Kaibaldi nõmm ja Helmerseni kivikülv

Teine matkapäev Hiiumaal.  Kuna mul polnud eriti midagi teha siis mõtlesin, et läheks Kaibaldi nõmmele. Jube ammu pole sinna kanti sattunud ja koht on ometi kihvt.  Vaatasin kaardi pealt järgi, kus täpselt asub ja mitu sihivahet tuleb minna enne kui kohale jõuab.

Võtsin ratta ja hakkasin minema. Oleks ma teadnud, et ma ka kruusateel ei saa rattaga sõita siis oleks ratta bensuka juurde jätnud ja üldse jala läinud. Algus tundus küll talutav ja isegi sõidetav aga lõpuks oli ainult lahtine kruus. Samas oli vähemalt ilus mets, mida vaadata kui ratas käekõrval lontisin. Vahepeal käisin piilusin seeni ka aga midagi erilist silma ei torganud.

Sellist sirget teed on umbes 3 kilomeetrit

Kuna mul see sihtide lugemine jäi pooleli sest paar tükki jäi neist lihtsalt kahe silma vahele, siis lugesin elektriposte. Nende arv on juba lapsepõlvest pähe kulunud. Aga ka nende lugemine läks vahepeal meelest. Üks koht tundus täpselt selline, et peaks metsa ära keerama aga samas ma ei näinud sihti metsa minemas. See jäi väikese künka taha varju ja hiljem tuli meelde küll, et seal on see küngas alati olnud 😀 Aga läksin siis edasi ja mõtlesin, et vahet ju tegelikult pole, kas minna järgmist sihti mööda ja keerata  teisele poole, kohale jõuan ikka.

Seda ma teadsin, et metsas ma saan ratast seljas vedada. Maha ka ei saanud jätta, sama teed tagasi ei tahtnud minna. Aga et seal teisel pool liivikut nii liivane on oli mulle jälle üllatus. Kohati sain sõna otseses mõttes ratta õlale tõsta sest nii oli kergem käia kui rattaga vagusid tõmmata. Seda rada oli pea 2 km.

Mis mul üldse meeles ei olnud oli see, et seal on nii ilus mets. Puhas ja kaugele nähtav.

Leidsin liiva seest seened. Murukera.

Ega ma eriti ei viitsinud tee peal pilti teha kui ratast tuli vedada.  Kui kohale jõudsin jätsin ratta vedelema ja “tuuseldasin” ringi. Vaatasin, et koht on hulluks turismimagnetiks saanud. Ma arvan, et ma olin seal mingi 20 minutit ja selle aja jooksul olin ma umbes 1 minuti üksinda. Kusjuures tegemist oli siiski kolmapäeva lõunaga ja ilm ei olnud ehk ka maailma kõige parem.

Üritasin pilte teha nii ja naa aga see on koht, mida peab oma silmaga nägema. Ei jää pildile nii suurena kuidagi 🙂

Et aimu anda siis selle pildi keskel on ratas kui hoolega vaadata 🙂 Kusjuures võrreldes ülejäänud alaga olen ma suhteliselt lähedal.

Sellel pildil on perekond. Kui pilt suureks teha siis suurtest mänditest vasakul on täpid. Isa pikutab, ema istub ja laps seisab püsti. 😀

Männipuu keset liiva.

Hakkas müristama.

Suhteliselt halb koht välgutamise ajal, kus olla. Oled liivaväljal oled ise piksevarras ja mets on ka nii tuleohtlik, et põlema läheb siis pool Hiiumaad põleb :/ Õnneks läks mööda ja isegi vihma ei sadanud. Aga mina hakkasin minema. Läksin seda rada mööda, mida mööda alguses tulla plaanisin.

Seal oli märksa parem rada, vähem liivane.

Igasugu samblike oli.

Islandi käokõrv

Palju kanarbikku.

Seenlilled

Liivapuidik?!

