Pimedas Pääskülas.

Alguse sai kõik sellest, et juba ammu polnud üht tuttavat näinud kuidagi ajad omavahel ei klappinud. Ma tegin siis naljaga pooleks ettepaneku keset nädalat mõnel õhtul Pääsküla prükar taaskord vallutada. Polegi veel pimedas seal käinud. Kutsusin mõned matkasellid veel kaasa ja saigi teoks.

Kohale sõites tekkisid mul küll enda peas kahtlused, et kas keegi üldse tuleb sest enda arust ma lihtsalt viskasin õhku, et see kell ja see päev olge kohal. Tavaliselt siis veel samal päeval suheldakse üle, et kas ikka kõik on arusaadav olnud. Sel korral oli täielik vaikus 😀

Samas oli selles mõttes ükskõik, et ma oleks üksi kah sinna mäe otsa läinud, et päris ilma asjata sõit poleks nii või naa olnud.

Ma kohe alguses ütlen, et pilte oli suhteliselt võimatu teha ja pigem oli variant telefon parem kui fotokas aga kuna mul on juba suhteliselt vana “pann” siis see ei tee enam mingit pilti.  Aga hambad ristis tegi fotokas ka mõned pildid.

Kohtumispaik oli meil endine – Pääsküla vana kivisild. Ma pole varem tähele pannudki, et see öisel ajal valgustatud on.

Sel korral otsustasime minna esialgu mööda teed. Kusjuures ära keerasime ikka vales kohas aga õnneks ei lõppenud tänav tupikuga vaid jõudsime täiesti õigesse kohta.  Metsavahetee sai kunagise ekslemisega nii selgeks, et seal polnud pimedas ka enam probleeme raja leidmisega 🙂

Mägi valmistas mulle pisikese pettumuse, ma millegipärast lootsin, et kui sa oled linna kõrgeimas punktis siis sa näed ka palju tulesid ja kogu linna vms. Aga tuhkagi ainult Nõmme/Laagri pool oli veidi valgem.

Sik-sakid – midagi muud ma sealt välja ei võlunud.

Nägime kitsi võiks öelda isegi et kitsekarja.

Kuna plaan oli edasi Pässa rappa liikuda siis läksime alla aga jumala vales suunas. Jõudsime välja sillani ja läksime käisime läbi laudtee, mis viib jõeni ja lõppeb seal lihtsalt ära.

Imelik oli see, et nii palju liblikaid lendas nagu suvi oleks olnud 🙂

Mustsoon-vaksik.

Leidsime üles selle õige koha kust me alati üle kraavi oleme läinud aga no seal oli märg. Saatsime oma ainsa poisi katsetama kui sügav vesi on 😀

Ei, meie sealt küll läbi ei tule. Lähme otsime parema koha.

Natuke maad edasi tundus täiesti hea koht. Muidugi olin see mina, kes jäi mõlemat jalga pidi kaldamudasse kinni. Üks jalg ühel pool, teine teisel pool. Kompanjonid A ja A sikutasid mu sealt välja. Preili M leidis kusagilt eemalt koha kus kraav üldse otsa sai 🙂 Edasi olime me võsa vahel.

Aga üsna pea leidsime õige raja üles.

Siit maalt jäid tüdrukud omapead. Suundusime raba poole.

Raba tee on enda arust nii pähe kulunud, et probleeme ei tohiks nagu olla. Veidi libe oli, ilma lumeta kohtades sai liugu lasta. Ainus koht, kus on vahel isegi päevavalges segadus tekkinud on torni juurde minemise rada. Esimese ropsuga keerasime Männiku poole, seal läheb mingi kruusa tee. Kõmpisime tagasi, siis tundus küll veidi võõras, et see allee nii pikk oli. Astusime ühest sillast üle, mida mitte keegi ei mäleta seal enne olevat olnud. Rada tundus siiski nagu tuttava moega. Jõudsimegi torni alla välja. Käisime vaatamas, kas midagi näeme ka, eriti ei näinud.

Edasine valik oli, kas minna Männikule või Hiiule. Kuna vahet erilist polnud otsustasime Hiiu kasuks, sai veel mööda laudteed liugu lasta. Enne tuli muidugi see laudtee ots üles leida, mis pimeduses polnudki nii lihtne aga leidsime.

