Lasnamäe paepealne ja Kadriorg

Kui tuju on kuhugi ära kadunud, midagi teha ei taha, isegi mitte kodus istuda aga veel vähem matkata, siis mida teha? Üks variant on käia kodu lähedal lonkimas, mitte kaugel ja mitte kauaks aga ilus ilm saab nauditud, see on kõige tähtsam.

Leppisime A-ga kokku, et ta tuleb bussiga Lasnamäele Jussi peatusesse, mitte et ma eriti oleks teadnud, kus see asub aga kaardi pealt vaadatuna asub see täpselt varsaallikate taga või ees, oleneb mispidi võtta.

Ise kõmpisin jala kohale. Möödusin mereakadeemia tondilossist, mis hakkab vist tasa ja targu ilmet võtma.

Jõudsin ise ka lõpuks peatusesse. Läksime sealt otse üle tühermaa. Võsa oli siiski veel suhteliselt tihe ja ammu polnud käinud ka, nii et saime natuke aega edasi tagasi käia. Aga  lõpuks jõudsime ka allikateni.

Seal oli märg ja sopane. Nii et kauaks imetlema sinna ei jäänud.

Iseenesest oleks täiesti tore kant kui igasugu sodi maha ei loobitaks, nagu ka kogu ülejäänud klindiosa. Aga eks see vist on nii, et kui võsa maha ei võta, pinke ja laudteesid maha ei pane siis on järelikult prügimägi ja kogu lugu.

Jõudsime Jussikalda teele ja andsin A-le valida, kas lähme koledamat, sopasemat jne rada või lähme korraliku rada mööda metsa. Kuna A-l olid heledad püksid siis ta arvas, et võiks siis ehk metsa minna. Mina mõtlesin, et võiks Purde joa üle vaadata, ma pole kunagi näinud, et see voolaks nagu päris juga. Praegu jälle on nii veerohke aeg, et nagu iga pisemgi nire peaks voolama. Aga unistada ju võis, mina ei näinud seal küll voolavat vett, kuigi jah, maapind oli märg, seega kusagilt midagi tilkuma pidi.

Kui nüüd hästi ette kujutada siis pildil on näha silda üle purde oja alumise poole.

… ja edasi läksin ma sujuvalt panga peale, mis A-lgi üle jäi, tuli järgi 🙂

Panga keskpaik oli mõnusalt kollendav. Tore oli ka see, et enamikes kohtades paistis juba läbi ka, nii et ei liikunud ainult pimedas võsas vaid üsna helge ja särav olemine oli.

Suurema osa ajast liikusime siiski panga peal.

Anemoonid õitsesid. Sel aastal oli kuidagi vähevõitu. Ega enam vist eriti juurde ei tule ka kui külmaks läheb. Samas eelmisel või üleelmisel aastal oli viimane õis veel 15 detsmbril.

Panga all voolab üks nimeta juga, mis nii nimeta juga enam ei olegi – “ristiti” teine jumalaema joaks 😀 Vähemalt saab seda siis kuidagipidi nimetada, nii et kõik teaksid millest ma räägin. Ühesõnaga on see nagu päris joa moodi juga sest see niriseb kuival ajal ka kui kõik teised nn. joad on kuivad. Nüüd suurvee ajal oli muidugi natuke uhkem värk kui muidu.

Juurdepääs praegusel ajal oli suhteliselt nigel. Õieti pole sinna muulgi ajal tapvalt mugav minna aga kui maa on lehtedest ja sopast libe siis võiks öelda, et on pisut hirmuäratav. Teisalt on seal mõni puu ja juurikas, millest kinni hoides saab alla küll. A arvas, et ta vaatab ülevalt aga kui ta nägi, et asi vist on ikka väärt alla tulemist ja mina kogu täiega alla ei sadanud siis ei saa ju asi äärmiselt hull ka olla. Nii et olime siis mõlemad libedal nõlval ja klõpsisime pilte teha 🙂

Edasi me suhtkoht jooksime sest tuul oli nii külm. Mõned vaated Maarjamäelt ja jooksuga edasi tuulevarju.

Enne tuli meil veel ületada sild, mis tuulega näis suisa ohtlik 😀

Ronisime alla ja vaatasime veidi ringi. Päris palju erinevaid lilli õitses veel.

Ussikeel lepatriinuga

Kassisaba ja käokannus.

kollane karikakar

Kes ütleb, et tühermaa ei või ilus olla?

Vaateplatvormilt paistis juba veidike Tallinna panoraamist, suvel pole lehtede vahelt suurt midagi näha.

Läksime mööda klindi pealset rada edasi kuni jõudsime lauluväljakuni.

