Ümber linna – Paljassaare

Sel korral käisime Paljassaares ja Koplis. Inimesi oli palju – nii sadakond.

Ma tunnistan ausalt, et mulle ei meeldi kui nii palju inimesi koos on. Mitte sellepärast, et mulle inimesed ei meeldiks vaid sellepärast, et kogu see grupp vajub kuidagi laiali, kes läheb ees minema, kes jääb omaette lonkima. Uusi tuttavaid nii suurest massist tõenäoliselt ei leia.  Samas lähevad ka omad tuttavad nii suure pundi peale kaotsi. Lõpptulemus on see, et oled sajakesi aga ikka nagu üksi.

Peale selle ei saa ka hästi fotosid teha kui sa just inimesi pildistada ei taha. Et loodust näha pead kusagil omaette tuiama. Mulle tunduski nii mõistlik. Suurema osa ajast vaatasin üksi ringi või leidsin vahelduseks mõne tuttava üles, kellega juttu ajada.

Alusatasime  Tööstuse Rimi juurest. Läksime Paljassaare tee äärest majade taha, lihtsalt mööda aia äärt oleks maru mage jalutada.  Seal oli minu jaoks selles mõttes põnev, et polnud varem käinud. Tavaliselt sõidetakse bussi või autoga randa välja.

Kuna ma seal üksi ringi käisin siis ma ei saanud midagi teada ka. Mingi vana veetorn oli seal ja ainus info, mis ma kiire googeldamisega leidsin oli see, et sinna taheti kunagi mägironijate kohvik teha. Iseenesest idee on äge 😀

Mingi ümmargune maja.

Lagunenud maju oli seal üksjagu ja mingi “posti metsa” leidsime ka.

Jalutasime Katariina kail.

Ja siis ma pidin torni otsa ronima. Jama seisnes selles, et redelini hästi ei ulatunud. Ja kui hüppasin siis selge oli see, et ise ma ei jõua ennast sinna üles vinnata. Ehk siis mulle tehti pätti ja üles ma saingi. Nii äge 😀

Sealt läksime mööda liivaranda, osaliselt mööda laudteed. Vaatasime vana sigala varemeid.

Edasi mööda kivist ranna äärt linnuvaatlustornini.

Üleval käidud, irdusid omaette käijad jälle mere äärde, et poolsaare otsas teistega kohtuda. Aga see ei läinud meil õnneks. Meil  võttis see ronimine ja turnimine veidi aega ja kohale jõudsime siis kui teised juba edasi liikusid.

Mere ääres oli mitu rändrahnu. Ja meri ise oli imeilusat värvi ja väga läbipaistev, see vist selgitab ka meie veidi aeglasemat tee läbimist?! Lihtsalt vaatasime ja ahhetasime 🙂 Naised 🙂

Neeme otsas üks kohustuslik pilt ristlainetest ja jooksuga edasi.

Edasi oleks pidanud tulema see kõige põnevam osa ehk läbi pilliroo minek. Seal ma polnud enne käinud. Aga mingid asjapulgad olid pilliroo ära niitnud ja selles mõttes kahanes see uudsus kuidagi väga väikeseks. Kõik oli näha, mis talla all on ja sihtmärk kuhu jõuda ka.

Pärast seda jätkasime rannas edasi minemist, nägime veel üht pisut suuremat rändrahnu ja Peeter Suure Merekindluse rannakaitse patarei nr12 punkreid, kes tahtis käis sees, kes ei tahtnud pidas õues pikniku.

Pärast seda jäi asi kuidagi venima ja me läksime kolmekesi ees ära, mis tegelikult ei olnudki eest ära minemine sest meie ees läks ka inimesi nii kaugel kui silm seletas.

Kooserdasime keset merd mingite kivide otsas.

Ootasime teised järgi ära ja siis ma viisin oma plaani täide ja haarasin ühe tuttava matkalise kaasa ja läksime Kopli prügimäele. Meiega ühines veel kolmaski matkaline. Ja mäe otsas oli ilus ja huvitav. Selliseid garaaži lobudike ei näe tihti, eriti nii palju üheskoos.

Selle aja peale kui me sealt alla tulime olid teised juba kuhugi kaugele kadunud. Seega üritasime teed veidi otsemaks teha. Ronisime läbi aiaaugu.

majade vahelt läbi mere äärde.

