Pimedas Pääskülas.

Alguse sai kõik sellest, et juba ammu polnud üht tuttavat näinud kuidagi ajad omavahel ei klappinud. Ma tegin siis naljaga pooleks ettepaneku keset nädalat mõnel õhtul Pääsküla prükar taaskord vallutada. Polegi veel pimedas seal käinud. Kutsusin mõned matkasellid veel kaasa ja saigi teoks.

Kohale sõites tekkisid mul küll enda peas kahtlused, et kas keegi üldse tuleb sest enda arust ma lihtsalt viskasin õhku, et see kell ja see päev olge kohal. Tavaliselt siis veel samal päeval suheldakse üle, et kas ikka kõik on arusaadav olnud. Sel korral oli täielik vaikus 😀

Samas oli selles mõttes ükskõik, et ma oleks üksi kah sinna mäe otsa läinud, et päris ilma asjata sõit poleks nii või naa olnud.

Ma kohe alguses ütlen, et pilte oli suhteliselt võimatu teha ja pigem oli variant telefon parem kui fotokas aga kuna mul on juba suhteliselt vana “pann” siis see ei tee enam mingit pilti.  Aga hambad ristis tegi fotokas ka mõned pildid.

Kohtumispaik oli meil endine – Pääsküla vana kivisild. Ma pole varem tähele pannudki, et see öisel ajal valgustatud on.

Sel korral otsustasime minna esialgu mööda teed. Kusjuures ära keerasime ikka vales kohas aga õnneks ei lõppenud tänav tupikuga vaid jõudsime täiesti õigesse kohta.  Metsavahetee sai kunagise ekslemisega nii selgeks, et seal polnud pimedas ka enam probleeme raja leidmisega 🙂

Mägi valmistas mulle pisikese pettumuse, ma millegipärast lootsin, et kui sa oled linna kõrgeimas punktis siis sa näed ka palju tulesid ja kogu linna vms. Aga tuhkagi ainult Nõmme/Laagri pool oli veidi valgem.

Sik-sakid – midagi muud ma sealt välja ei võlunud.

Nägime kitsi võiks öelda isegi et kitsekarja.

Kuna plaan oli edasi Pässa rappa liikuda siis läksime alla aga jumala vales suunas. Jõudsime välja sillani ja läksime käisime läbi laudtee, mis viib jõeni ja lõppeb seal lihtsalt ära.

Imelik oli see, et nii palju liblikaid lendas nagu suvi oleks olnud 🙂

Mustsoon-vaksik.

Leidsime üles selle õige koha kust me alati üle kraavi oleme läinud aga no seal oli märg. Saatsime oma ainsa poisi katsetama kui sügav vesi on 😀

Ei, meie sealt küll läbi ei tule. Lähme otsime parema koha.

Natuke maad edasi tundus täiesti hea koht. Muidugi olin see mina, kes jäi mõlemat jalga pidi kaldamudasse kinni. Üks jalg ühel pool, teine teisel pool. Kompanjonid A ja A sikutasid mu sealt välja. Preili M leidis kusagilt eemalt koha kus kraav üldse otsa sai 🙂 Edasi olime me võsa vahel.

Aga üsna pea leidsime õige raja üles.

Siit maalt jäid tüdrukud omapead. Suundusime raba poole.

Raba tee on enda arust nii pähe kulunud, et probleeme ei tohiks nagu olla. Veidi libe oli, ilma lumeta kohtades sai liugu lasta. Ainus koht, kus on vahel isegi päevavalges segadus tekkinud on torni juurde minemise rada. Esimese ropsuga keerasime Männiku poole, seal läheb mingi kruusa tee. Kõmpisime tagasi, siis tundus küll veidi võõras, et see allee nii pikk oli. Astusime ühest sillast üle, mida mitte keegi ei mäleta seal enne olevat olnud. Rada tundus siiski nagu tuttava moega. Jõudsimegi torni alla välja. Käisime vaatamas, kas midagi näeme ka, eriti ei näinud.

Edasine valik oli, kas minna Männikule või Hiiule. Kuna vahet erilist polnud otsustasime Hiiu kasuks, sai veel mööda laudteed liugu lasta. Enne tuli muidugi see laudtee ots üles leida, mis pimeduses polnudki nii lihtne aga leidsime.

