Käpaliste pillerkaar

Vedasin mõned inimesed jälle metsa. Tegelikult suur osa neist peaaegu elab juba metsas, käivad vahepeal öösel kodus magamas ja võibolla tööl ka 😀 Ühesõnaga me jõudsime eile arvamusele, et tegelikult oleks mõistlik telk püsti panna ja koha peale jääda 😀 Kuna telki ei olnud siis lõpetasime kõik oma kodus, vähemalt oletatavasti.

Mina kimasin bussiga kohale. Kuna karta oli ummikuid siis läksin ühe võrra varasema bussiga- aga mida ei olnud olid ummikud. Nii et ma olin 20 minutit varem kohal. Mul ei ole ju kannatust oodata, seega läksin korraks metsa vahele.  Kui teised inimesed leiavad metsast tavaliselt midagi ilusat või huvitavat, siis mina leidsin surnud rebase. Juhhuu 😀

Tumepunane neiuvaip

Kui ma sammud peatuse poole tagasi pöörasin siis seltskond juba ootas mind.

Ega mul täiusliku matkaplaani polnudki. Ainult lillede vaatamine oli väga konkreetne teema. Samas on kant selline, et seal annab igal pool tiirutada.

Metsa vahele jõudes üritasime kõik käpalised ära määrata aga suuremal osal juhtudel me ilmselt feilisime täiega, eriti mis puutub lillasid. Aga tegelikult polegi see eriti oluline, peaasi, et tore oli.

Ilmselt vööthuul sõrmkäpp

Ahjaa. Käpalisi me vaatama läksimegi, ma lubasin parimat õitseaaega, kus varasemad ehk veel õitsevad ja hilisemad on võibolla mõne õie lahti löönud. Samas kuidagi lillade käpaliste osakaal oli jube väike, ei teagi kas neid on sel aastal vähem või on nad alles tärkamas?! Igatahes olin ma ise sutsu pettunud, et kõik ei lillatagi. Samas suurt käopõlle ja kahelehist käokeelt ja rohekat käokeelt oli seal täiesti piisavalt 🙂

Suur käopõll ja balti sõrmkäpp

kahelehine käokeel

Rohekas käokeel

Raku järv

Tee ääres nägime ubapõõsaid, mis justkui täiesti alles kollendasid. Nüüd on oad küljes.

Tegelikult oli plaanis näha ka salajases kohas üht salajast mutanti, juhul kui proua leidja raatsib seda meiega jagada ja ta polnud kade 🙂

Mõned targad internetist on ta tumepunase neiuvaiba mutandiks nimetanud aga vot päris selged need asjad enne õitsemist ei ole vist?! Vaatame ja ootame.

Osad vaprakesed lõpetasid oma retke sellega, teised käisid poole ööni metsas edasi.

Olgem ausad, seal metsas hullusid naised tõeliselt. Iga roots ja vars oli vaja ära määrata, mööda metsa alust ringi roomata 😀

Need sellid jäidki täpselt määramata. Vööthuul või kuradikäpp?!

Tihkemas võsas leidus veel päris matsakaid hall käpasid.

Leidsime esimesed lahtised soo-neiuvaibad. Minu meelest ühed ilusamad käpalised üldse.

Kõdu koralljuur oli ära õitsenud.

Hakkasime tasa ja targu oma retke lõpetama.

Hämaras oli mõnus kõmpida. ööviiuleid oli lõhnast tunda, isegi kui sa parasjagu neid ei näinud. Mmmõnus.

Kuna üks auto oli Männikul siis jalutasime rabarada mööda tagasi. Mõnus oli. Mitte kedagi teist ei olnud. Ilus oli kah, päikeseloojangu aeg.

Kilomeetreid sai vast kümmekond. Kokku:828

Iru Merivälja kevade retk

Esimesel jaanuaril alustasime just sellest retkest. Et ring järjepidev saaks siis nüüd tuli see osa piirist jälle käsile võtta. Ma isegi hetkeks kahtlesin, et kas ma viitsin minna aga ilm oli ilus, nii et miks mitte toredate inimestega koos jalutada 🙂

Mul oli aega, nii et läksin alguspunkti ka jala. Muidugi jäin ma tänu sellele hiljaks aga samas oli teada, et Irus läheb aega ja kui ka hiljaks jään siis pole sellest mitte kui midagi.

Jalutasin tondi rabast läbi. Hull mõllamine käis, pandi kergliiklusteele asfalti.

Ja siis ma avastasin, et ma olen liiga pikalt venima jäänud ja kiirendasin veidi sammu.

