Naage- Türisalu- Laulasmaa- Treppoja-Klooga

Ma enam täpselt ei mäletagi kust tuli idee selline retk ette võtta?! Ilmselt oli üheks taganttõukajaks ranniku matkarada. Siit sealt on nagu käidud aga see kant oli täiesti käimata. Terve matka peale oli Türisalu pank ja Klooga raudtejaam vist peaaegu ainsad kohad, kus ma käinud olin. Ah jaa Keila juga ka. Tegelikult on endiselt lõike, kuhu ma veel jõudnud pole ja sel aastal ilmselt ei jõua ka aga plaan on jätkuvalt olemas.

Türisalu panga alt läbi käia oli kindel plaan, ülejäänu tuli delfi kaarti vaadates juurde. Esimese asjana jäi silma Türisalu raketibaas. Naiselikult lilleline kui aerofotot vaadata. Kohapeal vaadates üsna mehine 😀

Sellega oli ainult see häda, et me ju ei teadnud, kuidas sinna ligi pääseb.  Kui Naage bussipeatuses maha minna siis jääb baas otse ette. Kuna ma seal käinud polnud siis ma ka ei teadnud kui kõrge ja milline näeb välja Naage pank. Kas sellest on võimalik üles ronida? Teiseks oli probleem ka selles, et väga pikka lisaringi polnud aega teha. Kaardi pealt küll mõõtsin, et tegelikult kui otse kannatab minna siis on juurde tulevat maad kõigest 3 km, see pole ju palju. St. sihtmärgiks olid tagumised hooned.

Naage pank oli puude varjus peidus aga esialgu tundus, et sealt üles ei saa aga mitte väga kaugel oli võimalus minna ja kasutamata me seda juhust ei jätnud. Ah jaa seal oli veel kraav enne panka, millest pidi üle saama. Ilmselt oleks mõnest kohast ka okastraadi taha kinni jäänud. Sealt kust meie läksime ongi ilmselt see minemise koht. Natuke murelikuks tegi see aed küll. Võib juhtuda selline lugu, et oled sees ja pärast ei saa välja. Tulla sama teed tagasi ka ei taha. Samas tõenäosus oli piisavalt suur, et neid aiaauke on mujal ka ja ehk neid ei pea otsima.

Ilmselt suhteliselt üks halvimaid aegu on seda kanti külastada suurvee ajal kõrge heinaga kui sa ei näe absoluutselt, kuhu sa astud. Igasugu auke ja kraave on seal päris palju.

Kraavid on petlikud ka, tunduvad sellised peenikesed nired aga kui lähemalt uurima hakkad siis nagu tegelikult nii väga väikesed ei olegi. Samas muidugi saavad need ka kusagil lihtsalt niisama otsa.

Kogu käigu tegi põnevaks veel see, et ma panin jalga ühed vanad tossud, mis mulle eriti ei meeldinud. Tavalised matkakad said eelmisel päeval läbimärjaks ja ei kuivanud ära.  Kuna ma olin veendunud, et maa on märg ja jalanõud saavad ka sel korral märjaks siis võtsin teised tossud ka kaasa. Ja see oli hea sest juba selle väikse maa peale, mis me käinud olime hakkasid tossutallad lahti kooruma. Meeldejätmiseks, et jalanõud on kandmiseks mitte seismiseks mõeldud.

Kui me jõudsime üle suurema tühermaa, kiskus asi põnevaks. Hooneid oli igasuguseid. Vaatamise aega kahjuks pealiskaudselt. Samas tundus selline koht, et võiks teinekord tõsisemalt ette võtta 🙂

Vaatame, mis suunas võiks minna

Trepp ei kuhugi.

Tänu sellele, et kohalikud on leidnud, et raketibaas on parim paik prügi ladustamiseks, pääsesime läbi aiaaugu. Muidu oleks vist päris nutune olnud 😀

Majade vahelt läbi ja Türisalu pangal me olimegi. Kuna ma pole seal kalda pealgi eriti ringi käinud siis oli  sealne jalutuskäik täiesti teretulnud.

