Pimedas Pääskülas.

Alguse sai kõik sellest, et juba ammu polnud üht tuttavat näinud kuidagi ajad omavahel ei klappinud. Ma tegin siis naljaga pooleks ettepaneku keset nädalat mõnel õhtul Pääsküla prükar taaskord vallutada. Polegi veel pimedas seal käinud. Kutsusin mõned matkasellid veel kaasa ja saigi teoks.

Kohale sõites tekkisid mul küll enda peas kahtlused, et kas keegi üldse tuleb sest enda arust ma lihtsalt viskasin õhku, et see kell ja see päev olge kohal. Tavaliselt siis veel samal päeval suheldakse üle, et kas ikka kõik on arusaadav olnud. Sel korral oli täielik vaikus 😀

Samas oli selles mõttes ükskõik, et ma oleks üksi kah sinna mäe otsa läinud, et päris ilma asjata sõit poleks nii või naa olnud.

Ma kohe alguses ütlen, et pilte oli suhteliselt võimatu teha ja pigem oli variant telefon parem kui fotokas aga kuna mul on juba suhteliselt vana “pann” siis see ei tee enam mingit pilti.  Aga hambad ristis tegi fotokas ka mõned pildid.

Kohtumispaik oli meil endine – Pääsküla vana kivisild. Ma pole varem tähele pannudki, et see öisel ajal valgustatud on.

Sel korral otsustasime minna esialgu mööda teed. Kusjuures ära keerasime ikka vales kohas aga õnneks ei lõppenud tänav tupikuga vaid jõudsime täiesti õigesse kohta.  Metsavahetee sai kunagise ekslemisega nii selgeks, et seal polnud pimedas ka enam probleeme raja leidmisega 🙂

Mägi valmistas mulle pisikese pettumuse, ma millegipärast lootsin, et kui sa oled linna kõrgeimas punktis siis sa näed ka palju tulesid ja kogu linna vms. Aga tuhkagi ainult Nõmme/Laagri pool oli veidi valgem.

Sik-sakid – midagi muud ma sealt välja ei võlunud.

Nägime kitsi võiks öelda isegi et kitsekarja.

Kuna plaan oli edasi Pässa rappa liikuda siis läksime alla aga jumala vales suunas. Jõudsime välja sillani ja läksime käisime läbi laudtee, mis viib jõeni ja lõppeb seal lihtsalt ära.

Imelik oli see, et nii palju liblikaid lendas nagu suvi oleks olnud 🙂

Mustsoon-vaksik.

Leidsime üles selle õige koha kust me alati üle kraavi oleme läinud aga no seal oli märg. Saatsime oma ainsa poisi katsetama kui sügav vesi on 😀

Ei, meie sealt küll läbi ei tule. Lähme otsime parema koha.

Natuke maad edasi tundus täiesti hea koht. Muidugi olin see mina, kes jäi mõlemat jalga pidi kaldamudasse kinni. Üks jalg ühel pool, teine teisel pool. Kompanjonid A ja A sikutasid mu sealt välja. Preili M leidis kusagilt eemalt koha kus kraav üldse otsa sai 🙂 Edasi olime me võsa vahel.

Aga üsna pea leidsime õige raja üles.

Siit maalt jäid tüdrukud omapead. Suundusime raba poole.

Raba tee on enda arust nii pähe kulunud, et probleeme ei tohiks nagu olla. Veidi libe oli, ilma lumeta kohtades sai liugu lasta. Ainus koht, kus on vahel isegi päevavalges segadus tekkinud on torni juurde minemise rada. Esimese ropsuga keerasime Männiku poole, seal läheb mingi kruusa tee. Kõmpisime tagasi, siis tundus küll veidi võõras, et see allee nii pikk oli. Astusime ühest sillast üle, mida mitte keegi ei mäleta seal enne olevat olnud. Rada tundus siiski nagu tuttava moega. Jõudsimegi torni alla välja. Käisime vaatamas, kas midagi näeme ka, eriti ei näinud.