Helistasin matkajuhile, mõttega et meid pole vaja tegelikult oodata aga nad ootasid kangekaelselt 🙂

…isegi siis kui me aia äärde välja jalutasime, läbi aia pilte tegime jms

…ja ma esimest korda elus nägin, et sellel raudteel sõidab rong

Lõpetasime Kopli vana tamme all väikese piknikuga 😀

Sel korral: 13km/+5km aasta: 1471km
Olnud retked:
Iru-Merivälja 11 km
Haabersti, Harku 13+9km
Harku, Pääsküla, Männiku 6+9km
Pääsküla-Männiku 8km
Männiku-Raku 8+5km
Raku- Mõigu 13+5km
Mõigu-Sõjamäe 8+3km
Sõjamäe-Iru 9km
Iru-Merivälja 12+5km
Muistne linnapiir Lasnamägi – Pirita 9+16km
Merivälja-Lootsi 15km
Aegna 20km
Kesklinn/Sitsi 10km

Kui sul tekkis huvi ja tahad ka piiri peal matkata, siis rohkem infot leiad Facebooki lehelt : Saja raja retked.

Advertisements

Paljassaare laudteed uudistamas

Üks päev kui aega oli vähe aga otsus oli, et välja minna tuleb sest ilm on ilus aga natuke külm ka juba. Või no üsna külm, mul oli vist sel aastal esimest korda müts peas vms. Kusjuures ma ei ole üldse mütsipõlgur. Suund oli Paljassaarde, kus juba mmm mingi ammu tehti laudtee, mida me siiamaani näinud polnud. Sõitsime bussiga Pikakari randa. Muuli peal väga pikalt ei viitsinud käia.

Hakkasime ranna äärt mööda astuma. Ühel neiul oli vaja vee soojust katsuda ja siis tuli üks pirakas laine ja püksid olid märjad nagu niuhti. Aga ma pean tunnistama, et see oli täiesti üle elatav

Varsti jõudsime laudtee juurde ka. Minu jaoks üllatav oli see, et see oli päris pikk. Arvestades viimast uut laudteed – Kadrioru pargis, siis Paljassaare oma on sellega võrreldes lausa hunnitu. 500m üks ja 50m teine.

Piilusime juuresolevasse majja sisse. Mingi laut või?!

Laudtee läks välja väike paljassaare algusesse, sealt läksime juba teed mööda edasi.

Käisime linnuvaatlustornis.

Üsna kohe torni taga on see 50m laudtee jupike.

Tee otsas on pink, kus saab merd imetleda.

Kui veab näed mõnda lindu ka.

Poolsaare lõppu jalutasime ka, et vaadata ristlaineid. Lained olid veidi liiga suured, polnud väga vägev :/

Aga ma sain jälle varbad paljaks võtta 😀

Ainus paha asi oli see, et pärast oli püksisääri võimatu alla tõmmata. Jalad märjad, püksisääred märjad ja kitsad. Ma lõpuks loobusin, lasin A-l selle keerulise teemaga tegeleda 😀

Läksime tagasi ja jõudsime varsti teise linnuvaatlustorni. Vaade oli ilus kollane 🙂

See vist oligi selle aasta ilusaim aeg. Pärast seda tuli lumi üheks päevaks maha ja oligi kogu see värvirikkus läinud.

Läbi tihniku mere äärde.

Leidsime  kala 🙂

…ja jäljed liivalt.

Põhimõtteliselt oleks võinud sel päeval vabalt ka panga alt minna aga nii külm tuul oli, et pugesime üles puude vahele.

Pihlakad olid totaalselt punased ja nii ilusad, et ma tõin peotäie oksi koju vaasi, tädid linna peal imetlesid 🙂

Postide vahelt läbi, kuni tee sai otsa.

Tuli panga serva mööda edasi lontida. Päris palju teed oli alla kukkunud.  Ma seisan teises otsas 🙂

Edasi tuli juba Peeter Suure Merkindluse rannakaitse patarei nr12. Kummikuteta sai sisse ainult viimasesse.  Kusjuures see oli ainuke, kus ma veel käinud polnud.

Nägime nagu ikka stalaktiite ja stalagmiite

Sealt edasi hakkas mul juba päris kiire. Õhtu poole olid plaanid paigas ja tahtsin enne veel kodust läbi minna. Seega tegime suhteliselt kiiret kõndi.

Tee oli küll üle ujutatud aga saime kuivade jalgadega läbi 🙂

Kus on tee ja kus on “tiik”?