Esimese asjana leidsime lõkeplatsi põletatud raamatutega.

Paraplaanid lendasid, seal neil vist üks lemmikpaiku

Allaminek oli üllatavalt järsk.

Ja pank ise päris võimas. Esmapilgul tundus, et äkki me ei saagi sealt läbi minna. Aga jonn oli suur, et vähemalt vaatama peab minema 🙂

Tegelikult polnud asi sugugi hull, mõnes kohas tuli natuke ronida, mõnes kohas olid puud ees aga üldiselt sai täitsa normaalselt olla ja käia. Paar koske oli, vahepeal lõi laine üle kivide. Isegi inimest nägime või oli neid suisa mitu, kes seda nii täpselt enam mäletab 😀

Uurded

Edasi oli kalda äär küll ilus liivane aga tulid muud takistused, üldiselt oli siiski kõik normaalne.

Leidsime kose, sel korral veidi asisema aga, et seda pildile püüda tuli poolde seina ronida 😀

Siis tuli veel üks nire, mida me juba vaikselt Türisalu joaks hakkasime pidama. Selline mõnusalt kõrgete kallastega ojake. Aga loomulikult kui oleks ennem pilte vaadanud oleks muidugi aru saanud, et see kohe teps mitte ei ole Türisalu juga. Oli niisama 🙂 Seda nire mööda jõudsime tee äärde välja ja varsti oli näha ka koht, kust päris joa äärde pääseb.

Mängu juga

Päris juga. Selleks ajaks olid tossud omadega nii õhtal, et võisin nendega vees ka käia. Vähemalt oli kaaslasel lõbus ja nalja sai rohkem kui rubla eest.

Tegime väikese söögipausi ja mina vahetasin ühtlasi ka papud ära. Ära ma neid veel ei visanud, et äkki tahan Treppojas ka sees käia ja mina ju ei teadnud, et seal nii sile põhi on, et oleks võinud ka paljajalu käia.

Käisime suvaliselt läbi metsa. Keila jõgi pidi niikuinii vastu tulema seega eksimine polnud võimalik. Leidisme igasugu seeni.

Harilik tanuseen on üks veider seen 😀

Mingit sorti pilvik

…ja kärbseseen. Sel aastal oli neid kuidagi vähe või mina lihtsalt ei sattunud peale?

Isegi üks hädine mustikas rippus veel põõsa otsas.

Kaua ei saanudki käia kui jõudsime Keila joa mõisa parki. Seal oli äge kolmeharuline kivisild.

Rada mööda edasi kuni jõudsime lossi ja joani.

Rahvast oli palju, kohe kuidagi imelik oli panga alusest vaikusest nii kärarikkasse tsooni sattuda 🙂

Keila joa mõisa köögi aeda “tungisime” sisse. Jõe äärest pääses läbi. Kuna väljapääsud olid igal pool kinni siis tagasi ronisin ma üle aia.

Joale viskasime pilgu peale. Ühelt ja teiselt poolt.

Üritasime veidi tempot tõsta, et enne pimedat Treppojale jõuda aga selline pisike kosk lihtsalt võttis hoo maha. Lõpuks olin ma seal jalgupidi sees, et parimaid pilte saada 😀

Teele jäid Keila joa mõisa kalmistu ja kabel.

Jalutasime võimalikult otse Treppoja poole. Metsas äkki avastasime, et kõrge pank on kõrval. Vaatasin hiljem, et Tornimäe pank. Millalgi tahaks seda panka ka lähemalt vaadata.

Keset metsa oli liivalagendik.

Pärdi keskusest mööda

Lõpuks peaaegu jooksime mööda teed, et Treppoja joastik nägemata ei jääks. Oleks kahju olnud 😀

Aga vahepeal nägime Laulasmaa kooli ja betoonist bussiputkat.

Kõltsu mõis oli imeline. Uskumatu, et ma isegi ei teadnud ennem, et selline koht olemas on.