Mõni kärbseseeneline?! (kollakaspruun)

Igaks juhuks võtsin marjatotsiku ka kaasa. Oli põhjust kah.

Tagasitee oli päris hull. Autod muudkui sõitsid. Tee tolmas midagi ei näinud. Rattaga sõita ei saanud eriti.

Et natuke rattaga ka sõita siis sõitsin teisele poole Kärdlat, Helmerseni kivikülvi.

10 sekundiga kivi otsa 😀

Sõitsin mööda Paluküla kirikust.

Käisin korraks metsas piilumas, kas puravikke on.

Ühe tamme kivipuraviku leidsin aga see oli ka kõik.

Mõned lillakad olid ka.

Ja siis koju.  Käisin 9km, rattaga sõitsin 16km.

Jalgsimatka kilomeetreid: 1030.

Advertisements

Kärdla- Tõrvanina matkarada ja Ristimägi

Hiiumaal on alati mingit tegemist ja siblimist, et tavaliselt seal väga matkama ei jõua. Sel korral oli kohapeal piisavalt kaua ja mõtlesin, et võiks üle vaadata Kärdla -Tõrvanina matkaraja.  Sinna matkarajale olen sattunud paar korda ja ainult Kärdla poolsesse otsa. Lapsepõlves sai seal kandis ujumas ja seenel käidud ja mingi udune mälestus on, et pidime ka jala Tõrvaninale minema aga millegipärast ei läinud, ilmselt olime liiga pisikesed sellise matka jaoks. Praegu tundus küll suhteliselt veider, et tegelikult on vahemaa läbi metsa ainult 5 km.

Edasi-tagasi ma käia ei viitsinud, seega võtsin ratta kaasa.  Kodust matkarajani on pea 2 km suhteliselt sirget teed.  Ühe peatuse tegin enne metsa ka.

Käisin uudistasin, mis on vana kohtumaja kohta kirja pandud. Maja ehitas 1900-date alguses kaupmees, kes tahtis et maja oleks mugav, praktiline ja näitaks tema jõukust. Majas oli kauplus. Peale esimest maailmasõda müüdi maja Kärdla alevile ja sellest sai kohtumaja. 2010 aastast tegutseb seal Ave Vita MTÜ.

Edasi metsa poole. Raja alguses on arteesia kaev kust saab joogivett kaasa haarata kui see juhtumisi otsas on või seda polegi.

Umbes poole kilomeetri pärast algab laudtee, algus on korralik. Kuna ma tegelikult meelega reegleid ei eira siis käitusin hästi ja võtsin ratta käe kõrvale ja hakkasin astuma. Jeerum, ma pidin merehaigeks jääma 😀 llmselgelt olen ma natuke raskem kui ratas ja niiviisi ühe serva peal kõndides tee õõtsus ja võdises päris korralikult.

Jõudsin Tareste lahe äärde, kus pidi olema vaatetorn ja mäletan, et kunagi oli ka. Aga sel korral ei hakanud see mulle kohe üldse silma. Ei mäleta, kas see oli kaugel või mitte? Aga ratast selga võtta ka ei viitsinud, et vaatama minna. Oletasin, et see võiks ju üle kõrkjate paista.

Vanasti kutsusime seda kanti lihtsalt lehma karjamaaks. Ja eks  on siiamaanigi. Mingid veised seal mere ääres igatahes olid.

Teele jäi esimene lõkkeplats. Suhteliselt korralik aga katuse osa laua kohal võiks laiem olla 🙂

Pinke ja infotahvleid oli umbes iga kilomeetri tagant.

Kui alguses oli rada korras siis mida edasi seda pehkinum tee oli. Mõnes kohas olid augud sees, ühes kohas astusin ise ääre katki. Viimasest sillast üle minek oli selline, et ehk mina sel korral saan veel üle 😀

Mulle tundub, et piltide peal näeb asi üsna viisakas välja 🙂

Sealt edasi algas lihtsalt rada ja nõmmemets. Jõudsin juba rõõmustada, et sääskedest sain lahti aga asi läks veel hullemaks. Parmud hakkasid ründama. Peale selle olid mingid imelikud kiilid kah, kes tahtsid juustesse pesa ehitada. Aga muidu oli ilus 🙂

Mingit sorti täpik kanarbikul.