Tagasiteel nägime kukkurtihase pesa ka, polnudki varem näinud. Nii lahe.

Jõudsimegi tagasi Pikakari randa. Sealt bussi peale ja koju.

Kilomeetreid:13/1279

Stalaktiidijaht Paljassaares.

Neljapäeva õhtul 18:30 saime kokku Pikakari bussipeatuses, et minna vaatama Eesti pikimaid stalaktiide.

Ilm oli sombune, tuuline ja jahedavõitu. Nii et kokku oli meid kõigest viis. Samas sellisele retkele eriti palju inimesi nagu ei tahakski, läheks ilmselt liiga kitsaks. Mulle tundus, et see viis oli täpselt mõnus arv  🙂

Stalaktiidijahi kaart See kaart võib küll natuke ligadilogadi olla sest ma ei suutnud nagu päris täpselt ära tuvastada, kus need Paljassaare punkrid asuvad aga üldises plaanis enamvähem nii me käisime.

Hakkasime mööda Paljassaare teed minema. Varsti olime keset pilliroogu.

Mehed ees ja naised järel.

Suur Paljassaare ps oli natuke huvitavam sest seal ma olen suhteliselt vähe käinud, mõned korrad ehk. See militaar värk on muidugi suhteliselt rääbakas sellepoolest on väike paljassaare ilusam – looduslikum.

Selliseid majaseinu on 4tk järjestiku.

Esimene vallutatud punker.

Kobrastel on rohkesti tegemist olnud.

“Ukse ees” kasvas seeni – Lõhislehik.

…ja linnupesa nelja munaga.

Esimesed stalaktiidid. Kõige “lahjemad”.

Liikusime järgmisesse “putkasse”. Õueski oli ühtteist vaadata.

Järgmised stalaktiidid olid juba võimsamad.

Stalaktiidid on laes rippuvad tilkekivimid. Stalagmiidid  on ülespoole tõusvad koonjusjad või samabakujulised tilkekivid. Stalagnaadid on kokkukasvanud- täissambad.

Siin oli nii üht kui teist.

Kolmas punker oli kõige ägedam. Kõige rohkem, kõige pikemad, kõige, kõige, kõige…

Stalagmiidid

Vees oli vetikaid

Kui kellelgi tuleb idee ise kohale minna siis kummikud ja taskulamp on soovitatavad. Täiesti piisas telefoni lambist ka, kannatas isegi välguta pilte teha, kuigi jah selle jaoks oli tegelikult veidi pime. Tavaline kõrge säärega kummik oli OK, kuigi kes on hea tasakaaluga see ilmselt saaks  tossudega ka enamvähem hakkama 🙂

Mõned elukad olid ka seina peal.

Üks liblikas. Paakspuuvaksik.

..ja keldrikakand

Neljandasse punkrisse me ei läinud kuna seal pidavat stalaktiidid väiksed olema ja tegelikult sai aeg ka vist enamvähem täis, mis meile lubati.

Seadsime sammud tagasiteele. Rada sai otsa.

Aga nagu ikka päris normaalselt ei saanud ju sellgi korral minna 😀 Mõtlesime, et läheks läbi mere Väike paljassaarele. Teejuht teadis, et vesi on madal.  Madal oli see täpselt nii palju, et mul kummiku ülalt servast oli umbes 2 cm väljas. Ja kui siis üks väike laine tuli, siis polnud enam tähtsust kui madal või sügav see vesi on 🙂  Lõpuks lasime põlvist saadik vees edasi. Ma pean mainima, et väljas oli nii umbes +2kraadi, lõrtsi tuiskas ja tuul oli päris tugev 🙂 Aga imelikul kombel ei tundunudki nii jube külm, ilmselt vesi ja õhk olid suhteliselt ühe temperatuuriga ja kuna taevast kah igasugu jama kaela sadas siis oli lihtsalt tavaliselt külm.

Kaldal kallasime kummikud tühjaks. Mul oli isegi varu paar sokke, nii et sain korraks peaaegu kuivi jalgu nautida. Läksime kiirel sammul tagasi bussi peatusesse. Kuna seal oli totaalne tuisk siis kükitasime künka taga peidus ja jõime mu tee ära – See oli hea. Kuigi ma olin täiesti veendunud, et ega ma sellest käigust ilma tatise ninata ei pääse siis oo seda üllatust kui ma hommikul täitsa terve olin 🙂

Kokku käisime umbes 8km/ sel aastal kokku 439km

Save

Save

Save