Edasine valik oli, kas minna Männikule või Hiiule. Kuna vahet erilist polnud otsustasime Hiiu kasuks, sai veel mööda laudteed liugu lasta. Enne tuli muidugi see laudtee ots üles leida, mis pimeduses polnudki nii lihtne aga leidsime.

Edasine oli selline tempo-tempo-tempo kõnd sest pilti ei “näind” teha ja teistel läks buss täpselt, nii et nibin-nabin peaks peale jõudma. Oleks ma teadnud, et mu enda buss natuke veel varem läheb 😀 Ühesõnaga ma kõmpisin 2 peatust linna poole, et mitte niisama külmetada. Vedas, et ma veelkord maha ei jäänud sest Nõmme bussid sõidavad küll jumalast suvalisel ajal. Eelmise bussi peale ma oleks pidanud ka tegelikult jõudma sest ma olin minut varem peatuses kui buss pidi minema. Järgmine buss tuli ka kahe aja vahepeal. Aga üldises plaanis oli äge 🙂

10km/kokku: 1331km

Advertisements

Käpaliste pillerkaar

Vedasin mõned inimesed jälle metsa. Tegelikult suur osa neist peaaegu elab juba metsas, käivad vahepeal öösel kodus magamas ja võibolla tööl ka 😀 Ühesõnaga me jõudsime eile arvamusele, et tegelikult oleks mõistlik telk püsti panna ja koha peale jääda 😀 Kuna telki ei olnud siis lõpetasime kõik oma kodus, vähemalt oletatavasti.

Mina kimasin bussiga kohale. Kuna karta oli ummikuid siis läksin ühe võrra varasema bussiga- aga mida ei olnud olid ummikud. Nii et ma olin 20 minutit varem kohal. Mul ei ole ju kannatust oodata, seega läksin korraks metsa vahele.  Kui teised inimesed leiavad metsast tavaliselt midagi ilusat või huvitavat, siis mina leidsin surnud rebase. Juhhuu 😀

Tumepunane neiuvaip

Kui ma sammud peatuse poole tagasi pöörasin siis seltskond juba ootas mind.

Ega mul täiusliku matkaplaani polnudki. Ainult lillede vaatamine oli väga konkreetne teema. Samas on kant selline, et seal annab igal pool tiirutada.

Metsa vahele jõudes üritasime kõik käpalised ära määrata aga suuremal osal juhtudel me ilmselt feilisime täiega, eriti mis puutub lillasid. Aga tegelikult polegi see eriti oluline, peaasi, et tore oli.

Ilmselt vööthuul sõrmkäpp

Ahjaa. Käpalisi me vaatama läksimegi, ma lubasin parimat õitseaaega, kus varasemad ehk veel õitsevad ja hilisemad on võibolla mõne õie lahti löönud. Samas kuidagi lillade käpaliste osakaal oli jube väike, ei teagi kas neid on sel aastal vähem või on nad alles tärkamas?! Igatahes olin ma ise sutsu pettunud, et kõik ei lillatagi. Samas suurt käopõlle ja kahelehist käokeelt ja rohekat käokeelt oli seal täiesti piisavalt 🙂

Suur käopõll ja balti sõrmkäpp

kahelehine käokeel

Rohekas käokeel

Raku järv

Tee ääres nägime ubapõõsaid, mis justkui täiesti alles kollendasid. Nüüd on oad küljes.

Tegelikult oli plaanis näha ka salajases kohas üht salajast mutanti, juhul kui proua leidja raatsib seda meiega jagada ja ta polnud kade 🙂

Mõned targad internetist on ta tumepunase neiuvaiba mutandiks nimetanud aga vot päris selged need asjad enne õitsemist ei ole vist?! Vaatame ja ootame.

