Metsik linnaretk läbi Kesklinna, Kalaranna lõpuga Sitsi asumis.

Üle pika aja käisime tegime ühe piiri matka. Ainult neli kuud ja 10 päeva on viimasest korrast mööda läinud aga pole hullu, üksteist veel ära tundsime 🙂 Kokku tuli meid 7, mida tegelikult polegi niiii vähe ja arvestades ilma siis ma ei imesta ka väga, et kedagi eriti ei tulnud. Samas olgem ausad ega see retke marsruut ka eriti põnev selles mõttes ei tundunud, et enamus kohti on inimestel läbi käidud: Sadam- Linnahall- Kalaranna- Patarei vangla-Lennusadam- Noblessner ja siis oli veel plaanis ka pikk sirge Paljassaarde. Kaardi järgi või oma ettekujutuses võiks arvata, et see on üsna nüri astumine aga tegelikult oli meil vahva.

Alusatsime Nautica keskuse bensuka tagant, tegime pisikese tiiru tulevasel Reidi teel.

Kõmpisime läbi sadama, leidisime üles oma hilinevad kaaslased ja vaatasime välinäitusi, mida oli seal mitut-setut sorti.

Esimene takistus oli meil aia näol. Valikuvariante oli hetkel kaks, kas minna ringiga või ronida üle. Jagunesime kaheks.

Üle ronijad said nautida punastel kividel jalutamist.

Sealt jõuab suhtelislet kiiresti Linnahallini. Hoolimata sellest, et me olime kesklinnas, olime väga suure osa ajast tühermaadel.

Käisime ümber linnahalli. See oli kah põnev, polnud ju kõik seda kuulsat graffitit  veel näinud. Mina pole jälle pärast maha pesemist käinud. Igatahes oli sein kohe südamest uute graffititega ära kaunistatud.

Kalasadama osas astusime iga vähegi vette ulatuva osa peale. Pean tunnistama, et ma pole ise viitsinud seal varem ronida. Lähemalt vaadates oli päris põnev.

Patareile lähenesime mööda paneele.

Aga enne veel kui kohale jõudsime tegime väikese kõrvalpõike ühe putka katusele ja hoovi kah.

Seal kus uksi ees polnud piilusime sisse. Igasugu kraami oli seal.

Patareist ja Lennusadamast liikusimegi suhteliselt kiiresti läbi.

Enne kui Noblessnerisse jõudsime tuli lahendada probleem, et kuidas me sinna saame. Mina seal küll mingit aeda ei mäletanud olevat või vastasel juhul on väravad laialt lahti olnud. Mõtisklesime seal ja vaatasime, et üle hästi ei saa, ümbert kah mitte kui üks helgem pea läks ja katsus, kas värav on üldse kinni. Muidugi et ei olnud.

Natuke lähemalt uudistasime EKA ehte- ja sepakunsti osakonna sepikoda, küll väljastpoolt. Seal oli põnevaid taimekaste kapsaste ja maitsetaimedega.

Veel oli seal mingi asjandus mis nägi välja nagu kõetav pink aga sellest ma unustasin pilti teha 😀

Pealegi haarasid minu pilgu keraamilised jullad.

Päris mööda teed ei tahtnud minna. Liikusime raudtee äärt mööda ja aiataguseid pidi. Mina klõpsisin mõned pildid. Ja ühes kohas avastasin, et pildistamine on keelatud aga mina juba olin pilti teinud. See võis äkki miinisadam olla või midagi. Igatahes kutsuti mind aia äärde vestlusele, kus ma lubasin ise täiesti vabatahtlikult pildi ära kustutada 😀 Aga ma ei suutnud vastu panna ja küsisin, miks ei tohi. Pidavat spioneerimise alla käima 😀 Nagu whaaaat? Natuke tuli selline pahandust teinud lapse tunne peale 🙂 Samas ajas naerma ka, mina ikka oskan sekeldustesse sattuda.

Edasine matka osa oli ka selline, kus ma pole kunagi varem käinud. Alguses mööda raudteed edasi. Liipritel kasvasid seened.

Hundipea sadama tõkepuu taga käisime piilumas.

Uitasime jumal teab kus… Kahe aia vahelt läbi, rada  läks…

Jõudsime mingisse romulasse

Läksime veel ühest aiavahest läbi. Küsisime valvurionu käest, kas me kusagilt välja ka saame. See jälle imestas, kuidas me sinna saime. Aga sellisesse kohta vist suvalised inimesed eriti ei satu ka.

