Astangu tunnelid

Ma vist käin liiga palju matkadel või olen nendest huvitatud. Igatahes viskab FB juba pidevalt mingeid täiesti suvalisi matka üritusi ette, millega või kellega mul mingit seost ei ole.

Igatahes 3. juuli lõunast viskas mulle ette, et Astangul on matk. Ma polnud seal “normaalselt” käinud. Ühe korra ühes tunnelis ja ühe korra niisama ümbruses lonkinud. Algul ma ei pannud tähelegi, et see on samal õhtul. Ilmselt sel juhul ma poleks ennast isegi huvitatuks pannud. Olin kuidagi väsinud ja tüdinenud. Aga siis hakkas järjest sõpru lisanduma, kes plaanisid ka minna ja õhtul tundsin ma ennast juba üsna reipalt, seega otsustasin siiski minna.

Lõpuks oli meie kamp 4 suurt ja 2 väikest inimest 🙂

Korraldajaks Rein Siimu Taiji kool.

Iseenesest oli kõik tore aga õigepisut häiris see, et jube lühidalt kestis kogu see värk. Põhimõteliselt oleks meid viidud ühte tunnelisse ja ühte koopa avasse ja kogu muusika. Neiu M haaras ohjad ja kamandas meid kõiki kolmandasse tunnelisse kah 😀 Peale seda läksime oma kambaga oma teed.

Samas on tore, et meid kokku kutsuti ega muidu poleks ilmselt ise niipea sinna kanti sattunud ja kõikvõimalike koopaid uurinud.

Tuli välja, et esimeses tunnelis ma polnudki käinud. Aga kuidagi jube kiiresti sai see läbi marsitud ja pilte praktiliselt ei teinudki.

Foto: Keret

Lõpetuseks lõin pea vastu uksepiita ära. Toetasin käe vastu seina ja sain selle mingi musta mõginaga kokku 😀

Foto: Marju

Nägin silmanurgast, et mingid”tüübid” kakerdavad tee peal ja jooksin järgi. Üsna suured pardipojad olid 😀

Teise tunneli jaoks oleks kummikuid vaja olnud. Siis oleks ilmselt üsna kaugele pääsenud. Meie saime ääre peal seista ja mõtiskleda selle üle, mis seal edasi veel olla võiks.

Kolmas tunnel on täispikkuses läbitav ja ka ainus, kus ma ennem käinud olin.  Seal tuleb veidi jalge ette ka vaadata.

Eestimaa džungel. Koopast välja astudes tundus õues troopiline palavus olevat. Lisaks veel mahlakalt suuri sääski ja üks kõhu peal jooksev puuk 😀

Sellega sai ametlik matk läbi, edasi uitasime omapäi.

Millegipärast näis mulle, et ülevalt poolt on parem liikuda kui altpoolt. Pealegi tundus, et seal on ka koopad, mida tegelikult ei olnud. Mingeid väikesi uurdeid siiski oli.

Aga selle eest leidsin sealt ülevalt pruun raunjala, mis on üsna vähelevinud taim. LK II.

Et neljandasse koopasse pääseda tuli üle paelahmakate ronida.

Ega seal seeski parem olukord ei olnud.

Läksime läbi ühe augu ja läbi teise augu.

…ja avastasime end keset auku, kust me muud moodi välja ei saanud kui pidime tagasi kõmpima.

Tegelikult oleks saanud veel ka edasi aga seal oli samasugune kiviklibu maas ja pimedus kaugustesse välja. Otsustasime parem edasi liikuda ja teisi tunneleid vaadata.

Ronisime üles. Vaade oli ilus.

Laialehine mailane.

kibuvits

Peaaegu grupipilt

Ronisime jälle alla tagasi, et see viimane tunnel üles otsida.

Viienda koopa suue.

Algus oli kivine, savine ja libe.

Ja edasi tuli põranda karkass. Põhimõtteliselt oleks sealt ilmselt ka kuidagi seina äärt mööda edasi turnida saanud aga enam nagu ei viitsinud väga proovida ja katsetada. Lauad tundusid igatahes suhteliselt kõdunenud, et sinna peale ronima väga ei kutsunud.

Seega tegime niisama naiseliku voodoo-d 😀 (Foto: Keret)

Välja minnes teatas neiu M, et me möödume kohe kurja kodutu elamust. Poisid läksid kohe nii elevile: ” emme, kas me ka kurja kodutut näeme?” 😀

Aga kodutu oli välja läinud, maja ukse kinni pannud. Edasi tuli juba tuttav teekond tagasi algusesse, et põnevam oleks siis läksid alt tulijad üles turnima ja mina üritasin all libedusega võidelda.

Juulikuine anemoon

neiu M sattus veidi segadusse. Ütles, et üks tunnel peaks veel olema. Aga lõpuks me käisime ühe suure tunneli väikest eeltunnelit läbi. Ei saanudki aru, kas see oli see õige koht või oli vale. Aga tore oli ikka 😀

Lõpetuseks astusime sisse  ühte lagunenud majja.

Kui ükskord oled stalaktiide näinud siis tundub, et neid on igal pool 🙂

Maja sein oli väga kunstipärane.

Edasi oli veel üks kassi ja öökullmehega maja. Sinna enam sisse ei viitsinud minna.

Kokku saime umbes 5 km. Ronimist ja turnimist ja libedust oli küllaga. Natuke imelik mõelda, kuidas meil õnnestus seda maad 3 tundi käia. Aga eks algus venis ka veidi 🙂

Aastas kokku: 818km

Advertisements

Pääsküla, Männiku; Raudalu, Järve.