Sellised seened pidi pildile püüdma 🙂 Tõlvharik

Treppojale jõudsime hämaras. Õnneks kannatas pilte teha.

Papud viskasin pidulikult ära.

Bussist jäime maha seega lonkisime Kloogale rongi peale. Rongist jäime kah maha aga õnneks oli vahe kõigest tund. Vaatasime natuke ringi.

Kaart teekonnast. Kokku 30 km/1256km

Balti jaama tunnelis oli ka väike üllatus, seoses photomonth-iga.

Advertisements

Viimsi kandis metsas ja kive vaatamas.

Vahest olen ma natuke jonnipunn ka. Ei viitsi, ei taha, ei meeldi jne. Ühesõnaga üritas I mind siia ja sinna meelitada aga no ei tahtnud kuhugi minna. Lõpuks meelitas ikkagi välja sest Viimsi pole ju kaugel, saab kähku ära käia.

Mulle on kuidagi sisse harjunud, et sõidan kanalist bussiga Kumusse ja sealt läbi kadrioru pargi lähen Musta luige peatusse. Mõnus jalutuskäik on alati garanteeritud.  Sellega on ainult see häda, et kui kindla bussi peale tahad jõuda siis võib kogemata maha  jääda 🙂

Kadrioru lossi ees kasvas hull seenemets 🙂

Läksin kokkulepitud bussi peale ja ei saanud üldse aru, mis toimub, buss oli ääreni inimesi täis ja vaevu mahtus end peale pressima. Tuli välja, et olid mee päevad, nii et õnneks läksid inimesed varsti maha.

Kui Viimsisse jõudsime hakkas vihma sadama, õnneks küll mitte väga hullusti. Otsustasime üle vaadata põhjakonna trepi, mis õigeaegselt valmis ei saanud ja mida siis veel ehitati kui meie seal all uudistasime.

Aga enne treppi nägime veel solgitoru koske, seeni jms.

Trepi nägime ka ära.

Läksime edasi. Seal oli ainult sopp ja sopp, seega tõusime järjest kõrgemale panga pealsele kuniks me olime juba poole peal ja otsustasime, et lähemegi sealt üles. Libe oli aga kui puust puuni joosta siis sai üles küll.

Üles jõudes leidsime ennast traataia tagant. Kui poleks selle olemasolust teadnud oleks küll veidi ehmatanud olnud, sellisest ei roni üle ka ju.  🙂

Külaplatsile oli uus “wc” tehtud või vastsel juhul ma lihtsalt ei mäleta, et see seal varem oleks olnud. Aga äge igatahes 🙂

Kohustuslik pilt lubja majakast.

Kuradikoopa otsustasime sel korral vahele jätta. Liiga libe ja liiga järsk maandumine ootaks ees, pealegi oli eesmärk erinevaid kive vaadata.

Lubja mõisa majandushoone

Põhimõtteliselt selle hoone taga see kivi ongi, õieti küll teise maja taga, mis on selle maja taga :D. Tuleb silmad lahti hoida, siis leiab üles küll.

Uuetoa kivi

Läksime alguses sellise jooksuga, et seeni ei pannud tähelegi. Uudishimu rahuldatud nägime muud maailma ka 🙂 Mingid sirmikud ilmselt

Nagu mingit šokolaadi  puru oleks peale pandud 🙂

Kuigi me üldse nii ei plaaninud siis edasi sattusimegi seenemaailma küll natuke teises kohas ja tegemist oli puuseenetega. Kõike ei hakka üles panema aga mõned huvitavamad.

Rohetiksik?!

Lilla tardliudik

Järgmiseks otsisime üles Tõnise hiidrahnu. Tee kivini oli märg aga kuna jalad olid niikuinii märjad siis oli suhteliselt ükskõik.

Ühelt poolt oli kivi samblane, teiselt poolt samblikega kaetud. Ja peaks mainima, et need samblikud olid uhked.