Sellega me otsustasime sel korral piirduda, keegi ei viitsinud väga Paljassaarde minna, jätsime järgmiseks korraks.

Sel korral: 10km/ aasta:1424km
Olnud retked:
Iru-Merivälja 11 km
Haabersti, Harku 13+9km
Harku, Pääsküla, Männiku 6+9km
Pääsküla-Männiku 8km
Männiku-Raku 8+5km
Raku- Mõigu 13+5km
Mõigu-Sõjamäe 8+3km
Sõjamäe-Iru 9km
Iru-Merivälja 12+5km
Muistne linnapiir Lasnamägi – Pirita 9+16km
Merivälja-Lootsi 15km
Aegna 20km

Kui sul tekkis huvi ja tahad ka piiri peal matkata, siis rohkem infot leiad Facebooki lehelt : Saja raja retked.

Advertisements

Kallavere või Muuga või Saviranna?!

Pühapäeval keset lõunat tuli mõte, et on vaja matkale minna, hoolimata sellest, et lubas vihma. Esialgu siras läbi pilvede päike ja muust ma ei hoolinud.  Innukalt plaanisin suuri plaane, kuidas ma lõdva randmega kõmbin umbes 17 km 4 tunniga ära. Muidu ju käikski aga tundmatu maastik, uued elamused ja küllaltki keerulised teeolud –  välja tuli ikka nii nagu tavaliselt ehk tegelikuses piirdus kilomeetrite arv umbes 6-ga ja aega läks veidi vähem umbes 3 tundi.

Alustasin Muuga sadama tagant. Ma polnud seal kunagi käinud, mul puudusid igasugused teadmised, mis seal on. Natuke aerofotodelt sai vaadatud. Ühesõnaga mingil hetkel pidi soine ala vastu tulema.

Alguses olid mingid sadama värgid ja mingi nõuka aegne putka, mida ma kindlasti tahtsin näha ja mis valmistas pettumuse sest üles ronida ei saanud.

…ja milline vaade aknast

Niisama oma silmaga vaadates tundus päris paljutõotav retk tulla 🙂 Ilus liivarand ja pankrannik.

Kohe varsti oli lainemurdja või midagi.

Kuna see alguse liivarand oli petlik ja edasi läks kiviklibune rada ja lisaks sellele oli võimalik lihtsalt pangapealsele ronida siis otsustasin seal veidi ringi piiluda. Ja tegelikult olen ma selle otsusega väga rahul sest seal oli nii mõnus mets. Kuigi natuke vesine, ma oleks juba selle metsa kohta öelnud, et see on soine.

Vanad sammaldunud puud.

Mõnusalt vaikne, kedagi teist ei olnud. Prügi ka maas ei vedelenud, nii et igati super luks. Ühte lõkkekohta nägin ja see oli ka päris viisakas.

Veel leidsin ma metsavahelt suure kivi, mille kohta ma kusagilt mingeid andmeid ei leidnud ju siis on nimetu hiiglane.

Kivini pääsemine oli veidi raskendatud sest ümberringi “ujus” üsna korralikult aga millal ennem on vesi takistuseks olnud?!

Otsa ronisin ka, keeruline oli. Libe ja märg ja sammal läks lahti jne.

Edasi liikusin mööda kalda äärt. Sealt oli hea vaade sellele, mis toimub all ja samas vaadata, nautida üleval olevat metsa. Mingi hetk hakkas tunduma, et ma tahaks ikkagi alla ka minna.

Vahepeal oli mingi oja või kraav, lootsin, et äkki sealt saab alla, äkki seal on sügisesed vetemängud, mida vaadata aga tegelikult ei olnud üht ega teist. Alla oleks sealt ilmselt ainult tagumiku peal saanud, jube libe oli.

Leidsin ka alla mineku koha. Kuiva ilmaga oleks see nalja asi olnud aga see paganama savi oli ikka hullupööra libe. Aga ma jäin siiski püsti 🙂

All olid vägevad liivakivi lahmakad, mustri poolest siis.

Ma tulin väga õiges kohas alla. Kohe seal samas oli kosk. Eks see mingi suvakas kraav oli, milles vett sügise puhul natuke rohkem kui tavaliselt. Aga ilus nägi välja.

