Alguse sai kõik sellest, et juba ammu polnud üht tuttavat näinud kuidagi ajad omavahel ei klappinud. Ma tegin siis naljaga pooleks ettepaneku keset nädalat mõnel õhtul Pääsküla prükar taaskord vallutada. Polegi veel pimedas seal käinud. Kutsusin mõned matkasellid veel kaasa ja saigi teoks.
Kohale sõites tekkisid mul küll enda peas kahtlused, et kas keegi üldse tuleb sest enda arust ma lihtsalt viskasin õhku, et see kell ja see päev olge kohal. Tavaliselt siis veel samal päeval suheldakse üle, et kas ikka kõik on arusaadav olnud. Sel korral oli täielik vaikus 😀
Samas oli selles mõttes ükskõik, et ma oleks üksi kah sinna mäe otsa läinud, et päris ilma asjata sõit poleks nii või naa olnud.
Ma kohe alguses ütlen, et pilte oli suhteliselt võimatu teha ja pigem oli variant telefon parem kui fotokas aga kuna mul on juba suhteliselt vana “pann” siis see ei tee enam mingit pilti. Aga hambad ristis tegi fotokas ka mõned pildid.
Kohtumispaik oli meil endine – Pääsküla vana kivisild. Ma pole varem tähele pannudki, et see öisel ajal valgustatud on.
Sel korral otsustasime minna esialgu mööda teed. Kusjuures ära keerasime ikka vales kohas aga õnneks ei lõppenud tänav tupikuga vaid jõudsime täiesti õigesse kohta. Metsavahetee sai kunagise ekslemisega nii selgeks, et seal polnud pimedas ka enam probleeme raja leidmisega 🙂
Mägi valmistas mulle pisikese pettumuse, ma millegipärast lootsin, et kui sa oled linna kõrgeimas punktis siis sa näed ka palju tulesid ja kogu linna vms. Aga tuhkagi ainult Nõmme/Laagri pool oli veidi valgem.
Sik-sakid – midagi muud ma sealt välja ei võlunud.
Nägime kitsi võiks öelda isegi et kitsekarja.
Kuna plaan oli edasi Pässa rappa liikuda siis läksime alla aga jumala vales suunas. Jõudsime välja sillani ja läksime käisime läbi laudtee, mis viib jõeni ja lõppeb seal lihtsalt ära.
Imelik oli see, et nii palju liblikaid lendas nagu suvi oleks olnud 🙂
Mustsoon-vaksik.
Leidsime üles selle õige koha kust me alati üle kraavi oleme läinud aga no seal oli märg. Saatsime oma ainsa poisi katsetama kui sügav vesi on 😀
Ei, meie sealt küll läbi ei tule. Lähme otsime parema koha.
Natuke maad edasi tundus täiesti hea koht. Muidugi olin see mina, kes jäi mõlemat jalga pidi kaldamudasse kinni. Üks jalg ühel pool, teine teisel pool. Kompanjonid A ja A sikutasid mu sealt välja. Preili M leidis kusagilt eemalt koha kus kraav üldse otsa sai 🙂 Edasi olime me võsa vahel.
Aga üsna pea leidsime õige raja üles.
Siit maalt jäid tüdrukud omapead. Suundusime raba poole.
Raba tee on enda arust nii pähe kulunud, et probleeme ei tohiks nagu olla. Veidi libe oli, ilma lumeta kohtades sai liugu lasta. Ainus koht, kus on vahel isegi päevavalges segadus tekkinud on torni juurde minemise rada. Esimese ropsuga keerasime Männiku poole, seal läheb mingi kruusa tee. Kõmpisime tagasi, siis tundus küll veidi võõras, et see allee nii pikk oli. Astusime ühest sillast üle, mida mitte keegi ei mäleta seal enne olevat olnud. Rada tundus siiski nagu tuttava moega. Jõudsimegi torni alla välja. Käisime vaatamas, kas midagi näeme ka, eriti ei näinud.
Edasine valik oli, kas minna Männikule või Hiiule. Kuna vahet erilist polnud otsustasime Hiiu kasuks, sai veel mööda laudteed liugu lasta. Enne tuli muidugi see laudtee ots üles leida, mis pimeduses polnudki nii lihtne aga leidsime.
Edasine oli selline tempo-tempo-tempo kõnd sest pilti ei “näind” teha ja teistel läks buss täpselt, nii et nibin-nabin peaks peale jõudma. Oleks ma teadnud, et mu enda buss natuke veel varem läheb 😀 Ühesõnaga ma kõmpisin 2 peatust linna poole, et mitte niisama külmetada. Vedas, et ma veelkord maha ei jäänud sest Nõmme bussid sõidavad küll jumalast suvalisel ajal. Eelmise bussi peale ma oleks pidanud ka tegelikult jõudma sest ma olin minut varem peatuses kui buss pidi minema. Järgmine buss tuli ka kahe aja vahepeal. Aga üldises plaanis oli äge 🙂
10km/kokku: 1331km
