Päevad on juba pikemad. Lõpuks ometi ei pea hiigla vara hommikul välja tõttama, et veidikene pikemat ringi teha. Kodust välja läksin umbes 11 paiku ja idee poolest oleks tahtnud Viimsi ps. ringi peale teha. Samas tundus see natukene utoopiline kui ma just kottpimeda peale ei taha jääda. Otsustasin, et vaatan käigu pealt, kuhu ja kui palju ma jõuan.
Jalutasin läbi Kadrioru pargi Poska peatusesse ja sõitsin bussiga Viimsi lõpp-peatusesse.
Sealt pole eriti pikk maa Miiduranna randa, sinna ma oma sammud seadsingi. Ilm oli juba imeliselt soe +10 kraadi umbes 😀 Mina igatahes tõmbasin varrukad üles ja käisin poole ööni niiviisi ringi.

Teine kindel plaan oli käia nii palju kui võimalik mööda ranna äärt, samas vaadata nii palju vaatamisväärsusi kui saab.
Esimene vaatamisväärsus oli Viimsi vabakoguduse kirik. See ei tundunud nii põnev, et oleks lähemale läinud. Ma teadsin, et tee peale jääb üks palju põnevam kirik, mida ma näinud pole.

Seega läksin edasi. Väga palju polnudki minna. Viimsi Püha Jaakobi kirik. See nägi küll kihvt välja, käisin ja vaatasin kohe lähemalt.

Kiriku kõrval oli rannarahva muuseum, mida ma arvatavasti pole ka varem näinud. Ma ausalt öeldes nime järgi olen seda Viimsi vabaõhumuuseumiga üheks asutuseks pidanud. Kunagi peaks sinna sisse ka piiluma.
Läksin mere äärde tagasi.
Edasi läks kiviseks. Mingi sadama moodi asi oli seal. Ma isegi ei saanud aru, kas ma tohin seal päriselt olla või mitte.

..ja järjest “hullemaks” läks. Suhteliselt ebamugav oli seal käia.


Jõudsingi Viimsi vabaõhumuuseumi aia taha. Tundus mõistlik ringi vaadata ja jalga puhata.
Kiikuma.
Vaatasin tuletornide alleed ja käisin labürindi läbi.
Õue peal olid lambad ka.
Seda lammast ei ole raudselt söödetud
Jalad puhatud ja mõnuga aega kulutatud kui liikusin edasi. Hüppasin kivilt kivile ja Noa taga vaatan, et on mingi infotahvel…. eee….
Nad oleks võinud selle sildi teisele poole ka panna. Aga ju siis teisi selliseid hulle ei ole, kes kive mööda ronida tahaks. Igatahes mul polnud aimugi, et pilet ka osta tuleb kuigi loogiline ju on kui tagantjärele mõelda. Samas ma olen seal mingi 3 korda käinud ja alati tasuta. Teistpidi ma mõtlen, et tegelikult piletimüüja ju nägi et ma seal olen ja kui ta ei julge mainida, et pilet on vaja osta siis ma ennast väga hullult süüdi ka ei tunne kuigi veidi piinlik on küll 🙂
Leidsin “Kristalli”
Vahepeal põikasin jälle tee äärde sest kaardi peal oli kusagil mingi Viikjärv ja ma oletasin, et see võiks tee peale välja paista. Igatahes suutsin ma sellest mööda jalutada, kus iganes see siis ka polnud. Aga seedermännikäbid olid ägedad.
Lonkisin mere äärde tagasi ja tegin esimese väikese puhkepausi. Kivi otsas oli juba mõnus soe istuda.
Edasi oli juba kõikide fotograafide lemmikpaik, kes nii kaugele viitsivad minna. Ühtlasi ka minu jaoks selline veel üsna tuntud ja käidud koht. Edasine mere äär oli juba võõram, mõned korrad autoga mööda sõidetud.
Mida kaugemale Tallinnast seda rohkem tekkis kaluriküla tunne. Ainus häda oli selles, et igal pool oli eramaa. Üldiselt see mind ei seganud, mingid meetrid mere äärest peavad ju avalikult kasutatavad olema. Aga ikkagi oleks mõnusam jalutada kui teaks, et keegi kurja pilguga ei saada. Mõni selline juhtus ka tee ääres olema.

Järgmine sihtmärk läheneb, Pandju saar paistab.
Sel hetkel ma ei teadnud, kas sinna tohib minna või mitte. Otsustasin, et kui on lubatud siis lähen muidu mitte. Tegelikult arvestades kellaaega ja oma marsruudi pikkust siis ma oleks pidanud saare vahele jätma. Samas polnud ma seal kunagi käinud. Igatahes oli näha, et inimesed sinna lähevad.
Tuli välja, et ma olin kohale jõudnud viis päeva enne keeluaja algust. Mul oli isegi täiesti hea meel, et ma võin sinna legaalselt minna 😀 Oeh… seal oli nii ilus. Kui pole ammu kusagil linnast väljas käinud siis tundus see maaga ühenduses olev saar ka justkui pisike maine paradiis. Eriti kui läksid saare taha külge ja jätsid linna omale selja taha. Muidugi auto mürin kostis siiski liiga lähedalt.

Mulle tundub, et Pandju on suhteliselt populaarne?! Aga mul vedas, suuremad massid tulid saarelt ära kui ma sinna läksin, nii et sain omaette uudistada natuke aega.