Siin panga all kõndides sai väga selgeks, miks koha nimi Saviranna on 😀

Mõelda vaid kui ilus liivarand siin on kui vesi vähekene madalam on.

Üks nire jooksis veel kaldaservalt alla aga see polnud nii äge kui esimene.

Peale seda hakkasid tasapisi raskused teele tulema. Kui vette ei taha minna siis tuleb läbi murda tihedast puust.

Lained läksid veidi tugevamaks ja viskusid pea pangaseinani välja.

Väike puhkehetk. Nii palju ilusaid värvilisi kive, neist suisa tuli torne ehitada.

Veel pilk selja taha ja …

…hakkaski suuremat sorti jant pihta.

Olin majade taha välja jõudnud, seega aiad ees ja tuli mere äärt mööda edasi trügida, tagasi ju ometi minema ei hakka 😀 Kõigepealt tuli minna üle väikese kraavi, peale seda olid kohe kivilahmakad, mis esmapilgul tundusid päris okeid ronimiseks.

Tundus, et neid kive väga pikalt ei ole, tasub üle ronimist küll. Aga nagu selle päeva jooksul ikka olid ka need kivid libedad ja märjad, väiksemad kivid loksusid ja iga sammu all varises peenemaid kive suurte kivide vahelt läbi. Nii et ma astusin väga suure hoole ja ettevaatlikusega. Aga tõruvähke sain ma isegi kõikuvatel kividel pildistada 😀

Jõudsin üle kivide ja minna polnud nagu kuhugi. Tagasi ei tahtnud, edasi oli vesi ees ja üles ka hästi ei saanud, jäägi või sinna.

Minu loogika ütles, et üles on kõige parem minna, hoolimata sellest et ma kellegi hoovi jõuan. Pealegi olin ma niikuinii poole seina peal juba. Ainus häda oli selles, et jalgadel polnud absoluutselt mingit toetuspinda. Liiv lihtsalt varises alt ära ja no ega seal ülevalgi pool eriti midagi polnud millest kinni võtta ainult murututid. Aga üles ma sain. Päris hoovis nagu ei olnud aga peaaegu. Samas järgmisest ketistatud hoovist ma olin sunnitud läbi kõmpima sest mujale lihtsalt polnud minna. Esimesel võimalusel laskusin viisakalt mööda pangaseina alla.

Võib öelda, et valesti tegin. All oli kõik oksarisu täis, neist ringiga ümber minna ei saanud, vesi oli liiga sügav. Seega oli võimalus, kas üles tagasi või üritada ennast kuidagi üle oksahunniku vedada. Otsustasin viimase kasuks, mis oli ka suhteliselt vale otsus. Täiesti jube, kuidas pusid ja pusid aga edasi üldse ei pääse 😀 Peale selle sai käed mõnuga kriimuliseks.

Peale nende hunnikute ületamist, läbimist oli mul üle pika aja suhteliselt kopp ees ja mõtlesin, et kui asi paremaks ei lähe siis murran ennast kuhugi tee peale välja.

Hetkega hakkas padukat sadama. Vähemalt ei kestnud see kaua ja riided jäid siiski suhteliselt kuivaks.

Läksin kalda peale üles. Leidsin isegi külavahetee  ja otsustasin mööda seda edasi minna. Aga see lõppes ühes kohas lihtsalt ära. Tagasi ma ka minna ei viitsinud seega jõudsin järgmisse “mülkasse”. Tegelikult polnud see üldse mitte nii hull koht aga tüdimus tekkis, oleks tahtnud kasvõi natuke maadki mööda jalgrada käia või üldises plaanis näha, et seal on kunagi enne mind ka inimesi viibinud.

Edasi minnes olid üleval jälle majad siis ma vahepeal lihtsalt ronisin mööda pangaseina, seal oli see selline metsane ja mitte nii püstloodis. Vahepeal käisin alla ka piilumas, et äkki ikkagi saaks mereäärt mööda aga seal oli pilliroogu tihkelt täis ja märg ka.

Leidsin mingi kraavi või oja jälle ja mõtlesin, et kui ma selle äärt mööda lähen siis peaks varsti mingi teeni välja jõudma. Kraav oli iseenesest selline ka, et kui ühel pool on aed ees siis on võimalik üle minna. Võsa oli palju, kaldad suhteliselt järsud ja iseenesest mõistetavalt libedad. Üldiselt oli plaan hea aga ühes kohas tuligi aed ette ja pidin teisele kaldale minema. Seal kraav hargnes ja üle enam nii naljalt ei saanud.

