Väike retk seenemaailma

Mul ei olnud plaanis üldse nii pikka ringi teha aga kukkus nii välja jälle.

Alustasin Ülemiste ristist. Jalutasin kergliiklusteed pidi Nõmme poole. Tee ääres oli palju Valgeid helvelle. Mingeid minu jaoks tundmatuid pruune seeni. Härgheina ja ilusaid punaseid pihlakaid.

Jõudsin Järve metsa vahele. Seeni oli metsikult palju ja mina ei suuda neid ära määrata aga põnevaid pilte jagaks ikka. Kui keegi oskab määrata siis oleks abiks kui jätaks kommentaaridesse nimed 🙂

Minu jaoks eriti põnev seen-seened. Peaaegu kõdunenud ja peaaegu must seen, mille peal on heledad beežhikad seened vms. Kõikidel kusjuures ei olnud neid seeni peal aga paljudel oli.

Veel oli mingeid valgeid latakaid 🙂

Imepisikesi valgeid.

Sinivärvikuid. Neid õnneks millegiga sassi ei aja ja meelde jääb ka. Juba see värv on imeline.

Pisikesi käbiseeni oli. Neid on mitut sorti ja mina neil vahet ei suuda teha. Üks variante on, et see on käbik, teine variant et mütsik ja no võibolla on veel mingeid võimalusi 😀

Reas.

Söögiseenigi oli leida aga vähe või vähemalt neid mida ma tean, et süüa kõlbavad. Porgandiriisikas.

Üks väga ära näritud pilvik

Barbarissi põõsas

Raudalu kandis keerasin Raku järve poole. Seal metsas oli vähem seeni aga selle eest huvitavamad.

Kuna seeni polnud, vaatasin maapinnast veidi kõrgemale ka.

Järve ääres lootsin värve näha aga suhteliselt kesine oli.

Kellegi elamine.

Rähn toksis elektriposti.

Vaatasin üle oma ravenelli peniseene koha. Olid olemas aga nigelad.

Tegelikult läksin ma sellel päeval välja lootuses näha hunnikute viisi kärbseseeni. Leidsin ühe, mis oli veidike ära söödud. Nägi välja nagu piraat.

Käisin männiku hiidrahnu juures.

Piilusin seal ka natuke ringi. Oli palju pruune seeni 😀 sinivärvikuid, roosasid pisikesi nõpsikuid ja mõned kaseriisikad.

Üleval mäeveerul leidus veel vaarikaidki.

20km/ 1219km

Advertisements

Karjäärijärved

Nädalavahetusel tuleb matk Männiku karjääri, tuli meelde, et üks suvine käik on alles näitamata.

Üks tuttav tegi avaliku matka, ümber kolme järve. Avalik matk, nii et kõik, kes nägid võisid tulla. Põnev oli see, et osalejateks olime meie kolmekesi. Aga huvitatuid oli üle 60 kui ma õieti mäletan.

Päris naljakas oli hommikul kohale minna ja mitte teada, mis sellest välja tuleb, õnneks polnud minu probleem kah. Aga kui nägin, et ainult üks memmeke bussipeatuses istub siis nagu võttis natuke kõhedaks küll. Meie oleme ju kiired tüdrukud kui vaja ja 2 km tunnis venida ei viitsiks, eriti kui kilomeetreid on palju. Õnneks tädi lihtsalt ootas seal mingit bussi, mis sealt ei läinud 😀

Järgmiseks tulid mingid veidi joomased mehed, meie näod läksid veidi kõveraks kui nad meiega rääkida üritasid aga õnneks läksid nad kalale või niisama järve äärde lebotama. Nii et rohkem kedagi ei tulnudki. Pean tunnistama, et seltskond oli väga mõnus ja saime täpselt nii kiiresti või aeglaselt käia, kuidas parasjagu meeldis.

Alustasime sellest, et käisime Raku järve ääres käpalisi vaatamas, mitte eriti hoolega aga vaatasime.

Järve ääres käisime päris kiiresti, vahepeal pistsime varbad ka vette.

Ilm oli imeline, päikseline ja soe.

Lilled õitsesid, liblikad lendasid. Mida veel tahta?

Ampsasime tee äärest maasikaid ja vaarikaid. Parim koht kust neid korjata aga samas paar marja midagi hullu ka ei tee.

Mingit sorti kärbseseen.

ja murumuna

Järve äärest põikasime metsa. Seal olid mingid kraavi moodi rajad, kus tsiklitega sõitmas käiakse. Päris naljakas oli, kuidas iga mootori plärina peale plikad kraavi äärest üles ronisid. Mulle lõppes see küll veidi kehvemini. Põrutasin käe ära, nii et siiani teeb vahest haiget :/ õnneks järjest vähem ja vähem.

Metsast välja jõudes olime karjäärimägede juures. Hullult äge nägi välja ja mina ronisin otsa ka.

Edasi tuli mõnus metsaalune. Kohati küll veidi sopane ja märg.

Seal leidus ka looduskaitse all olevaid taimi. Eriti põnev on see, et Tallinna kandis ei peaks nõmm-vareskolda üldse leiduma.

Jõudsime läbi metsa liivarajani.

Leotasime jälle natuke aega varbaid ja avastasime, et me oleme konnapoegadest sisse piiratud. Ei julgenud enam kuhugi poole astuda ka, ei tahtnud teistele otsa peale teha :/

Aga minema me sealt saime. tee oli jätkuvalt liivane.