Ja sealt läksid meie teed mõneks hetkeks lahku. Mina polnud nõus ringiga minema ja A polnud nõus otse üle tee jooksma.  Ehk mina lähenesin hundikuristikule ülalt ja A alt.  Tänu oma isekusele sain ma sealt mäe otsast tagumiku peal alla lasta 😀 Aga miski või keegi peab siin ilmas nalja ka tegema onju. Igatahes oli mu roosa kampsiku ots konkreetselt sopane ja sellega polnud enne kodu suurt midagi teha ka. Kui inimeste sekka läksime peitsin saba osa jope varju 🙂

Aga muidu oli äge, ma järjekordselt pole kunagi varem näinud, et see osa hundikuristikust, kus Siima Škopi pöialpoisid käisid kunagi voolanud oleks.

Nagu ikka ei teadnud ma maast ega ilmast ei ööd ei mütsi. Kui A küsis kumb see õige juga on siis ma olin veendunud, et see ongi. Loogiline ka ju kuna vesi tuleb hundikuristiku ojast. Aga hing ei andnud rahu kodus googeldasin ja sain teada, et tegelikult on tegu joastikuga, nii et mõlemad joad on täitsa joad. Kuigi see teine on minu jaoks alati solgitoru olnud 🙂 Kaardi pealt ka aru ei saa kust kohast see vesi tulema peaks. Aga vähemalt võib öelda, et seda juga ma olen ennemgi voolavana näinud 🙂

Lõpuks lippasime veel jaapani aiast ka läbi. Päris ilus sügisene oli.

Punaste lehtedega pähklipuu, mille pähklid olid ka veidi veidra kujuga.

Kõmpisime natuke maad pargis ka, et jõuda Kumu juurde bussipeatusse.

Tundus nagu poleks väga käinudki aga kilomeetreid tuli tervelt 10. kokku:1266

Iru Merivälja kevade retk

Esimesel jaanuaril alustasime just sellest retkest. Et ring järjepidev saaks siis nüüd tuli see osa piirist jälle käsile võtta. Ma isegi hetkeks kahtlesin, et kas ma viitsin minna aga ilm oli ilus, nii et miks mitte toredate inimestega koos jalutada 🙂

Mul oli aega, nii et läksin alguspunkti ka jala. Muidugi jäin ma tänu sellele hiljaks aga samas oli teada, et Irus läheb aega ja kui ka hiljaks jään siis pole sellest mitte kui midagi.

Jalutasin tondi rabast läbi. Hull mõllamine käis, pandi kergliiklusteele asfalti.

Ja siis ma avastasin, et ma olen liiga pikalt venima jäänud ja kiirendasin veidi sammu.

Kohale jõudsin täpselt natukene hilja. Igatahes üle jõe oli koerte haukumist kuulda ja seega ma oletasin, et teised läksid linnamäe poole teele. Ma ei viitsinud järele ka lipata, nii et nautisin niisama päikesepaistet.

Käisin all koopa juures.

Mõne aja pärast tilkus üks inimene siit, teine sealt ja lõpuks saimegi kõik Iru ämma juures kokku.

Ma pean ausalt tunnistama, et sel korral olin ma eriti kehv pildi tegija.  Tundus, et ma olen igal pool käinud ja pilte teinud küll võiks vahepeal niisma ringi vahtida 😀

Aga piir jooksis sel korral teisest kohast, et põnevam oleks 😀 Ei läinud Maardu võsa vahelt vaid hoopis Kloostrimetsa raba rajalt.

Turba tükid on nagu leivapätsid riiuli peal reas.

Teletorn seisis ka endiselt püsti.

Rada läbitud läksime üle tee surnuaeda. Muudkui marssisime ja mingi hetk olime vist natuke eksinud ka või noh, eksida ju väga ei saa… aga see oli see koht, kus keegi kunagi varem olnud polnud 😀

Leidsime umbes keset surnuaeda prügimäe.

Kusagil surnuaias võsas, prügikasti taga oli üks piiripost ka – teravad silmad märkavad neid juba kõikjal 😀

Majade vahelt läbi, “heinamaale”. Pokudel oli siilikad peas.

Haned ehmatasime lendu.

Et oleks jälle veidi põnevam ja ei peaks pikalt mööda raudtee äärt minema, siis luusisime majade vahel.

Korraks olime raudtee ääres ka siiski.

Edasi tuli üks ainus suur lillede pildistamine, ma olin kusjuures üsna tagasihoidlik.

Päikeseloojangu ajaks jõudsime Meriväljale.