Edasine oli selline tempo-tempo-tempo kõnd sest pilti ei “näind” teha ja teistel läks buss täpselt, nii et nibin-nabin peaks peale jõudma. Oleks ma teadnud, et mu enda buss natuke veel varem läheb 😀 Ühesõnaga ma kõmpisin 2 peatust linna poole, et mitte niisama külmetada. Vedas, et ma veelkord maha ei jäänud sest Nõmme bussid sõidavad küll jumalast suvalisel ajal. Eelmise bussi peale ma oleks pidanud ka tegelikult jõudma sest ma olin minut varem peatuses kui buss pidi minema. Järgmine buss tuli ka kahe aja vahepeal. Aga üldises plaanis oli äge 🙂

10km/kokku: 1331km

Pääsküla prügimäe vallutamine

Mul´t pressiti üks matk välja – Pääsküla prügimäele 😀

Huvitatuid oli üksjagu, nii et ma mõtlesin, et miks ka mitte. Tegin Facebookis väikese private ürituse. Lõpuks vaatasin, et tegelikult 3 inimest on ainult kindlad tulijad. Seda mugavam. Ma ei valmistanud siis midagi ette ka – kõik ju omad, lihtsalt vaatame, mis, kus ja kuidas 🙂

Ah jaa, siinkohal vajaks mainimist, et põhimõteliselt oli see minu esimene matk, kus ma ise kutsusin inimesed, ise pidin nad kuhugi viima.

Paari tuttavat olen niisama ringi vedanud, ühel korral sõbrants korraldas matka ja mina näitasin Lasnamäge. Aga üldiselt ma käin üksi või parima sõbrannaga.

Seega mul polnud üldse mitte mingit aimu, mis juhtuda võib aga mul alati JUHTUB!

Mul on äärmiselt hea meel, et ma oma ürituse lehele väga vähe informatsiooni panin. Sest see, mis seal kirjas oli sai täidetud. Ehk siis vallutasime Pääsküla prügimäe ja pärast võis igaüks teha, mida heaks arvas. Muidugi ma oleks võinud veel lisada, et minuga metsas käies võib saada kõrvatagusteni sopaseks 🙂 Ah jaa seda ka veel, et tempo on nagu äärmiselt oluline – järgmiseks korraks mulle meeldetuletuseks, juhul kui ma julgen kedagi endaga metsa kaasa võtta 😀

Kell 18:00 pidime Pääsküla kivisilla juures kokku saama. Kuna üks buss jõudis minut enne kuut Pääskülla siis päriselt ei riskinud sellega minna, teades et sel ajal on ummikud jms. Sättisin, nii et jõuaks eelmise bussi peale. Samas viru keskuses nägin, et buss on ees siis ma loomulikult tormasin bussi peale. Selgus, et see on veel varasem buss. Kuna ma kohapeal passida ei viitsinud siis tulin veidi varem maha ja jalutasin. Muidugi polnud mul õrna aimugi kui palju maad mul käia tuleb. Tundus, et Hiiu on piisavalt lähedal 😀 Ühes bussipeatuses vaatasin igaks juhuks kaarti ja avastasin, et mul on päris palju maad minna. Õnneks oli küll variant ka bussi peale istuda kui näha on, et kuidagi kohale ei jõua. Ühesõnaga mul oli aega 44minutit ja läbida tuli pea 5 km. Aega kulus 47 minutit, nii et ma jäin ikkagi natuke hiljaks.

Põhimõteliselt polnud sellest ka midagi sest mitte kui kedagi polnud kohal. Kuna ma teadsin, et buss tõenäoliselt hiljaks jääb siis lihtsalt istusin silla käsipuul ja ootasin.

Kusagilt “silla alt” tuli üks vanem naisterahvas ja küsis, kas ma lähen ka matkale. Kuna ma olen harjunud teiste matkadel käima, siis ma ei tulnud selle pealegi, et öelda, et ma ise seda korraldan. Ajasime niisama juttu 🙂

Sel ajal kui me seal jutlesime tuli veel kolm inimest, keda ma ei tundnud. Üks nesit küll pidi tulema. Ajasime omavahel juttu ja ootasime teisi. Vahepeal tuli välja, et matkajuht on kaotsi läinud. Mul tuli alles siis pähe ennast tutvustada. 😀

18:10 saime lõpuks teele asuda, buss jõudis lõpuks kohale. Läksime jõe äärt mööda. Algus oli suhteliselt Ok kuigi koerad haukusid ja käimise tempod olid erinevad siis asi nagu enamvähem toimis.