Enne jaanipäeva saime kuulda, et kusagil Pääskülas asub kõdu-koralljuur, üks üsna ilmetu käpaline kui eemalt vaadata. Loomulikult oli meil vaja see üles leida.

Jutud olid täpselt sellised, et nende järgi kohale minna oli justkui keeruline. Kui oli öeldud, et peame otse minema tuli ikkagi ära keerata. See tähendas seda, et enne me otsisime ikkagi otseteed, kasvõi pisikest radagi, mida mööda minna.

Tegevust oli tee peal ka 🙂 Foto:Ilme

Leidsime ühe pruunika pesajuure, mida ma seal metsas mujal näinud polegi.

Lõpuks olime peaaegu, et alla andnud. Kui ei leia siis ei leia. Vihjete põhjal pidime ka üle jõe minema. Ja läheduses pidavat olema suur puhmas kaunist kuldkinga.  Täiesti kogemata juhtus, et mulle hakkas silma see puhmas, mis oli juba õitsemise lõpetanud ja närtsinud.

…ja siis oli ainult üheksa sammu kuhugi poole. Aga üles me selle korall-juure puhma leidsime. Siis säras see üsna eredalt silma kui teadsid, kus see asub. Niisama mööda kõndides oli see täiesti nähtamatu roheline kõrrepuhmas teiste puhmaste vahel.

Lähedalt vaadates on õis imeilus.

Edasi oli tee äär kõikvõimalike erinevaid lilli täis.

Ümaralehine uibuleht

Suur käopõll

Kaunis kuldking

Vahepeal otsisime lilledele vaheldust. Ronisime Männikul kõiksugustesse punkritesse.

Leidsime veel mõned viimased piibelehed.

Kassikäpp

Sealt edasi käpaliste manu.

Kahelehisel ja rohekal käokeelel peaks ju lihtne vahet teha olema aga kui neid eraldi vaadata siis jääd ikka mõistatama 🙂

Kahelehine käokeel

Rohekas käokeel

Jalutamise isu polnud veel otsa saanud, seega otsustasime mööda Raku järve äärt natuke edasi jalutada.

Nägime sinikael pardi peret.

Kalamehed on omale toolid järve äärde vedanud.

Varsti keerasime metsa, et minna Raudalu kivide juurde. Ma ei olnud seal varem käinud, nii et uus kivi sai jälle vallutatud või pigem isegi kaks.

Suur kivi oli lihtne, mine nagu trepist üles.

Fotod:Ilme

Pisikese kivi otsa minek oleks peaaegu ära jäänud, lihtsalt ei saa üles, libe on ja käed said kriimuks. Aga lõpuks siiski.

Kõmpisime vaikselt Järve poole.

Kurekell

Rukkilill

Koldrohi

Jalutasime 12km. Kokku 761km.

Parkide päev

Parkide päeval käisin kolasin mööda parke. Hirvepargis toimus pargi tutvustamine. Räägiti skulptuuridest ja puudest. Erilisi puid on seal üksjagu. Eelmisel aastal käisin vanalinna päevade raames põhimõtteliselt samal üritusel. Mõtlesin, et vaatan, kas ma midagi mäletan ka aga ausalt öeldes ega ei mäletanud küll. Nüüd on puude juurde tahvlid ka pandud, et ei peagi ise meelde jätma, mis ja kus kasvab 🙂 Õigupoolest avatigi pidulikult see infotahvlite värk.

Harilik pöök

Rohkem ma silte ei pildistanud, nii et rohkem ma ühegi puu kohta midagi kindlat ei julge öelda ka 🙂

Mingit sorti vaher.

Lõhislehine vaher

Ka mingid vahtrad.

Sarapuu

Võilill puu otsas

Edasi läksin Löwenruh´ parki, kus Martin Suuroja tutvustas sealset parki.

Et ürituseni oli umbes tunnike aega ei hakanud bussiga minema jalutasin läbi Kassisaba ja Kristiine. Õnnestus sattuda isegi sellistesse kohtadesse, kus varem pole käinud.

Jõudsingi kohale, rahavast juba oli.

Huvitaval kombel näisid kõik mind tundvat. Ilmselt olid nad palverännuteelised ehk Kodulinna maja  matkajad sest mina suutsin ainult üksikuid sealt ära tuvastada. Igal juhul tervitati, noogutati, naeratati jne. Peale selle tuli üks neiu küsima, kas ma olen õpetaja, et tema nägi mind üle poole aasta tagasi mingil vanalinna rohematkal ka. Inimestel on ikka hea mälu 🙂

Põõsas, mis ei pidavat kunagi maikuus õitsema.

Lõpuks mõõtsime üle remmelga, mida poldud 10 aastat mõõdetud ja mis selle ajaga oli umbes 30cm laiemaks kasvanud.

Pärast seda saatsin ühe natukene tuttava matkaselli koju ja ise läksin šnelli parki. Jääkosklal oli ainult 3 poega.

Hobukastan õide puhkemas.

Lippasin üle tee lillefestivali vaatama. Esialgu miski mind väga hullupööra ei vaimustanud. Samas pole aiad veel korralikult kasvama ka läinud.

Iga aastane lemmik on keraamikute aed, seal on alati midagi põnevat.

Nagu ikka leidsin ühe orienteerumise punkti kaa 🙂

.. ja siis läbi vanalinna kodu poole.

Kokku tuli kilomeetreid kõigest 11. Tundus suhteliselt uskumatu. Aasta peale: 619km