Ma olin eelnevalt kuulnud, et sel aastal pole Hiiumaal üldse pohli siis seal metsas oli neid küll. Kahjuks veel veidi toorevõitu aga koogi jaoks natuke korjasin. Mustikaid leidub seal ka.

Metsa vahel on mingid miltaarpunkrid ka.  Ma oletan, et kuuluvad Lehtma rannakaitse patarei koosseisu.  Kahte neist nägin keset metsa. Või noh, praegu on need keset metsa ja pilliroogu 🙂

Edasi tuli nii armas käänuline tee.

Üldse oli nii lühikese maa kohta suhteliselt mitmekesine loodus.

Jõudsin metsa vahele tagasi ja nägin musta ussi. Ei andnud rahu, tahtsin teada kumb on rästik või nastik. Pea oli peidus, nii et nihkusin veidi lähemale. Alguses polnud niigi palju näha, et kumb esi ja kumb taga ots on. Lõpuks hakkas ennast liigutama aga lasi suhteliselt kiiresti jalga ka. Mina ütleks, et on rästik, kuigi silma ei õnnestunud talle vaadata.

Teine punker.

Sain teada, et seal kasvab puravike kuigi ma aimasin seda ennemgi.

Väikse tünga sain ka, vaatasin kaugelt eemalt, et nii ilusad suured pohlad aga polnud teps mitte, hoopis rootsi kukitsad (LK III)

Infotahvlilt sain teada, et seal peaks olema palju huvitavaid samblike aga ei näinud midagi erilist, ju siis ei osanud otsida. Aga selle eest nägin palju puuseeni.

Jõudsingi lõppu – Tõrvanina randa. Seal on jälle lõkke tegemise koht ja telkimisplats.

Naiste wc-s võib selliseid elukaid kohata 😀

Tegelikult oleks sealt kindlasti põnev edasi minna ka aga rattaga nagu ei viitsinud, polnud mingit normaalset rada. Mingi maa muidugi läksin aga üsna kiiresti sai ratta tõstmisest üle puude ja venitamisest läbi põõsaste kopp ette.

Kõne alla oleks võinud tulla isegi ratas kaenlas liival kõndimine aga kuna ranna äär on ka igasugu puid ja puutüükaid täis siis ei tegelikult ei olnud see ka variant.

Natuke tahtsin ikkagi edasi minna. Seega jätsin ratta kalda servale ja kõmpisin kolmanda punkri juurde.

Hihihii. Ma pean tunnistama, et selle päeva jooksul pidin ma teist korda merehaigeks jääma. Või noh tegelikult merega pole siin ju suurt pistmist. Paadi, laeva või mõne muu meresõiduki peal pole mul elu sees paha hakanud ega pea ringi käima vms. Pigem on mingid valed nurgad või niisama kõikumised, mis minu peas segadust tekitavad ja eriti mõnusat enesetunnet ei põhjusta, ühesõnaga hakkab pea sellest värgist ringi käima vms. 🙂 Igatahes see punker oli väga viltu. Ühest aknast paistis ainult meri.

Teisest paistis natuke maad ka.

Läksin mööda ranna äärt tagasi.

Kuna rattaga enne sõita ei saanud siis mõtlesin, et sõidaks Ristimäele ka. Pole see ju eriti kaugel. Tee ääres tegin mõned peatused.

Tee ääres kasvab palju tumepunast neiuvaipa. Sel aastal tundub, et neid oli tohutult. Selleks ajaks kui mina kohale jõudsin olid need küll juba õitsenud.