Aga peale silda läks asi natuke käest ära. Ma suutsin vale teed mööda minna ja ma isegi tean miks aga ma ei hakka seda siin lahkama. Kui kõik oleks tuttavad olnud siis poleks sellest ju ka suurt midagi olnud aga võõraid kuhugi lambist vedada – oli natuke piinlik küll 😀 Mul on hea meel, et ma oskan enda üle naerda – muidu ma ilmselt oleks tahtnud maa alla vajuda. Teiseks pean ma kiitma matkalisi, et nad olid nii mõistvad ja toredad 🙂 Samas polnud ma ürituse lehele lausetki sellest kirjutanud kustkaudu me lähme 😀

Kuna me läksime valet teed mööda aga algul nagu päris kindel ka polnud, siis läksime edasi. Ma igaksjuhuks mainisin ka, et ma pole sugugi kindel, et me õigel teel oleme. Lõpuks jõudsime kuhugi aia taha ja selge oli see, et seal pole ma küll mitte kunagi varem olnud. Läksime aga aia äärt mööda edasi.

Lõpuks tuli üks aed ette ja sealt edasi oli üks parajalt pirakas kraav ka, nii et tuli midagi välja mõelda. Natuke metsa vahel tuterdanud sattusime päris korralikku rappa. Ma ise olin vist enamvähem ainuke, kellel saapad jalas olid ja ma võisin suhteliselt muretult astuda.

Kuna enam nagu päris täpselt ei teadnud ka kuhu minna siis pidasime plaani. Tagasi ei tahtnud keegi sama teed mööda minna. Seega võtsime kaardid ja gepsud välja ja pidasime plaani, kuidas seda mäge täpsemalt vallutada.

Mitmeid kraave ületanud ja kokku ligi tund aega käimist aga mägi hakkas paistma 🙂

Päris õige tee leidsime ka lõpuks üles.

Samas mäe peal olid kõik nii rõõmsad ja elevil, silmad peas säramas, et põhimõteliselt võiks vist retke kordaläinuks lugeda. Ja tegelikult oli rabas ka tore seigelda.

Mäe otsas tegime teepausi. Ajasime juttu. Tegime grupipildi. (Foto:K.L)

Kosmonautikapäeva puhul tegime ühele koju jääjale tervituseks inimraketi 🙂

Läksime teiselt poolt mäge alla.

Mulle tundus talvel selle kraavi ületuskoht veidi “kurjem”, ma polnud üldse kindel, et sealt üle saab. Aga uskumatult hästi oli kõik 🙂

Polnud hirmugi, et jalad võiksid märjaks saada.

Siitmaalt läksid meie teed kahjuks lahku. Ma oleks hea meelega mõlema seltskonnaga aega veetnud. Tempod olid lihtsalt niivõrd erinevad ja mina nii kogenematu, et ma ei osanud midagi tarka peale hakata. Seega oligi, nii et igaüks tegi peale prügimäge seda, mida heaks arvas.

Meie läksime tegime sellist “poolkõva” piirimatka ehk siis piiri peale me õieti ei jõudnudki. Valisime huvitavama raja. Läksime parditiigi juurede.

…ja sealt veidi edasi keerasime laudteele. 1/3 polnud meist seal käinud 🙂

Tupp villpea

Kuigi hakkas hämarduma ja kell hakkas ka palju saama siis raba torni ikka ronisime.

Aiataguse allikad

Üles mäkke Männikule. Vaatasime viltuse piiriposti üle ja ronisime lagunenud majja.

Peale seda oligi kojuminek. Kokku käisime umbes 3 tundi. Minul tuli kilomeetreid kokku 13. Seega sel aastal on neid kokku juba 420.

Lahe on see, et “minimaalne” väljapressimine uue matka suhtes juba käib 😀

Save

Save

Linna piiril Harku – Pääsküla – Männiku

19.02.2017 Kilomeetreid umbes 15, pigem pakuks natuke rohkem. Matkamise kilomeetreid sel aastal kokku 180.

Nende linna piiri matkadega on nii, et nüüdsest võib mind vist suisa krooniliseks hilinejaks pidada. Ma ei saa just päriselt öelda, et ma kõigile hilinenud oleks, sest kõige kõige esimesel olin ma siiski õigeaegselt platsis. Samas on see jube imelik sest muidu ma ei hiline tavaliselt mitte kuhugi, pigem olen esimeste seas kohal ja saan pikalt oodata, mis mulle üldse ei meeldi 🙂

Ühesõnaga selle pika jutu jätkuks saan ma öelda, et ma jäin järjekordselt hiljaks. Selles mõttes on pühapäev halb päev, et kui bussist maha jääd siis ei  jää mitte 5 minutit hiljaks vaid vähemalt 15.