Tagasitee oli sama märg 🙂

Mitte kuigi kaugel olid ka Vaabli kivid. Nendega oli küll see jama, et asusid eramaja hoovis ja pilti ei kannatanud kohe üldse teha. Lõpuks ronisime mingi kivi otsa ja tegime oma pildid sealt ära. Lähemal vaatlemisel oli see kivi ka täiesti äge, millel me ise seisime.

Vaabli kivid.

Peale astumise kivi oli selline laiguline. Väga kihvt.

Lähedal olevas metsatukas pidi olema imeliku kujuga kuusk. Läksime seda otsima kuigi see tundus sel hetkel üsna keeruline ülesanne. Aga metsas niisamagi ilus ja tore olla.

Leidsime veel seeni.

Üdik

limak

Porosamblik

No, kus see õige kuusk on?

Kõike muud oli: kive, seeni aga mitte kuuske.

Lõpuks kui otsimise lõpetasime ja hakkasime metsast välja minema, siis nagu ikka sel puhul jäi kuusk meile tee peale. Oli selgelt erikujuline 🙂

Oi kuidas oleks tahtnud selle oksa peal jalgu kõigutada aga no mitte kuidagi ei ulatunud sinna ronima.

Metsast välja jõudes olime märjal põllul. Läksime otse Vanatoa kivi vaatama.

Peaks mainima, et meie liikusime kuivemates kohtades.

Vanatoa kivi

Läksime edasi Viimsi poole. Mõisa moonakamaja oli korda tehtud ja võsa ära koristatud.

Tagasiteel jalutasin taas läbi Kadrioru pargi ja jätkuvalt oli ilus 🙂

Käisime umbkaudu 7km /1226km

Väike retk seenemaailma

Mul ei olnud plaanis üldse nii pikka ringi teha aga kukkus nii välja jälle.

Alustasin Ülemiste ristist. Jalutasin kergliiklusteed pidi Nõmme poole. Tee ääres oli palju Valgeid helvelle. Mingeid minu jaoks tundmatuid pruune seeni. Härgheina ja ilusaid punaseid pihlakaid.

Jõudsin Järve metsa vahele. Seeni oli metsikult palju ja mina ei suuda neid ära määrata aga põnevaid pilte jagaks ikka. Kui keegi oskab määrata siis oleks abiks kui jätaks kommentaaridesse nimed 🙂

Minu jaoks eriti põnev seen-seened. Peaaegu kõdunenud ja peaaegu must seen, mille peal on heledad beežhikad seened vms. Kõikidel kusjuures ei olnud neid seeni peal aga paljudel oli.

Veel oli mingeid valgeid latakaid 🙂

Imepisikesi valgeid.

Sinivärvikuid. Neid õnneks millegiga sassi ei aja ja meelde jääb ka. Juba see värv on imeline.

Pisikesi käbiseeni oli. Neid on mitut sorti ja mina neil vahet ei suuda teha. Üks variante on, et see on käbik, teine variant et mütsik ja no võibolla on veel mingeid võimalusi 😀

Reas.

Söögiseenigi oli leida aga vähe või vähemalt neid mida ma tean, et süüa kõlbavad. Porgandiriisikas.

Üks väga ära näritud pilvik

Barbarissi põõsas

Raudalu kandis keerasin Raku järve poole. Seal metsas oli vähem seeni aga selle eest huvitavamad.

Kuna seeni polnud, vaatasin maapinnast veidi kõrgemale ka.

Järve ääres lootsin värve näha aga suhteliselt kesine oli.

Kellegi elamine.

Rähn toksis elektriposti.

Vaatasin üle oma ravenelli peniseene koha. Olid olemas aga nigelad.

Tegelikult läksin ma sellel päeval välja lootuses näha hunnikute viisi kärbseseeni. Leidsin ühe, mis oli veidike ära söödud. Nägi välja nagu piraat.

Käisin männiku hiidrahnu juures.

Piilusin seal ka natuke ringi. Oli palju pruune seeni 😀 sinivärvikuid, roosasid pisikesi nõpsikuid ja mõned kaseriisikad.

Üleval mäeveerul leidus veel vaarikaidki.

20km/ 1219km