Teine matkapäev Hiiumaal. Kuna mul polnud eriti midagi teha siis mõtlesin, et läheks Kaibaldi nõmmele. Jube ammu pole sinna kanti sattunud ja koht on ometi kihvt. Vaatasin kaardi pealt järgi, kus täpselt asub ja mitu sihivahet tuleb minna enne kui kohale jõuab.
Võtsin ratta ja hakkasin minema. Oleks ma teadnud, et ma ka kruusateel ei saa rattaga sõita siis oleks ratta bensuka juurde jätnud ja üldse jala läinud. Algus tundus küll talutav ja isegi sõidetav aga lõpuks oli ainult lahtine kruus. Samas oli vähemalt ilus mets, mida vaadata kui ratas käekõrval lontisin. Vahepeal käisin piilusin seeni ka aga midagi erilist silma ei torganud.
Sellist sirget teed on umbes 3 kilomeetrit
Kuna mul see sihtide lugemine jäi pooleli sest paar tükki jäi neist lihtsalt kahe silma vahele, siis lugesin elektriposte. Nende arv on juba lapsepõlvest pähe kulunud. Aga ka nende lugemine läks vahepeal meelest. Üks koht tundus täpselt selline, et peaks metsa ära keerama aga samas ma ei näinud sihti metsa minemas. See jäi väikese künka taha varju ja hiljem tuli meelde küll, et seal on see küngas alati olnud 😀 Aga läksin siis edasi ja mõtlesin, et vahet ju tegelikult pole, kas minna järgmist sihti mööda ja keerata teisele poole, kohale jõuan ikka.
Seda ma teadsin, et metsas ma saan ratast seljas vedada. Maha ka ei saanud jätta, sama teed tagasi ei tahtnud minna. Aga et seal teisel pool liivikut nii liivane on oli mulle jälle üllatus. Kohati sain sõna otseses mõttes ratta õlale tõsta sest nii oli kergem käia kui rattaga vagusid tõmmata. Seda rada oli pea 2 km.
Mis mul üldse meeles ei olnud oli see, et seal on nii ilus mets. Puhas ja kaugele nähtav.
Leidsin liiva seest seened. Murukera.
Ega ma eriti ei viitsinud tee peal pilti teha kui ratast tuli vedada. Kui kohale jõudsin jätsin ratta vedelema ja “tuuseldasin” ringi. Vaatasin, et koht on hulluks turismimagnetiks saanud. Ma arvan, et ma olin seal mingi 20 minutit ja selle aja jooksul olin ma umbes 1 minuti üksinda. Kusjuures tegemist oli siiski kolmapäeva lõunaga ja ilm ei olnud ehk ka maailma kõige parem.
Üritasin pilte teha nii ja naa aga see on koht, mida peab oma silmaga nägema. Ei jää pildile nii suurena kuidagi 🙂
Et aimu anda siis selle pildi keskel on ratas kui hoolega vaadata 🙂 Kusjuures võrreldes ülejäänud alaga olen ma suhteliselt lähedal.
Sellel pildil on perekond. Kui pilt suureks teha siis suurtest mänditest vasakul on täpid. Isa pikutab, ema istub ja laps seisab püsti. 😀
Männipuu keset liiva.
Hakkas müristama.
Suhteliselt halb koht välgutamise ajal, kus olla. Oled liivaväljal oled ise piksevarras ja mets on ka nii tuleohtlik, et põlema läheb siis pool Hiiumaad põleb 
Õnneks läks mööda ja isegi vihma ei sadanud. Aga mina hakkasin minema. Läksin seda rada mööda, mida mööda alguses tulla plaanisin.
Seal oli märksa parem rada, vähem liivane.
Igasugu samblike oli.
Islandi käokõrv
Palju kanarbikku.
Seenlilled
Liivapuidik?!
Mõni kärbseseeneline?! (kollakaspruun)
Igaks juhuks võtsin marjatotsiku ka kaasa. Oli põhjust kah.
Tagasitee oli päris hull. Autod muudkui sõitsid. Tee tolmas midagi ei näinud. Rattaga sõita ei saanud eriti.
Et natuke rattaga ka sõita siis sõitsin teisele poole Kärdlat, Helmerseni kivikülvi.
10 sekundiga kivi otsa 😀
Sõitsin mööda Paluküla kirikust.
Käisin korraks metsas piilumas, kas puravikke on.
Ühe tamme kivipuraviku leidsin aga see oli ka kõik.
Mõned lillakad olid ka.
Ja siis koju. Käisin 9km, rattaga sõitsin 16km.
Jalgsimatka kilomeetreid: 1030.
