Nädalavahetusel tuleb matk Männiku karjääri, tuli meelde, et üks suvine käik on alles näitamata.
Üks tuttav tegi avaliku matka, ümber kolme järve. Avalik matk, nii et kõik, kes nägid võisid tulla. Põnev oli see, et osalejateks olime meie kolmekesi. Aga huvitatuid oli üle 60 kui ma õieti mäletan.
Päris naljakas oli hommikul kohale minna ja mitte teada, mis sellest välja tuleb, õnneks polnud minu probleem kah. Aga kui nägin, et ainult üks memmeke bussipeatuses istub siis nagu võttis natuke kõhedaks küll. Meie oleme ju kiired tüdrukud kui vaja ja 2 km tunnis venida ei viitsiks, eriti kui kilomeetreid on palju. Õnneks tädi lihtsalt ootas seal mingit bussi, mis sealt ei läinud 😀
Järgmiseks tulid mingid veidi joomased mehed, meie näod läksid veidi kõveraks kui nad meiega rääkida üritasid aga õnneks läksid nad kalale või niisama järve äärde lebotama. Nii et rohkem kedagi ei tulnudki. Pean tunnistama, et seltskond oli väga mõnus ja saime täpselt nii kiiresti või aeglaselt käia, kuidas parasjagu meeldis.
Alustasime sellest, et käisime Raku järve ääres käpalisi vaatamas, mitte eriti hoolega aga vaatasime.
Järve ääres käisime päris kiiresti, vahepeal pistsime varbad ka vette.

Ilm oli imeline, päikseline ja soe.
Lilled õitsesid, liblikad lendasid. Mida veel tahta?




Ampsasime tee äärest maasikaid ja vaarikaid. Parim koht kust neid korjata aga samas paar marja midagi hullu ka ei tee.

Mingit sorti kärbseseen.
ja murumuna
Järve äärest põikasime metsa. Seal olid mingid kraavi moodi rajad, kus tsiklitega sõitmas käiakse. Päris naljakas oli, kuidas iga mootori plärina peale plikad kraavi äärest üles ronisid. Mulle lõppes see küll veidi kehvemini. Põrutasin käe ära, nii et siiani teeb vahest haiget
õnneks järjest vähem ja vähem.
Metsast välja jõudes olime karjäärimägede juures. Hullult äge nägi välja ja mina ronisin otsa ka.





Edasi tuli mõnus metsaalune. Kohati küll veidi sopane ja märg.


Seal leidus ka looduskaitse all olevaid taimi. Eriti põnev on see, et Tallinna kandis ei peaks nõmm-vareskolda üldse leiduma.
Jõudsime läbi metsa liivarajani.


Leotasime jälle natuke aega varbaid ja avastasime, et me oleme konnapoegadest sisse piiratud. Ei julgenud enam kuhugi poole astuda ka, ei tahtnud teistele otsa peale teha 
Aga minema me sealt saime. tee oli jätkuvalt liivane.
Uued liivamäed.

…ja siis tuli üks Aet ja rikkus liivaingli tegemisega ilusa mäe ära 😀
Jõudsime tõkkepuu juurde, mis õnneks oli avatud. Muidu on läbiminek keelatud ja oleks pidanud omale mingi muu raja leidma.
Pisut metsa ja olime jälle karjääri alal.
Järgmine tõkkepuu on kinni aga see meid ei pea. Keelatud pole ju midagi.



Mõned üle kraavi hüpped.
…ja ronimised

Järgmine kraav oli nii lai, et läbisime igaks juhuks paljajalu, tundus kuidagi kindlam 🙂
Jalad olid peale seda liivas trampimist rämedalt mustad
Edasine läks juba natuke igavamaks. Võibolla polnudki iseenesest igav aga kilomeetreid oli juba üksjagu käidud ja üle poolte meist oli see jutti juba kolmas päev matkata. Ja no väike põhjus oli ehk ka see, et jõudsime kohta, kus inimsed päevitavad ja ujuvad ja mõllavad ja grillivad – pole just päris minu teema 😀 Aga üles-alla saime veel ronida küll.


Veel üks karjäär, kuhu me enam sisse ei põiganud, vaid vaatasime eemalt.
Tee peale jäi ka meie albiino käpaline. Vaatasime üle. Veidi närtsinud see oli aga täiesti olemas veel.
Pesakondade kaupa laialehist neiuvaipa.
Käisime veel korra järve ääres jalgu pesemas.
Mingi õudukas tegelane hakkas mind taga ajama 😀
Ehk panime oma mustad sokikesed, puhaste varvaste otsa ja jooksime bussi peale 😀
Kilomeetreid: 25 /949