Osad vaprakesed lõpetasid oma retke sellega, teised käisid poole ööni metsas edasi.

Olgem ausad, seal metsas hullusid naised tõeliselt. Iga roots ja vars oli vaja ära määrata, mööda metsa alust ringi roomata 😀

Need sellid jäidki täpselt määramata. Vööthuul või kuradikäpp?!

Tihkemas võsas leidus veel päris matsakaid hall käpasid.

Leidsime esimesed lahtised soo-neiuvaibad. Minu meelest ühed ilusamad käpalised üldse.

Kõdu koralljuur oli ära õitsenud.

Hakkasime tasa ja targu oma retke lõpetama.

Hämaras oli mõnus kõmpida. ööviiuleid oli lõhnast tunda, isegi kui sa parasjagu neid ei näinud. Mmmõnus.

Kuna üks auto oli Männikul siis jalutasime rabarada mööda tagasi. Mõnus oli. Mitte kedagi teist ei olnud. Ilus oli kah, päikeseloojangu aeg.

Kilomeetreid sai vast kümmekond. Kokku:828

Pääsküla, Männiku; Raudalu, Järve.

Enne jaanipäeva saime kuulda, et kusagil Pääskülas asub kõdu-koralljuur, üks üsna ilmetu käpaline kui eemalt vaadata. Loomulikult oli meil vaja see üles leida.

Jutud olid täpselt sellised, et nende järgi kohale minna oli justkui keeruline. Kui oli öeldud, et peame otse minema tuli ikkagi ära keerata. See tähendas seda, et enne me otsisime ikkagi otseteed, kasvõi pisikest radagi, mida mööda minna.

Tegevust oli tee peal ka 🙂 Foto:Ilme

Leidsime ühe pruunika pesajuure, mida ma seal metsas mujal näinud polegi.

Lõpuks olime peaaegu, et alla andnud. Kui ei leia siis ei leia. Vihjete põhjal pidime ka üle jõe minema. Ja läheduses pidavat olema suur puhmas kaunist kuldkinga.  Täiesti kogemata juhtus, et mulle hakkas silma see puhmas, mis oli juba õitsemise lõpetanud ja närtsinud.

…ja siis oli ainult üheksa sammu kuhugi poole. Aga üles me selle korall-juure puhma leidsime. Siis säras see üsna eredalt silma kui teadsid, kus see asub. Niisama mööda kõndides oli see täiesti nähtamatu roheline kõrrepuhmas teiste puhmaste vahel.

Lähedalt vaadates on õis imeilus.

Edasi oli tee äär kõikvõimalike erinevaid lilli täis.

Ümaralehine uibuleht

Suur käopõll

Kaunis kuldking

Vahepeal otsisime lilledele vaheldust. Ronisime Männikul kõiksugustesse punkritesse.

Leidsime veel mõned viimased piibelehed.

Kassikäpp

Sealt edasi käpaliste manu.

Kahelehisel ja rohekal käokeelel peaks ju lihtne vahet teha olema aga kui neid eraldi vaadata siis jääd ikka mõistatama 🙂

Kahelehine käokeel

Rohekas käokeel

Jalutamise isu polnud veel otsa saanud, seega otsustasime mööda Raku järve äärt natuke edasi jalutada.

Nägime sinikael pardi peret.

Kalamehed on omale toolid järve äärde vedanud.

Varsti keerasime metsa, et minna Raudalu kivide juurde. Ma ei olnud seal varem käinud, nii et uus kivi sai jälle vallutatud või pigem isegi kaks.

Suur kivi oli lihtne, mine nagu trepist üles.

Fotod:Ilme

Pisikese kivi otsa minek oleks peaaegu ära jäänud, lihtsalt ei saa üles, libe on ja käed said kriimuks. Aga lõpuks siiski.

Kõmpisime vaikselt Järve poole.

Kurekell

Rukkilill

Koldrohi

Jalutasime 12km. Kokku 761km.