Ristimäele jõudsin siiski lõpuks ka 🙂

Seal võib igaüks kohalikust materjalist risti teha siis tulevat õnn majja 🙂 Neid riste on sinna juba nii palju saanud, et saab päris tükk maad metsa vahel käia ja ringi vaadata. Ja need ristihunnikud, mis seal on on veidi kõhedust tekitavad, ei jäta sellist mälestamispaiga muljet, pigem on selline kummituslik.

Tagasiteel tegin veel ühe peatuse sest tee oli ritsikaid täis. Nad olid küll eraldi, et kõiki koos pildile püüda ei saanud aga neid oli sel üsna tihkelt. Roheline lauluritsikas. Pidavat elama ainult saartel. Mandri omad olevat harilikud lauluritsikad 😀

Käidud 7+ sõidetud12km

Käimise kilomeetreid: 1021

Ülemiste järve matk

11.03.2017
Alustasime 10:30 Ülemiste keskuse juures olevalt nurgalt. Lihtsalt selle mõttega, et teeks kõigepealt igavama otsa ära, teiseks oli võimalik sinna auto parkida. Aega kulus meil sel korral umbes 6 tundi, käisime 20 km. Ilm oli kergelt uduvihmane.

Vihmane ilm oli selles mõttes mõnus, et sambla, mulla, puude lõhnad tulid nii hästi esile. Lihtsalt käi ja tõmba ninaga 🙂 Mm.

Metsas leidus pohli, isegi täitsa söödavad veel.

Tükk maad käisime kõrgepingeliini all.

Ühel hetkel lõppes aed ära. piilusime korra aeda sisse ka aga ega seal eriti midagi vaatamisväärset polnud. Leidsime vana keelumärgi.

Huvitav, et keegi viitsib nii kaugel joomas käia. Peale seda kui aed otsa sai oli vaat, et iga aiaposti juures mõni pudel.

Sel korral nägin, et aiapostid täitsa lambist otsa ei saanudki 😀 Eelmine kord lihtsalt ei pööranud neile piisavalt tähelepanu.

Barbie roosa okastraat 🙂

Leidsime tuletaela puu ja tuli välja, et mitte keegi meist ei tea, mismoodi seda kasutama peaks.

Tossas küll 🙂 Nüüd ma siis lugesin, mismoodi sellega tuld peaks saama.
Tuletael ja tuletaelaga tule tegemine. Enivei ma loodan, et mul ei lähe seda kunagi vaja aga katsetamise mõttes võiks ju järgi proovida.

Igaksjuhuks hoidsin kogu aeg pigem natuke paremale, oli eelmisest korrast veel meeles, kuidas ma täiesti rappa sattusin ja polnud päris kindel, kas mu kaaslased on sellistest seiklustest  huvitatud. Seega jõudsime me hoopis gaasitoru juurde mitte Ülemiste järve värava taha.

Sel korral paistis vesi läbi ka, nii et oli näha, et eriti sügav see oja ei ole 🙂 Aga sellegipoolest keset talve sinna sisse kukkuda eriti ei tahaks, seda enam et see on kodust kaugeim punkt.  Aga ääre peale ma julgesin astuda küll 😀

Kuna üle toru ei plaaninud minna, siis läksime edasi mööda kraavi äärt.

Sealt edasi tuli juba soisem osa. Seega otsustasime kollase toru kõrval metsas oma söögipeatuse ära teha. Alla 3 teega ei tasu mind narrima hakatagi 🙂

..ja peale sööki olid meil kirjandusminutid.

Jätkasime teed Kurna oja serva mööda.

On üks koht, kus on hästi ilus vaade ojale

Edasi läheb soiseks. Aga üllatuslikult seal polnudki nii jube märg kui oleks arvata võinud.

Kopra auke oli endiselt palju

Mõnes kohas oli siiski pisut vett ka.

Sillal

Liikusime teiselt poolt oja tagasi järve suunas.

Kraavi kõrvalt vasakule metsa.