Edasine oli selline tempo-tempo-tempo kõnd sest pilti ei “näind” teha ja teistel läks buss täpselt, nii et nibin-nabin peaks peale jõudma. Oleks ma teadnud, et mu enda buss natuke veel varem läheb 😀 Ühesõnaga ma kõmpisin 2 peatust linna poole, et mitte niisama külmetada. Vedas, et ma veelkord maha ei jäänud sest Nõmme bussid sõidavad küll jumalast suvalisel ajal. Eelmise bussi peale ma oleks pidanud ka tegelikult jõudma sest ma olin minut varem peatuses kui buss pidi minema. Järgmine buss tuli ka kahe aja vahepeal. Aga üldises plaanis oli äge 🙂

10km/kokku: 1331km

Advertisements

Käpaliste pillerkaar

Vedasin mõned inimesed jälle metsa. Tegelikult suur osa neist peaaegu elab juba metsas, käivad vahepeal öösel kodus magamas ja võibolla tööl ka 😀 Ühesõnaga me jõudsime eile arvamusele, et tegelikult oleks mõistlik telk püsti panna ja koha peale jääda 😀 Kuna telki ei olnud siis lõpetasime kõik oma kodus, vähemalt oletatavasti.

Mina kimasin bussiga kohale. Kuna karta oli ummikuid siis läksin ühe võrra varasema bussiga- aga mida ei olnud olid ummikud. Nii et ma olin 20 minutit varem kohal. Mul ei ole ju kannatust oodata, seega läksin korraks metsa vahele.  Kui teised inimesed leiavad metsast tavaliselt midagi ilusat või huvitavat, siis mina leidsin surnud rebase. Juhhuu 😀

Tumepunane neiuvaip

Kui ma sammud peatuse poole tagasi pöörasin siis seltskond juba ootas mind.

Ega mul täiusliku matkaplaani polnudki. Ainult lillede vaatamine oli väga konkreetne teema. Samas on kant selline, et seal annab igal pool tiirutada.

Metsa vahele jõudes üritasime kõik käpalised ära määrata aga suuremal osal juhtudel me ilmselt feilisime täiega, eriti mis puutub lillasid. Aga tegelikult polegi see eriti oluline, peaasi, et tore oli.

Ilmselt vööthuul sõrmkäpp

Ahjaa. Käpalisi me vaatama läksimegi, ma lubasin parimat õitseaaega, kus varasemad ehk veel õitsevad ja hilisemad on võibolla mõne õie lahti löönud. Samas kuidagi lillade käpaliste osakaal oli jube väike, ei teagi kas neid on sel aastal vähem või on nad alles tärkamas?! Igatahes olin ma ise sutsu pettunud, et kõik ei lillatagi. Samas suurt käopõlle ja kahelehist käokeelt ja rohekat käokeelt oli seal täiesti piisavalt 🙂

Suur käopõll ja balti sõrmkäpp

kahelehine käokeel

Rohekas käokeel

Raku järv

Tee ääres nägime ubapõõsaid, mis justkui täiesti alles kollendasid. Nüüd on oad küljes.

Tegelikult oli plaanis näha ka salajases kohas üht salajast mutanti, juhul kui proua leidja raatsib seda meiega jagada ja ta polnud kade 🙂

Mõned targad internetist on ta tumepunase neiuvaiba mutandiks nimetanud aga vot päris selged need asjad enne õitsemist ei ole vist?! Vaatame ja ootame.

Osad vaprakesed lõpetasid oma retke sellega, teised käisid poole ööni metsas edasi.

Olgem ausad, seal metsas hullusid naised tõeliselt. Iga roots ja vars oli vaja ära määrata, mööda metsa alust ringi roomata 😀

Need sellid jäidki täpselt määramata. Vööthuul või kuradikäpp?!

Tihkemas võsas leidus veel päris matsakaid hall käpasid.

Leidsime esimesed lahtised soo-neiuvaibad. Minu meelest ühed ilusamad käpalised üldse.

Kõdu koralljuur oli ära õitsenud.

Hakkasime tasa ja targu oma retke lõpetama.

Hämaras oli mõnus kõmpida. ööviiuleid oli lõhnast tunda, isegi kui sa parasjagu neid ei näinud. Mmmõnus.

Kuna üks auto oli Männikul siis jalutasime rabarada mööda tagasi. Mõnus oli. Mitte kedagi teist ei olnud. Ilus oli kah, päikeseloojangu aeg.

Kilomeetreid sai vast kümmekond. Kokku:828

Männikul ja Pääsküla rabas

Kaks päeva jäi vahele kui jälle sammud Pääsküla poole seadsime. Enne küll käisime Männikul ka.

