärdlat, Helmerseni kivikülvi.

10 sekundiga kivi otsa 😀

Sõitsin mööda Paluküla kirikust.

Käisin korraks metsas piilumas, kas puravikke on.

Ühe tamme kivipuraviku leidsin aga see oli ka kõik.

Mõned lillakad olid ka.

Ja siis koju.  Käisin 9km, rattaga sõitsin 16km.

Jalgsimatka kilomeetreid: 1030.