Minimatk Lasnamäe kivide juurde

Lobisesime I-ga FB-s. Kuidagi läks jutt kividele ja eriti just Lasnamäe omadele.  Eriti konkreetseks läks jutt maasepa kivi puhul, tema polevat seda üles leidnud ja no mina polnud sellest üldse midagi kuulnud. Asukoht on minu jaoks väga mugav ja kaardi aerofotolt oli näha, et kivi on täiesti olemas. Mul oli lihtsalt vaja seda otsima minna ja ei andnud ka I-le süda rahu, sõitis teisest linna otsast siia, et otsingutega liituda 😀

Läksime kanali lõpus bussist maha (nr13 sõidab täiesti heasse kohta – näiteks kui keegi veel tahab minna). Jalutasime Rahu teele, kust üsna pea keerab selline sopa tee paremale.

Umbes 150m pärast ongi kivi. Tähelepanu võib juhtida sellele, et kui silmanägemine pole päris viimase peal terav siis võib seda kivi milleks iganes pidada – künkaks, prahihunnikuks vms. Suvel suure heinaga ei paista see ilmselt üldse välja.

Pikkus 6m, laius 4m, kõrgus 2m. Ausalt öeldes kõrguse järgi oletasin, et peaks ju kaugele paistma aga mina ei tea, kuidas seda kõrgust möödetakse? Ma oma teada üle kahemeetrine latt ei ole aga kivi oli minust madalam.

Läksime natuke maad tagasi, üle Rahu tee, väikese rajakese peale. Üks tee läks ka kõrval aga see näis rohkem kraavi või jõena. Rada mööda otse ja siis veidi paremale hoides jõuab Iru kuuskivi juurde. Kivi on tükkideks tehtud. Pikkus 6,3 m, laius 5,0 m, kõrgus 1,9 m, ümb. 17,8 m

Veidi maad edasi on Priisle tee kui seda mööda vasakule minna Priisle äripargist mööda, üle Ussimäe tee siis pisut vasakule jääb tühermaa, kus asuvad Ussimäe kivid. Need paistavad suhteliselt hästi silma. Sel korral seisis mingi tädi seal otsas ja minema ka ei läinud. Me ainult jaurasime aga viisakalt ei suutnud öelda kah, et võtke väheke koomale vms 😀 Tüüpilised eestlased. Nii, et nüüd mul ongi kivide pildid tädiga.

Ühel kivil oli haakrist peal.

Kuna tundus, et veel polegi õieti väljas olnud siis käisime Pirita jõeorus, vaatasime Iru jõekivi ja kondasime ümber Iru hooldekodu.

Koprad olid kõvasti tööd teinud.

Komuseen

Trepp Iru jõekivi juurde.

..ja kivi ise

Jõudsime platsile, kus suve poole on vaibad maas ja peeglid laiali ja lauad jms. Praegu oli kõik suhteliselt kokku korjatud. Peeglid seisid puu najal ühes”virnas”, vaibad olid kokku rullitud ja keldrisse viidud. Laual “limpsi” oli.

Nägime veel mõnesid seeni.

Hakkas udutama.

Peeter Suure Merekindluse raudtee Iru silla sambad

Jalutasime peaaegu Peterburi tee sillani ja sealt Lasnamäe lõppu bussi peale.

Ah jaa, meil oli täitsa lambi retk, mõlemad leidsime ühe 😀

Käisime : 7km

Aasta peale kokku: 1438km. Peaks veidi pingutama saaks 1500 täis.

Advertisements

Palverännak Irust Piritale

Päev enne retke kuulutati feissaris ka, et selline üritus nagu Palverännu retk on tulemas. Jõudsin alles õhtul hilja koju kui seda märkasin aga mõtlesin, et kui ärkan siis võiks ju ikkagi minna. Tegelikult olin ühe korra varem seda rada juba käinud aga nii või naa ei ole kõik alati täpselt ühtemoodi.