Sel korral oli vähemalt see hea, et kohale sai kahe bussiga. Halb on see, et need bussid omavahel üldse ei klapi 😀 Nii palju kui ma seda varianti kasutanud olen on alati nii, et näed ühe bussi aknast, kuidas teine buss ära sõidab.

Ühesõnaga oli mul laialt aega, millega polnud midagi peale hakata. Vihma sadas ja libe oli jne. Aga et nii igav poleks tegin vahepeal vihmavee mullidest pilte.

15 minutit hiljem sain bussi peale. Peatusest oli vaja veel 800-900m minna, nii et andsin igaks juhuks teada, et ma tulen ka 😀

No põhimõteliselt ma tegelikult ei oodanud, et kogu kamp mind ootama jääb vaid lootsin, et nad käivad sutsuke aeglasemalt, et ma järele jõuaks või midagi sellist. Aga jah ma suudan enda ümber kaost külvata 😀

Üks inimene ootas mind alguspunktis, teine sihi otsas, kus me metsa pidime keerama ja kõik teised olid kadunud ja keegi ei teadnud midagi, ega kellelgi polnud kellegi telefoninumbrit. Mul oli tegelikult päris naljakas kui aus olla 🙂

Õnneks hüppasid teised varsti kusagilt võsast välja ja saime edasi liikuma hakata.

Nii me metsa vahel marssisime mööda sihti. Midagi väga erilist ei olnud ja ei toimunud. Paaris kohas tuli kraavi ületada aga nendel kraavidel oli õnneks jää peal 🙂 Vihma kallas, nii et pilte eriti ei teinud. Lõpp punkt sellel korral oli Pääsküla vana kivisild.

Kuna mingi plaan oli niikuinii “järgmine etapp” ka läbi käia siis mul oli vaim valmis. Kuigi ma lootsin, et meid on natuke rohkem, jäime kolmekesi.

Kuna meil olid teadjad ja kaardid ja kompassid kaasas, siis mina lasin ennast lõdvaks ja kõmpisin sinna kaasa, kuhu mind veeti 😀

Ehk siis tegelikult läksime veidi “metsa”. Aga eks see annab ka omad nüansid käikudele juurde.

Kui me olime küllaltki pikalt mööda liuvälju jalutanud, jõudsime ühe libeda tee otsa, mida mööda pidavat Männikule 5km olema. No ei tahtnud seda mööda minna ja eks siis küsisime inimestelt nõu: kust üle jõe saaks, et päriselt mööda piiri kõndida.

Põhimõteliselt pidime algusesse tagasi kõndima ja otsast peale hakkama. Läksime üle silla.

Sealt samast algas ka kohe lühike laudtee jupp, mis viis Pääsküla prügimäele.

Ma pole varem prügimäe juurde sattunudki, nii et see oli väike komm sellel matkal.

Huvitav on see, et ühel pool mäge on sillad ja laudrajad aga teisel pool mäge sildid, et territooriumil viibimine keelatud. Saa siis aru :D?!

Veidi vaadet nautinud läksime alla tagasi. Sealt leidsime teise silla, kust algas järgmine laudtee.

Mis lõppes ei kusagil ehk sai jõe ääres lihtsalt otsa.

Kuna maa oli külmunud siis otsustasime siiski võimalikult piiri mööda minna.

Lehtersüldik

Kohati oli võsa nii tihe, et teised kadusid mõne meetriga silmist ainult raginat oli kuulda 🙂

Jõudsime kellegi hoovi aga vähemalt oli seal sild ja sai üle kraavi.

Natuke maad saime pilliroo vahel kõndida.

Ja lõpuks jõudsime “tavalistele” pääsküla raba radadele.

Väike tee- ja puhkepaus tornis.

Natuke maad edasi on aiataguse allikad. Raudselt üks lemmikumaid kohti pääsküla rabarajal.

Sealt läksime otse üles Männikule.

Käisime ühes vanas lagunenud majas.

Jalutasime mööda aia äärt kuni teeni välja ja sealt bussi peale.

(Ametlik kilometraaž/minu kilometraaž)
Iru-Merivälja 11 km
Haabersti, Harku 13km/22km

Kui sul tekkis huvi ja tahad ka piiri peal matkata, siis rohkem infot leiad Facebooki lehelt : Saja raja retked.