Ma nii tahtsin sinna torni. Maa poolt tundus, et sinna otsa võiks ju saada. Aga polnud isegi redelit, rääkimata sellest et oleks tulnud läbi vee marssida.


Selline vaade. Ei tahtnud kuhugi minna. Istusin kivile ja tegin järgmise söögipausi.
Tagasi mandrile.


Edasi tuli paadisild paadisilla otsa ja kõik ikka eramaad.

Kusagil pidi olema Aasamaa kivi, mida ma kas ei leidnud või mis oli selline pisike 😀 Üks selline meetri kõrgune kivi ühes kohas oli. Aga seda ma ei viitsinud lähemalt vaatama minna. Sellise koha lähedal asus see kivi.
Edasi läks rand liivasemaks.

Jalutasin mööda kivineeme teed teisele poole poolsaart.
Tekkis küll tahtmine minna mere äärt mööda aga mõningaid vaatamisväärsusi tahtsin kindlasti näha. Seega liikusin “sisemaa” poole.
Käisin vaatasin rohuneeme külaplatsi ja rohuneeme rahnu.
Mööda kalmistu teed edasi minnes jääb tee äärde pisike armas Rohuneeme kirik.
Metsa vahele minnes jõuab varsti erinevate militaarobjektideni. Kusagil seal on ka kaks suurt kivi, millele ma sel korral aega ei pühendanud.

Raketibaas
Igasugu “onnikesi”, kuhu sisse astuda oli mitmeid.



Jalutasin võsa vahel ja mööda radu. Suund oli mere äärde, nii et eksida polnud väga võimalik.


Mere äärde jõudsin aga pisut kaugemale kui ise tahtsin. Mul oli plaanis väike puhkepaus suure kivi juures, et endaga plaani pidada. Aeg oli hiline ja tuli välja mõelda uus tegevusplaan.
Et kivi juurde jõuda pidin natuke tagasi kõndima. Aga vaade on seal ilus, nii et kõndimine sinna oli seda väärt 🙂

Plaani pidamine.
Enam erilist valikut polnud mu meelest. Pidin kõige otsemat teed mööda Viimsisse minema, et jõuaks enne loojangut asustatud alale 😀 . Kuigi mingi valearvestuse ma tegin sest pärast oli hetkeks aega laialt käes ja ma tegin päris suure kõrvalepõike. Ehk siis oleks võinud põhimõtteliselt ka Leppneemest ja Tammneemest läbi jalutada, lihtsalt poleks olnud aega süveneda teeäärsetesse vaatamisväärsustesse.
Paus tehtud, suundusin Kelvingi poole tagasi.
Pikad sirged teed ei ole kohe üldse minu teema 
Ja edasine tee oli mõnda aega oi-oi kui igav. Mõned kivirahnud olid tee ääres.
Vasak pool teest tundus isegi natuke põnev. Seal oli mingi putka ja kõrgem vall, mida mööda saaks ehk käia. Aga mul oli kiire, hämaraks kiskus ka, nii et liikusin kiirkõnnil Viimsi poole.
Paremat kätt oli ainus vaatamisväärsus minu jaoks mingi vaatetorn 🙂
Kui Lubja mäeni jõudsin, vaatasin et tegelikult on päikeseloojanguni veel ligi poolteist tundi aega. Mõtlesin, et käin kuradikoopas ja majaka juures.

Kusagilt tuli idee, et tegelikult jõuab ju veel vanu mõisahooneid vaatama minna, veidi klindiastangul turnida.
Kellegi hoovis oli suur kivilahmakas, mida ma kaardi pealt leida ei suutnud. Kuigi tundub nii suur kivi, et sellel võiks täitsa mingi oma nimi olla küll.


Keegi oli endale lossimüüri ladunud 🙂
Mäekaldast alla minnes hakkas silma, et seal oli tohutult puid maha võetud. Misjaoks see hea oli sellest ma aru ei saanud. Aga ju siis on tore kui sinna järgmisel aastal mingi suvaline võsa kasvab?!
Hoolimata sellest, et loojanguni oli veel sutsuke aega läks mäe all ikkagi päris pimedaks. Mis siis ikka, tuli edasi minna ja koht leida kust üles ronida ja loodetavasti mitte kellegi taha hoovi jõuda. Imelikul kombel mul täitsa vedas sattusin tühjale krundile.
Taevas oli jube ilus.
Vaatasin üle lähedal asuva mälestuskivi ja üritasin aru saada, kus on tarandkalmed. Viimastest ma küll aru ei saanud, kus need täpselt asuvad.

Astusin mööda soosepa teed, mõtlesin, et jalutan rabast läbi. Nüüd kus ma seal käinud olen siis mul on isegi hea meel, et ma õiget kohta üles ei leidnud. Seal oleks lihtsalt rohkelt aega kulunud tõenäoliselt ja mul oli vaja tegelikult poodi ka veel jõuda.
Kuna enam polnud eriti midagi näha siis orienteerusin mõnede maamärkide järgi. Korsten paistab kaugele 🙂

Viimsisse jõudsin veidi enne kümmet, nii et poodi jõudsin, see oli kõige olulisem 😀
Kuna buss pidi tulema alles tüki aja pärast jalutasin paar peatust linna poole. Taevas oli täiskuu ja Laidoneri mälestuskivi nägi lahe välja.

Kilomeetreid tuli kokku 30. Aega läks terve päev – umbes 12 tundi läks uksest välja astumisest tagasi jõudmiseni.
Aasta peale on kilomeetreid kogunenud: 407