Ja kui ma mõnikord jälle oma hiiglasuure kotiga ringi marsin siis võiks küsida ega ma teed kaasa ei vea. Teel koju bussi peal avastasin oma termose 😀 Muidugi oli kodus ka teed hea juua aga sel juhul poleks seda kaasa vedanud 😀

Kilomeetreid 12+5/ 527

Iru-Merivälja 11 km
Haabersti, Harku 13+9km
Harku, Pääsküla, Männiku 6+9km
Pääsküla-Männiku 8km
Männiku-Raku 8+5km
Raku- Mõigu 13+5km
Mõigu-Sõjamäe 8+3km
Sõjamäe-Iru 9km
Kui sul tekkis huvi ja tahad ka piiri peal matkata, siis rohkem infot leiad Facebooki lehelt : Saja raja retked.

Matkamessi Lasnamäe retk

Hommikul kell 11 algas esimene Lasnamäe matk. Millegipärast tõusin ma eriti vara üles ja peale kohvitamist polnud viitsimist niisama kodus passida. Seega otsustasin jala kohale minna. Ilm oli vastav lõrtsi ja vihma sadas, nii et enne lauluväljakut ei viitsinud fotokatki kotist haarata.
Kohale jõudes käis messikeskuse ukse juures hull sumin. Matkajaid oli sellise ilma kohta päris palju 50+ inimest. Aga Lasnamäele ju iga päev ei satu ja mõni võibolla ei julge siia tullagi 😀 Iseenesest tore näha, et huvilisi on aga samas minu jaoks natuke tüütu ka. Mida rohkem inimesi, seda rohkem laiali nad üldjuhul on ja üldiselt on “venimist” rohkem. Selle jaoks olid sel korral ka raadiosaatjad, et kui ees minema kõnnid siis vähemalt kuuled, mida räägitakse.
Mind huvitas retke juures kõige rohkem see, et kas leitakse mõni selline koht ka, kus ma käinud pole 🙂
Alustasime Lauluväljakult.

Läksime üle tee, jalutasime mööda Turba tn ja keerasime tühermaale. Üle J.Smuuli tee Maxima taha võpsikusse.

Sealt omakorda üle tee oli esimene ja ka ainus koht, kus ma käinud polnud Lasnamäe vana lennujaam. Mööda muidugi olen käinud, nii eest kui tagant. Lihtsalt pole selle peale tulnud, et kusagilt aia august hoovi pugeda 🙂

Teisest aiaaugust välja ja olime jälle tühermaal.

Natuke maad edasi paistab juba Jumalaema Kiirestikuulja ikooni kirik. Ronime rusuhunniku otsa, et vaadet nautida.

Hm. Kui neid pilte vaadata siis tekib tahes-tahtmata tunne, et Lasnamäe on üks kole koht küll 😀

Natuke maad edasi jõudisme Tondi rappa. Oleks peaaegu nagu päris loodusesse jõudnud. Kuigi arvestades, et me seal hanerivis astusime siis tõenäoliselt olid esimesed juba rabast väljas kui viimased rappa astusid 🙂

Järgmisel päeval räägiti sellest kraavist kui jõest ja vahvast kohast. Mul läks ikka päris jupp aega enne kui ma aru sain, millisest jutt käib 😀

Tondi raba taga on Mereakadeemia tondiloss, millest kavatsetakse teha luksuslik elamu.

Vaatasime ühelt ja teiselt poolt, liikusime üle järgmise tühermaa paekaldale.

Purde tn juures kõndisime klindi keskel.  Ronisime mingi hetk üles. Mõned ronisid mööda klinti. Igatahes vahepeal käisime plikadega vaatamas, kas keegi on tulemas ka juba 🙂

Kuna aega oli juba üpriski palju kulunud siis jäi viimase mikrorajooni lähedalt vaatamine ära.

Suhkrumäel sai natuke jalga puhata. Seal on üks kitsas puusillake üle “augu” ja üle tulemine võttis veidi aega. Osad läksid üldse alt ringiga.

Annaks üles ronida küll. Ma arvan, et ma olen ise kehvematest kohtadest läinud. Aga siin tundub, et on täitsa rada ees juba.

Kulgesime mööda paekallast kuni lauluväljaku aiani.

Kokku käisime umbes 10 km ja 2,5 tundi.
Pärast koju jalutasin läbi vana lennuvälja, et asja lähemalt uurida 🙂
Natuke maad enne leidsin sellise ehitise ka.

Kõndisin ringi ja toppisin nina igale poole

Maja taga oli seenekasvatus.

Edasi üle tühermaa minnes nägin kahte jänest. Üks alles talvekarva valge ja teine juba täitsa suvises vormis. Viimase sain udukoguna pildile ka, kel terav silm see leiab üles 😀

Aasta jooksul kogutud kilomeetreid 327.

Save

Save