Uued liivamäed.

…ja siis tuli üks Aet ja rikkus liivaingli tegemisega ilusa mäe ära 😀

Jõudsime tõkkepuu juurde, mis õnneks oli avatud.  Muidu on läbiminek keelatud ja oleks pidanud omale mingi muu raja leidma.

Pisut metsa ja olime jälle karjääri alal.

Järgmine tõkkepuu on kinni aga see meid ei pea. Keelatud pole ju midagi.

Mõned üle kraavi hüpped.

…ja ronimised

Järgmine kraav oli nii lai, et läbisime igaks juhuks paljajalu, tundus kuidagi kindlam 🙂

Jalad olid peale seda liivas trampimist rämedalt mustad

Edasine läks juba natuke igavamaks. Võibolla polnudki iseenesest igav aga kilomeetreid oli juba üksjagu käidud ja üle poolte meist oli see jutti juba kolmas päev matkata. Ja no väike põhjus oli ehk ka see, et jõudsime kohta, kus inimsed päevitavad ja ujuvad ja mõllavad ja grillivad – pole just päris minu teema 😀 Aga üles-alla saime veel ronida küll.

Veel üks karjäär, kuhu me enam sisse ei põiganud, vaid vaatasime eemalt.

Tee peale jäi ka meie albiino käpaline. Vaatasime üle. Veidi närtsinud see oli aga täiesti olemas veel.

Pesakondade kaupa laialehist neiuvaipa.

Käisime veel korra järve ääres jalgu pesemas.

Mingi õudukas tegelane hakkas mind taga ajama 😀

Ehk panime oma mustad sokikesed, puhaste varvaste otsa ja jooksime bussi peale 😀

Kilomeetreid: 25 /949

Käpaliste pillerkaar

Vedasin mõned inimesed jälle metsa. Tegelikult suur osa neist peaaegu elab juba metsas, käivad vahepeal öösel kodus magamas ja võibolla tööl ka 😀 Ühesõnaga me jõudsime eile arvamusele, et tegelikult oleks mõistlik telk püsti panna ja koha peale jääda 😀 Kuna telki ei olnud siis lõpetasime kõik oma kodus, vähemalt oletatavasti.

Mina kimasin bussiga kohale. Kuna karta oli ummikuid siis läksin ühe võrra varasema bussiga- aga mida ei olnud olid ummikud. Nii et ma olin 20 minutit varem kohal. Mul ei ole ju kannatust oodata, seega läksin korraks metsa vahele.  Kui teised inimesed leiavad metsast tavaliselt midagi ilusat või huvitavat, siis mina leidsin surnud rebase. Juhhuu 😀

Tumepunane neiuvaip

Kui ma sammud peatuse poole tagasi pöörasin siis seltskond juba ootas mind.

Ega mul täiusliku matkaplaani polnudki. Ainult lillede vaatamine oli väga konkreetne teema. Samas on kant selline, et seal annab igal pool tiirutada.

Metsa vahele jõudes üritasime kõik käpalised ära määrata aga suuremal osal juhtudel me ilmselt feilisime täiega, eriti mis puutub lillasid. Aga tegelikult polegi see eriti oluline, peaasi, et tore oli.

Ilmselt vööthuul sõrmkäpp

Ahjaa. Käpalisi me vaatama läksimegi, ma lubasin parimat õitseaaega, kus varasemad ehk veel õitsevad ja hilisemad on võibolla mõne õie lahti löönud. Samas kuidagi lillade käpaliste osakaal oli jube väike, ei teagi kas neid on sel aastal vähem või on nad alles tärkamas?! Igatahes olin ma ise sutsu pettunud, et kõik ei lillatagi. Samas suurt käopõlle ja kahelehist käokeelt ja rohekat käokeelt oli seal täiesti piisavalt 🙂

Suur käopõll ja balti sõrmkäpp

kahelehine käokeel

Rohekas käokeel

Raku järv

Tee ääres nägime ubapõõsaid, mis justkui täiesti alles kollendasid. Nüüd on oad küljes.

Tegelikult oli plaanis näha ka salajases kohas üht salajast mutanti, juhul kui proua leidja raatsib seda meiega jagada ja ta polnud kade 🙂

Mõned targad internetist on ta tumepunase neiuvaiba mutandiks nimetanud aga vot päris selged need asjad enne õitsemist ei ole vist?! Vaatame ja ootame.

Osad vaprakesed lõpetasid oma retke sellega, teised käisid poole ööni metsas edasi.

Olgem ausad, seal metsas hullusid naised tõeliselt. Iga roots ja vars oli vaja ära määrata, mööda metsa alust ringi roomata 😀

Need sellid jäidki täpselt määramata. Vööthuul või kuradikäpp?!

Tihkemas võsas leidus veel päris matsakaid hall käpasid.

Leidsime esimesed lahtised soo-neiuvaibad. Minu meelest ühed ilusamad käpalised üldse.

Kõdu koralljuur oli ära õitsenud.

Hakkasime tasa ja targu oma retke lõpetama.

Hämaras oli mõnus kõmpida. ööviiuleid oli lõhnast tunda, isegi kui sa parasjagu neid ei näinud. Mmmõnus.

Kuna üks auto oli Männikul siis jalutasime rabarada mööda tagasi. Mõnus oli. Mitte kedagi teist ei olnud. Ilus oli kah, päikeseloojangu aeg.

Kilomeetreid sai vast kümmekond. Kokku:828