Mul oli hea lihtne –  koht ja aeg olid teada, vaja ainult kohale minna. Teistel võibolla nii lihtne polnud kuna retke alguskohaks oli erinevates allikates välja kuulutatud kolm erinevat kohta ehk Iru ämma maja, Iru ämm ja Iru linnamägi 🙂

Buss, mis Iru poole läks, läks väga valel ajal, nii et tundus parem minna jala. Ilus ilm kah.

Igatahes kui mina olin umbes 10 minutit hiljaks jäänud ja uurisin maja numbreid, siis ühest hoovist hõigati, et tule aga sisse. Ma ausalt öeldes ei pannud tähelegi, et seal kedagi on. Natuke naljakas oli, et mina olin ainuke matkaja selles mõttes, et üks tegelane oli korraldaja ja teine oli retkejuht, kes kohal olid. Üks naine tuli mõne aja pärast siiski ka, nii et lõpuks oli meid kokku neli.

Alustasime Iru ämma maja ees. Meile mängiti väike kandleviis ja asusime teele.

Tundus, et võiks kuidagi retke põnevaks muuta. Seega üritasime alguses Iru sauna juurest läbi minna. Aga no ei pääsenud me sealt kuhugi aga põnev oli ikka. Üle aia saime ronida, võsast läbi saime minna, jalanõud saime sopaseks jnejne 🙂

Kõndisime tagasi.  Iru jaanitule materjal.

Kõik õitses ja õilmitses. Ilus oli ka lihtsalt tänaval kõndida.

Aga ega me sinna kauaks ei jäänud 🙂 Jooksime üle suure tee metsa. Hakkasime vaikselt jõe äärt mööda minema.

Lasnamägi paistab.

Võhumõõgad alustasid õitsemist.

Kiilid lendasid ringi. Leidsin ühe kiilivastse kooriku.

Teletorn on märksa lähemale tulnud. Aga edasi on läbipääs raskendatud. Tegelikult on see seda igal pool. Kõrval on suhteliselt järsk küngas, millest me siiski üles ronime.

Üleval jätkus meie teekond kõrvuni naatides. Samas oli see ka selline ilus õite meri.

Ronisime üle aia lagunenud maja vaatama, teisi küll meelitati rohkem kolmeharulise kuusega 🙂

Kuusk oli ka tegelikult vahva kuigi mul sellest üht head ja korraliku pilti polegi. Üsna pime oli seal kuuse all ja eemalt ei paistnud jälle nii hästi välja see harulisus.

Maja juures kasvasid ilusad kuutõverohu puhmad.

Edasi oli jätkuvalt kauneid vaateid ülalt alla.

Tõrvalill oli minu jaoks siiani suhteliselt tundmatu lill. Hiiumaal kasvab seda vähe ja minu kandis pole seda üldse.

Sooja ilma puhul lubasime endale jäätise pausi võluaias.

Keegi oli oma mõmmiku ära kaotanud.

Karm värk

Kui jäätised olid ostetud siis istusime poe ette pingile neid sööma. Üks tädi läks mööda ja ütles, et me oleme nii armsad koos, et tema kohe tahab meist pilti teha. Ühel meist on küll veidi hapu nägu ees sest ta ostis vale jäätise 😀 Aga muidu oleme igati tupsununnud 🙂

Jalad puhatud, kõhud jäätist täis liikusime edasi. Nautisime vaadet botaanikaaia rippsillal.

Sattusime ka sellistesse kohtadesse, kus ma kunagi varem pole käinud. Piisab ainult paarist sammust ja ongi uus ja huvitav koht 🙂

Käisime läbi  maa-alusest punkrist 🙂 Ja väljudes sattusime nõgesepuhmasse.

Jalutasime alla jõe äärde. Üle jõe paistis mingi vana silla moodi asi.

Jõe äärt mööda pole ma käinud, nii et ka see oli uus ja huvitav. Pealegi oli seal nii äge koht.

Üles ronimine oli päris järsk aga kui ma seda pilti vaatan siis tundub veel järsem.