Kuna ma sain aru, et läheme põhimõtteliselt sama ringi käima siis panin kummikud jalga, hoolimata 20 soojakraadist. Kuna mul oli veidi aega siis läksin peatuse võrra varem maha, läbi Viru keskuse, kus ma oletasin, et vaadatakse mu kummikuid nagu ilmaimet või midagi. Seadsin siis oma parima kõnnaku sisse ja keegi ei näinudki mu kummareid 😀 Hoopis Pärnu mnt. ääres sutsu enne bussipeatust jäi üks poiss mu kummikuid jõllitama, vaatas mulle otsa, vaatas uuesti kummikuid ja kui ta mulle uuesti otsa vaatas siis ma hakkasin lihtsalt naerma 😀

Neiu M oli juba Männikul ootamas. Kummikud ka korralikult kaasas.

Ootasime 33-e aga tuli neli 5-te. Lõpuks siiski jõudsid teised ka kohale. Läksime Männiku hiidrahnu juurde.

Teel möödusime Pumba ja Raku järvest.

Männiku hiidrahnu juurde minnes jahutasime jalgu sopaloigus kuigi oleks olnud võimalus minna kuiva jalaga mööda lombi äärt.

Leidsime mõned käpad aga üldiselt oli veel pisut vara.

Hall käpp

Balti sõrmkäpp

Suur käopõll

Kivi juurde jõudsime ja ma sain lõpuks otsa ka ronida 🙂 (Foto:Ilme)

Allatulek oli natuke keerulisem.  Aga kuidagi ikka sain. Vaatasime veel ringi, mis lilli on ja liikusime vaikselt läbi “sõja territooriumi” Pääsküla raba poole.

Kuningakübar

Kassikäppasid polnud ka lapsepõlvest saadik näinud, eelmine aasta leidsin ühe kassikäpa välu. Nüüd siis nägin Männikul ka.

Ubapõõsas oli siiamaani ka täiesti tundmatu nähtus.

Jõudsime ühe lagunenud majani, oli vaja see ristirästi läbi tuustida. Kusagil keldris oli tulekahju olnud, kõik kohad olid tahmased. Ja otseloomulikult kui ma olen kõige pimedamas urkas hakkab telfu helisema. Üritasin siis käbedalt kuhugi valguse kätte jõuda, et kotist telefon välja otsida. Selle ajaga olin ma must nagu tahmatont 😀 Pärast juukseid pestes oli šampoon ka täiesti hall 😀

(Foto:Marju)

(Foto:Marju)

Maja läbi uuritud oli vaja ka kõik ülejäänud maa-ala läbi vaadata. Igasse auku sisse vaadata jne 😀

Kuna matkajuht oli niikuinii eksinud või nagu ta ise ütles, et ta orienteerub siis polnud sellest kõigest ka suurt midagi. Lõpuks jõudsime me Pääsküla raba torni alla välja. Sel korral enam otsa ei viitsinud ronida. Läksime hoopis kiirel sammul turbakaevanduse poole.

Nägime rebast ja leidsime suure kuldkinga põõsa.

Turbakaevanduse juures näeb raba täitsa raba moodi välja. Tegime seal ühe “ruudu” ümber välja.

Kõik tupsud olid nii nunnud 🙂 Alpi jänesvill

Mingit sorti villpea

Tupp-villpea

Sookailu põõsad

soovõha peenar.

Neiu M leidis ilusa sule.

Leidisime nurgataguse kus võis näha Pääsküla prügimäge.

Kuna kell oli juba päris palju ja päike pidi varsti loojuma hakkama siis võtsime vastu otsuse, et ma viin teised prügimäe otsa ka.

Neiu M vahetas kummarid tenniste vastu ja õige varsti ta kahetses seda, mina käisin Pässa jões jalgu jahutamas.

Sel korral viisin tüdrukud ilusasti mööda laudrada kohale 😀  Vastik oli see, et jube palju sääski oli tihnikus kus tee läbi läks.

Alguses käisime mäe “all” veidi ringi.

Natuke maad edasi ronisime üles vaadet nautima. Mäe otsas oli tohutul hulgal sääski, mis iseenesest tundub kummaline. Samas arvestades ümbrust siis see niiväga imelik polegi. Jube järsult läks jahedaks ka.

Tegime suhteliselt kiiresti oma pildid ära ja päris loojangu aega ei suutnudki ära oodata.

Hakkasime mäest alla minema. Neiu M pidi kibedasti kahetsema oma otsust tennised jalga panna, need olid nii libedad, et ta sai rohkem tagumiku küüti kui jalge peal olla 😀

Kuna seiklema ei tahtnud minna, läksime sama laudteed mööda tagasi. Kartsime, et sääsehordid tulevad meid ründama aga tundub et enamus olid prügimäele päikeseloojangut nautima läinud, igatahes tundus võpsikus neid hulga vähem olevat kui mäe peal.

Kokku: 17km/710km