Sattusin mingile majade vahelisele alale, kus oli maapind väga vetruv ja ma üldse ei tahtnud seal olla.  Pajude vahel tundus maa veidi tugevam olevat, nii et lonkisin seal ja pidasin kraavi silmas.

Jõudsin jälle kraavide ristumiskohta. Üle ei saa: liiga lai, liiga sügav. Päh. Liikusin natuke mööda teise kraavi serva, leidsin mingid kõdunenud oksad. Tundus, et võiks nende tugevust katsetada. Algus ragises küll nii koledasti, et ma arvasin, et see läheb ennem pooleks kui ma kraavi kohale astutud saan aga pidas vastu.

Ja oo seda õndsust kui ma lõpuks tee peale välja jõudsin. Mis sest et see oli ainult sopp ja loik-loigus kinni 😀

Kilomeetreid: 6 /1399

Harku metsas

Üks laupäev kui vihma jälle kallas ja meie I-ga kurvalt arvuti taga konutasime jõudsime me lõpuks otsusele, et vihm meid üles ei sulata ja võiks ikka õue minna. Kuna linnast välja ei tahtnud minna siis eriti suuri valikuid ei olnud, kõik kohad on peaaegu läbi käidud. Siiski siiski päeva lõpuks leidsime koha, kus meist kumbki polnud käinud 😀

Kuidagi valisime välja Harku metsa. Oi-oi-oi kui palju ma seal olen juba sel aastal käinud, samas on seal kuidagi mõnus kui minna ja uurida, kuhu üks või teine väike rada viib. Ega me sealt mingit suurt ilmaimet oodanudki, mõtlesime ehk mõne seene pildile püüda. 🙂

Metsaalune oli märg aga häda polnud midagi. Kõik need inimesed, kes seal enne meid olid käinud olid kõvasti vaeva näinud ja meile sillad valmis ehitanud, meie pidime neid ainult ületama.

I lasi mul ees minna igaks juhuks, et kui ma sisse kukun siis ta ei hakka tulemagi 😀 Kuigi pildilt vaadatuna oleks võinud silla kõrvalt minna 😀 Ja üleüldse on kummikud jalas vaja igasugu tasakaalu harjutusi teha, onju?!

Teine sild oli veidi lühem ja muretum 🙂

Käisime mägedes ja metsaonni juures.

Kõik tundus nii igav ja hall. Pildistada polnud midagi.

Mõisa juures ei viitsinud ka väga olla, jooksime juurest läbi ja läksime edasi. Vihma muudkui kallas ja I muudkui külmetas 🙂

Me pidime hullult kiire sammuga juba kodu poole tõttama aga metsavahel hakkas I-l suisa palav, nii et me tõllerdasime veel kaua ringi.

Läksime mööda mõisajärve äärt.

…ja siis kusagilt metsa vahele. See oligi see koht, kus meist kumbki polnud käinud. Aga seal oli täitsa sünge metsaalune, palju latakaid seeni, kellegi urg ja kitse pealuu, nööri otsas kõikumas.

Seenesüda

Haavatud puu

Sarvjas süsik

Jõudsime ühe loigu juurde, mille I juba ära tundis aga mida mina arvatavasti näinud ei ole. Seal pidavat palju soovõhka kasvama. Peab mõnikord vaatama minema.

Kuna suurt teed vältisime siis leidsime metsa alt veel üht kui teist.

Kattekold

Üks eriline kuusk jälle. Kasvabki maaga paraleellselt.

Üks mummuline kann oli kah metsa ära eksinud.

Mingi punker, mis oli sodi täis loobitud.

Et inimeste sekka kõlbaks minna käisin järves kummikuid pesemas. Vaade oli jällegi imeline.

Ma ei tea palju se`st küll kasu oli sest läksime metsa tagasi ja mitte mööda suurt teed ehk soppa oli lademetes.

Kukerpuu

Milline õnn on vihmasel päeval näha päikest korrakski pilve tagant piilumas.

Edasi juba jooksuga bussi peale, muidu ähvardab see oht, et jäädki pooleks päevaks bussi ootama.

Käisime13km, mis on minu meelest üllatavalt palju, tundus kuidagi lühem. Samas eks me põikasime siia-sinna. Kokku:1393km