Seal samas oli kohe “saja” haruga …mmm …pärn vist. Kui ma lehti ei vaadanud siis ma oleks remmelgat pakkunud. Aga väga võimas oli.

Jõudsime välja Kose tee äärde. Seal tehti parasjagu Mextonia raames perearsti keskusele graffitit. Kunagi tahaks Mextonia retke ka teha.

Vaatasime tee ääres oleva mõisahoone üle.

Ja liikusime edasi järgmise Scheeli mõisa suunas. See oli päris korralikult võssa kasvanud.

Piilusime Scheeli mõisa sulastemajja. Päris kole.

Teisel pool teed õitsesid sirelid. Imeline lõhn ja ilu.

Mõnedkümned meetrid edasi oli põlenguala, mida eelmisel palverännakul materdasime. Nüüd oli kõik juba roheline.

Kochi kabeli juures tegime samuti peatuse.

Sealt juba edasi läbi metsatuka, üle Pirita silla Pirita kloostrisse.

Ma pidin ennast ka lõpuks palverändurite kausta sisse kirjutama.

Kuna bussini oli veel aega istusime uues kloostris maha ja jutustasime niisama.

Mina pidin enamvähem seitsme paiku koju jõudma ja kiiret veel ei olnud siis läksime jala. Ronisime veidi Lasnamäe klindil, mis oli iseenesest ka väga äge.

Pildi pealt vaadates tundub täitsa lauge küngas olevat, koha peal vaadates ei tundunud üldse. Aga muidugi midagi hirmuäratavat ka ei olnud.

See oli kuidagi veidi teistsugune matk, vaikne kulgemine, samas oli ikkagi väga äge.

Retke pikkus oli umbes 9km ja ma käisin ise veel 6. Aasta peale kokku siis umbes 725km.

Metsik linnaretk ehk kulgemine mööda muistset linnapiiri.

Pühapäeval käisime mööda muistset linnapiiri Lasnamäelt Piritale.  Mulle tundus, et kusagilt läbi linna bussiga sõitma hakkamine on mõttetu. Jala läheks umbes sama kaua ja pealegi oli ilm imeilus. Üsna kiiresti kadusid pealisriided seljakotti.

Tundus, et see kant võiks pika peale juba enamvähem selge olla ja probleeme ei tohiks tekkida aga kohe üsna alguses tekkis 😀

Selle asemel, et kohe pea otsejoones Paneeli tänavale jõuda, läksin mina kusagilt väikese ringiga Väo karjääri ülaservast ja see ei olnud üldse plaanis. Aga tundus, et aega on vabalt ja tänavani ka palju maad ei olnud siis polnud probleemi otseselt.

Ronisin mäe otsast alla ja jõudsin betooni tn.  Kusagilt sealt mingist hoovist oleme need mõned korrad läbi käinud , mis me matkanud oleme aga ma absoluutselt ei suutnud ära tuvastada, millisest?! Nagu esimest korda oleks koha peal olnud. Jalutasin ja vaatasin ja lõpuks olin juba nii kaugel, et samahästi võis juba mööda tänavat minna. Lõpuks ei andnud enam lõigata kah sest igal pool oli veteväli.

Ega sellestki veel väga hullu polnud. Ainult et ma päris täpselt ei teadnud, kas see tee viib kuhugi välja ka või lõppeb mõnes tehase hoovis. Ajaga hakkas vaikselt juba kitsaks kätte minema.

Vähemalt see oli hea, et raudtee hakkas paistma, seega piirikivini jõudmine oli kindel 😀

Jõudsin kivini ja sealt natuke edasi ka aga kuna ma polnud eriti kindel kuhu poole ma hoidma peaks siis läksin kivi juurde tagasi ja passisin seal niikaua kuni teised ka kohale jõudsid.

Tõstsin ajaviiteks ümber lükatud postid püsti.