Seal on nii ilus 🙂

Raiutakse sealgi :/

Kogemata leidsime ühe piiriposti ka.

Metsast väljas vasakut kätt on loomade söögikoht ja jahimeeste torn. Sealt edasi polnud varem läinud, tundus põnev. Algus polnud väga hull ka.

Talvel kasvavad roosid paju otsas

Hiljem läks täitsa sooks kätte.

Hea oli see, et maa oli veel veidi külmunud. Aga üks jää krabin ja vee mulksumine saatis meid terve tee. Lõpuks jõudsime ühe aia taha.  Sealt valisime poole kust saime kiiremini kuivale maale.

Ehk siis põhimõteliselt tegime soos tiiru, selle asemel et veidi otsemat teed kuiva maad mööda minna 😀 Lõpuks olime kellegi hoovis. Õnneks oli see läbikäidav ja ilma kurjade koerteta.

Mõisa juures pigistasime silmad kinni ja astusime üle eravalduste sildi või siis üle keti pigem.

Kuidagi ei viitsinud mööda Vana- Tartu mnt. mööda minna. Ikka oli vaja läbi Peetri küla jalutada.

Ühe korra käinuna olin ma ju tarkpea, et ummiku märgid ei tähenda midagi ja igalt poolt pääseb läbi. Lõikasime otse üle korterelamu hoovi. Seal oli nii äge kiik, et see tuli läbi proovida.

…ja siis tekkis esimene kahtlane olukord, et me peame äkki ringiga minema sest maja taga oli küllaltki suur kraav vett täis. Õnneks mööda teise maja aia äärt õnnestus siiski tee peale välja murda.

Edasi läksime jälle mööda ummiku tänavat. Väike klähvits tuli ja haukus, nagu emalõvi. Meie jalutasime rahulikult edasi kuniks avastasime ennast kahe eramu ühisest aiast, kust enam kuhugi minna polnud. Suure haukumise peale löödi mõlema maja uksed valla. Igatahes oli kõigil päris naljakas aga natuke nagu piinlik ka 🙂

Et rohkem selliseid apsakaid ei juhtuks siis otsustasime kaardi järgi Mõigu kalmistule kõige lähemale ulatuva tänavani minna (Häälinurme tee) ja sealt “lõigata”.

Seal oli küll ka soine aga selle eest täitsa lumine ja külmunud alles. Alguses tuli ennast küll ka veidi võsast läbi pressida aga seda polnud väga palju ja see oli täitsa läbitav.

Jõudsime ühe vana majani, mis nägi suhteliselt mahajäetud välja aga samas siiski korralik. Aed näiteks oli lehtedest puhas. Mõtisklesime, miks seal kodutuid näha ei ole?!

Saime asjas kohe selgust ka 😀

Meiega kaasas olnud venelanna oli veidi nõrdinud, et Убью on valesti kirjutatud 😀 Ja mina sain oma sõnavarra kaks uut sõna: Убью ja латунь. Väga olulised sõnad 🙂

Kõrval maja ma tundsin ära selle järgi, et eelmine kord pimedas Mõigu kalmistul olles, paistsid selle maja sinised jõulutulukesed sinna ära, nii et nüüd enam eksimise võimalust ei olnud.

Istusime sööma ja avastasime, et me ei olnudki esimesed, kes seal söömas käisid.

Haa, muidugi on ka  võimalus, et see on mõne spiooni salajane peidukoht. Kalmistul, kus keegi eriti ei käi, kõige kaugema maha langenud puu sisse on ju hea midagi peita 😉

Kevade esimesed märgid

Hetke puhanud liikusime edasi Ülemiste parklasse.

Minu päev sellega veel sugugi ei  lõppenud. Õhtul kui läbi kesklinna kodu poole suundusin oli lahe udu ja täiskuu.

Sel aastal matkatud 242km.
Esimene Ülemiste järve ring.

Save

Save

Save