Iru Merivälja kevade retk

Esimesel jaanuaril alustasime just sellest retkest. Et ring järjepidev saaks siis nüüd tuli see osa piirist jälle käsile võtta. Ma isegi hetkeks kahtlesin, et kas ma viitsin minna aga ilm oli ilus, nii et miks mitte toredate inimestega koos jalutada 🙂

Mul oli aega, nii et läksin alguspunkti ka jala. Muidugi jäin ma tänu sellele hiljaks aga samas oli teada, et Irus läheb aega ja kui ka hiljaks jään siis pole sellest mitte kui midagi.

Jalutasin tondi rabast läbi. Hull mõllamine käis, pandi kergliiklusteele asfalti.

Ja siis ma avastasin, et ma olen liiga pikalt venima jäänud ja kiirendasin veidi sammu.

Kohale jõudsin täpselt natukene hilja. Igatahes üle jõe oli koerte haukumist kuulda ja seega ma oletasin, et teised läksid linnamäe poole teele. Ma ei viitsinud järele ka lipata, nii et nautisin niisama päikesepaistet.

Käisin all koopa juures.

Mõne aja pärast tilkus üks inimene siit, teine sealt ja lõpuks saimegi kõik Iru ämma juures kokku.

Ma pean ausalt tunnistama, et sel korral olin ma eriti kehv pildi tegija.  Tundus, et ma olen igal pool käinud ja pilte teinud küll võiks vahepeal niisma ringi vahtida 😀

Aga piir jooksis sel korral teisest kohast, et põnevam oleks 😀 Ei läinud Maardu võsa vahelt vaid hoopis Kloostrimetsa raba rajalt.

Turba tükid on nagu leivapätsid riiuli peal reas.

Teletorn seisis ka endiselt püsti.

Rada läbitud läksime üle tee surnuaeda. Muudkui marssisime ja mingi hetk olime vist natuke eksinud ka või noh, eksida ju väga ei saa… aga see oli see koht, kus keegi kunagi varem olnud polnud 😀

Leidsime umbes keset surnuaeda prügimäe.

Kusagil surnuaias võsas, prügikasti taga oli üks piiripost ka – teravad silmad märkavad neid juba kõikjal 😀

Majade vahelt läbi, “heinamaale”. Pokudel oli siilikad peas.

Haned ehmatasime lendu.

Et oleks jälle veidi põnevam ja ei peaks pikalt mööda raudtee äärt minema, siis luusisime majade vahel.

Korraks olime raudtee ääres ka siiski.

Edasi tuli üks ainus suur lillede pildistamine, ma olin kusjuures üsna tagasihoidlik.

Päikeseloojangu ajaks jõudsime Meriväljale.

Ja kui ma mõnikord jälle oma hiiglasuure kotiga ringi marsin siis võiks küsida ega ma teed kaasa ei vea. Teel koju bussi peal avastasin oma termose 😀 Muidugi oli kodus ka teed hea juua aga sel juhul poleks seda kaasa vedanud 😀

Kilomeetreid 12+5/ 527

Iru-Merivälja 11 km
Haabersti, Harku 13+9km
Harku, Pääsküla, Männiku 6+9km
Pääsküla-Männiku 8km
Männiku-Raku 8+5km
Raku- Mõigu 13+5km
Mõigu-Sõjamäe 8+3km
Sõjamäe-Iru 9km
Kui sul tekkis huvi ja tahad ka piiri peal matkata, siis rohkem infot leiad Facebooki lehelt : Saja raja retked.

Keila

25.02.2017 Plaanisin alguses Aegviitu presidendimatkale minna, samas kellaaeg oli suhteliselt varajane. Ei tundunud millegipärast ka kõige mõnusam mingi hiiglasuure inimrühmaga metsas mütamine. Lõpuks otsustasin, et tahaks hoopis üksi kuhugile mujale minna ja seigelda.

Tegin väikese uurimustöö, algsest plaanist sai hoopis teistsugune plaan. Isegi see uus plaan ei saanud täielikult teostatud sest kohapeal tulid jälle uued mõtted 🙂 Kellaaja sain ka endale sobiva valida 🙂

Võtsin suuna Keilale. Pole seal eriti käinud, rohkem nagu läbi sõitnud või siis mõnel üritusel olnud, nii et linna peal niisama pole ringi tatsanud.

Raudteejaamast võtsin suuna Keila jõesaarele. Alguses läks raudtee äärest tee. Pärast enam mitte. Aedade tagant pääses läbi siiski, kuigi see oli veidi ebamugav kuna seal oli igaugu rämpsu ja palju lund. Keerasin veidi paremale ja leidsin õige teeotsa Harjumaa muuseumisse.

Harjumaa muuseumis ma olen käinud ükskord pimedas 🙂 Seega ei plaaninud ma seal aega parajaks teha. Tegelikult tahtsin näha hoopis linnuse varemeid. See oli ka põhimõteliselt kõik, mis ma sellel saarekesel teha tahtsin.

Kui ma juba saarel olin siis mõtlesin, et teen sellele tiiru peale 😀 Pole ju eriti suur saar. Alustasin mõisa tagant. Sealt jõudsin üsna kiiresti ühe sillani.

Läksin piilusin üle silla ja ohooo, seal olid varemed. Pärast sain teada, et tegemist oli Keila viinaköögi ja moonakamajade varemetega. Vägev igatahes.

Suvel ei torka varemed ilmselt üldse silma, ümberringi oli täielik võsa.

Kummaline, et Keila on Tallinnale nii lähedal ja samas enamasti keegi ei tea, et seal mingid linnuse varemed on. Harjumaa muuseumist on kuuldud aga see on ka “lihtsalt muuseum”. Ma ise kuulsin linnuse varemetest sõbrannalt, ka alles aastake või kaks tagasi. See, et muuseum on tegelikult mõisahoone sain ma teada enne teele asumist.

Saarekesele tiir peale tehtud, leidsin mõisa eest ka infotahvli.

Vaatasin üle orjakivi. Ega väga midagi näha ei olnudki. Kui poleks teadnud, et see seal on siis poleks ilmselt tähele pannudki. Ma ootasin sellist suurt kivi ikka 🙂

Võibolla oleks linnuse varemed suurema elamuse pakkunud kui sinna kohe alguses oleks läinud. Pärast viinaköögi varemeid tundusid need suhteliselt väikesed ja hädised 🙂

Aega läks saare peal märksa kauem kui ma ise arvasin. Tegelikult oleks seal veelgi ringi vaadanud aga plaanid olid nii suured, et lihtsalt polnud aega. Vähemalt nüüd on teada, et selline tore koht on olemas ja kui tahtmine linnast välja minna siis ma usun, et seal on veel avastamata kohti küllalt.

Edasi läksin  üle raudtee.

Seal on Keila kirik ja surnuaed. Kiriku juures ma olen ka kusjuures ainult õhtul ja pimedas käinud 🙂
Surnuaias on mitmeid kabeleid, rõngasriste jms. Päris põnev minu meelest.

Keila keskpark jäi mulle ka otse tee peale.

Edasine tee läks ikka otse edasi, mingit eksimise lootust ei olnud 😀 Keila lauluväljak.

Laululava taga ragistasin natuke võsas ka ja jõudsin kuhugile, kust peaks jõudma Keila – Mudaaugu loodusõpperajale.

Pärast tuli välja, et ma läksin sinna küll pisikese ringiga. Samas oli eramajade vahel päris põnev kõndida.

Mida ma Keila- Mudaaugu õpperajal nägin.