Kusjuures see betoonist post oli küll vist sama raske kui ma ise 😀 Pidin veidi punnitama aga sain selle kah püsti ja isegi kivi veeretasin ette 😀

20 minutit sain päikest võtta siis jõudsid teised ka kohale, vaatasid kivi üle ja saimegi minema hakata.

Kusagilt ladude vahelt, aia tagant ja  läbi võsa, nagu ikka.

Terve võsa alune oli pudeleid täis.

Betooni tänava alguses pidime kokku saama ühe matkalisega, kes millegipärast oli küll hoopis teises tänava otsas ja tuli sealt suure jooksuga 🙂

Sealt samast kusagilt läksime järgmisesse põõsasse ja lõpuks seiklesime Väo Karjääri juurde välja.

Kel jalad väsinud võis 12.50 eest öömajale jääda 🙂

…aga keegi ei võtnud vedu

Siin ma olen täna juba olnud.

Mõnusalt suvine

Tormasime üle Peterburi mnt ja siis oli juba söögipausi vaja.  Väikese lombi juures viskasime siruli ja võtsime päikest. Vaikselt aga järjekindlalt juuritakse muśt see linnapreili mentaliteet välja, et igale poole pole sobilik pikali visata vms 😀

Natuke jalga puhatud liikusime Mustakivi piirikivi poole. Ees liikujatel on see värk, et nad saavad vahest ise tee valida 😀

Piirikivi leidsime ka täitsa üles.

Edasine lõik läks kuidagi lobisemise saatel, polnud aega pilte klõpsida. Läksime mööda Mustakivi teed, mööda Rahu teed ja lõpuks mööda purde tn alla. Kase tn keerasime vasakule ja sealt Sisekaitse akadeemia aia tagant läbi Kose metsa.

Tempod olid sel korral  veidi erinevad, nii et kiirematega läksime ees Pirita kloostrisse.

Seal ootas meid ees Pirita kloostri ekskursioon Lagle Parekiga. Või noh, meid tegelikult eriti ei oodatud sinna, me suhtkoht ise läksime. Mina küll olin üritusele reganud ja puha aga lisanimekirjas viimane, misiganesseesiiskapole.

Uus klooster

Kloostri kass

ja naabri koer

Uue kloostri kabel

Edasi oli valik, kas minna koju või Vesilinnu parki piknikule.  Piknikust ju ära ei ütle 🙂

Pardid tulid kah seltsiks.

Vaatasime üle keskaegse kabeli varemed

Käisime saarele tiiru peale.

“Kõik”  olid kaasa tulemas kui läks jutuks, et läheme Pirita jõeorust läbi kodu poole aga kui minek käes siis polnud kedagi, kes kaasa oleks tulnud. Läksime siis kahekesi. Mütasime üleval ja all. Kergema vastupanu teed ei läinud ehk siis kõik juurika alused roomasime läbi ja kui alt ei mahtunud siis ronisime üle 😀 😀 😀

Edasi algas juba minu võsa ja minu kodutee.  Selline ilus: lilled ja putukad.

Siili pole ma mingi 10 aastat näinud. Nii nunnu 🙂

Jalutasin mööda klindiastangut. Ilus roheline oli. Samas muidugi sellevõrra vähem näeb.

Anemoonid hakkavad ka lõpuks õitsema.

Sealt ma tulen

Hüppasin joa juurest läbi

ja nautisin lilleilu

Igatahes oli üks hästi veedetud päev jälle 🙂
Iru-Merivälja 11 km
Haabersti, Harku 13+9km
Harku, Pääsküla, Männiku 6+9km
Pääsküla-Männiku 8km
Männiku-Raku 8+5km
Raku- Mõigu 13+5km
Mõigu-Sõjamäe 8+3km
Sõjamäe-Iru 9km
Iru-Merivälja 12+5km
Muistne linnapiir Lasnamägi – Pirita. 9+16km
Kui sul tekkis huvi ja tahad ka piiri peal matkata, siis rohkem infot leiad Facebooki lehelt : Saja raja retked.

Kokku kilomeetreid sel korral 25, aastas 561