Kohale jõudsin täpselt natukene hilja. Igatahes üle jõe oli koerte haukumist kuulda ja seega ma oletasin, et teised läksid linnamäe poole teele. Ma ei viitsinud järele ka lipata, nii et nautisin niisama päikesepaistet.

Käisin all koopa juures.

Mõne aja pärast tilkus üks inimene siit, teine sealt ja lõpuks saimegi kõik Iru ämma juures kokku.

Ma pean ausalt tunnistama, et sel korral olin ma eriti kehv pildi tegija.  Tundus, et ma olen igal pool käinud ja pilte teinud küll võiks vahepeal niisma ringi vahtida 😀

Aga piir jooksis sel korral teisest kohast, et põnevam oleks 😀 Ei läinud Maardu võsa vahelt vaid hoopis Kloostrimetsa raba rajalt.

Turba tükid on nagu leivapätsid riiuli peal reas.

Teletorn seisis ka endiselt püsti.

Rada läbitud läksime üle tee surnuaeda. Muudkui marssisime ja mingi hetk olime vist natuke eksinud ka või noh, eksida ju väga ei saa… aga see oli see koht, kus keegi kunagi varem olnud polnud 😀

Leidsime umbes keset surnuaeda prügimäe.

Kusagil surnuaias võsas, prügikasti taga oli üks piiripost ka – teravad silmad märkavad neid juba kõikjal 😀

Majade vahelt läbi, “heinamaale”. Pokudel oli siilikad peas.

Haned ehmatasime lendu.

Et oleks jälle veidi põnevam ja ei peaks pikalt mööda raudtee äärt minema, siis luusisime majade vahel.

Korraks olime raudtee ääres ka siiski.

Edasi tuli üks ainus suur lillede pildistamine, ma olin kusjuures üsna tagasihoidlik.

Päikeseloojangu ajaks jõudsime Meriväljale.

Ja kui ma mõnikord jälle oma hiiglasuure kotiga ringi marsin siis võiks küsida ega ma teed kaasa ei vea. Teel koju bussi peal avastasin oma termose 😀 Muidugi oli kodus ka teed hea juua aga sel juhul poleks seda kaasa vedanud 😀

Kilomeetreid 12+5/ 527

Iru-Merivälja 11 km
Haabersti, Harku 13+9km
Harku, Pääsküla, Männiku 6+9km
Pääsküla-Männiku 8km
Männiku-Raku 8+5km
Raku- Mõigu 13+5km
Mõigu-Sõjamäe 8+3km
Sõjamäe-Iru 9km
Kui sul tekkis huvi ja tahad ka piiri peal matkata, siis rohkem infot leiad Facebooki lehelt : Saja raja retked.

Jürireede retk

Jürireedel käisime Jüriöö Pargist Suhkrumäele. Linnulennult 2km. Meie lubasime endale väikesi põikeid ka, nii et 3,5km me ehk ikka käisime, mis on ka peaaegu mitte midagi 🙂

Ma läksin jala kohale ja jala ära ka, nii et kokku juba natuke nagu tuli  – 10km. Nelja kuuga olen  449 km ringi rännanud ja seda peaaegu, et ainult Tallinnas :).

Jüriöö Pargis oli meil küll natuke üleliia palju aega. 🙂 Aga ma ei tohi viriseda sest ma oleks võinud vabalt ka hiljem kohale minna 🙂 Samas oli tore niisama ka lobiseda.

Mälestusmärgi tagant läksime künkast alla tootmishoonete vahele.

Raudteedest ei saa me ka kuidagi üle ega ümber.

Kõige pisemast aiaaugust läbi ja olimegi Punasel tn.

Üle punase tn, majade vahelt võimalikult otse läbi.
Pae sillal tegime väikese peatuse ja grupipildi ka.

Keegi oleks võinud öelda, et fotokas viltu on 😀 (Foto:Marju)

Aga väga äge pilt tuli 😀

Üle tühermaa päikese poole.

Uurisime natuke lähemalt kustkohast hundikuristiku oja voolab. Või pigemini konstateerisime fakti, et mõnes kohas tõepoolest oli ka vett.

Lubjaahju juurest läbi

Jalutasime mööda Narva mnt äärt ülekäigurajani.

Mäe tn mööda edasi kuni esimese võsani, et sealt ennast läbi pressida, et jõuda välja 10. mikrorajoonini.

Lõpetuseks lubati päikeseloojangulist tuulist pikniku Suhkrumäel, mille me põhimõteliselt ka saime küll natukene pilvise aga siiski. Piknik oleks küll veidi lahjaks jäänud aga ühel taibukal tütarlapsel olid piparkoogid kaasas muidu oleks pidanud ainult tee ja kohvi peal läbi ajama 🙂

Selline pisike reedeõhtune lonkimine oli täitsa mõnus.