Aastalõpu matk Lasnamäel

Ma olin üsna kindel, et 31 detsembril ma sel aastal matkama ei lähe. Ma tahtsin küll aga ma teadsin, et ma peaks kodus toimetama – koristama, süüa tegema ja peale kõige muu ennast veidi ravitsema. Nimelt olen ma vaevelnud väikese köha ja nohu käes juba jõulueelsest ajast saadik. Peale selle olin ma eelnevatel päevadel teinud kõik, et terveks mitte saada ehk matkanud mere ääres, Näärilaksul samuti mere ääres seisnud ja üritanud veidi abikäeks olla. Ühesõnaga külmetanud, külmetanud ja külmetanud. Aga ma ei saa sinna midagi parata, et ma ei suuda toas istuda, eriti kui keegi teine võtab midagi põnevat ette. 😀

Kui ma hommikul silmad lahti tegin ja kohvi rüübates Fb-d lehitsesin, siis tuli välja et I ei viitsinudki Kloogale minna. Üsna kergelt õnnestus tal mind ümber sõrme keerata kui ta teatas, et ta tuleb Lasnamäele matkama 😀 Kuna tal võttis tulek aega, siis ma vaatasin, et jõuan salati peaaegu valmis lõikuda ja kõige pimedamad kohad ära koristada, mida õhtul enam hästi teha ei näeks.

Sõitsime Lasnamäe lõppu. Kuna esimene koht, kuhu minna tahtsime oli Nehatu pais siis üritasime metsatukast kusagilt otse lõigata. Mingi kodutute elamine oli ühes kohas või siis lihtsalt tore koht, kus aega veeta, kes sellest aru saab?

Ah jaa, mitte ainult I ei ajanud mind toast välja, päike ka.

Peterburi mnt äärest mööda rada liikusime Pirita jõe poole. Seal oli jube ilus kasetukk, mille alune oli vett täis ja kerge jääkirme peale võtnud.

Silla alt läbi läksin ma alles teist korda. Kõik oli täis joonistatud. Selles mõttes isegi okeilt, et need olid veidike nagu pildi moodi (polnud päris niisama soditud) aga Tartule jäädakse siinkohas veel kõvasti alla.

Nehatu pais oli võimas nagu ikka. Kaugemalt vaadates ei tundunudki nii hull aga lähedalt vaadates – sisse kukkuda ei tahaks.

Õhus oli veidi külma. Taimed mis olid veega märjaks pritsitud olid jääs.

Läksime teiselt poolt silla alt tagasi. Üle jõe jälle Lasnamäe poole. I tahtis sealt mingeid kive leida, mida ta kunagi oli näinud aga me ei näinud neid, pealegi metsavahel haises nii jubedalt, et ega seal eriti olla ei tahtnudki. Kuna me olime omadega juba Iru kuuskivi juures siis mõtlesin vaadata korraks, mis toimub teisel pool teed Ussimäe kivide juures. Seal on kogu aeg hull uputus olnud ja 1 jaanuaril pidime seal matkama, nii et vaatasin üle, polnud hullu midagi. Leidsin hoopis Gena 😀

Edasine plaan puudus täielikult, siis tuli mulle meelde, et Peterburi mnt ääres on paar kultusekivi, mida ma ilmselt olen näinud küll aga varemalt mitte mingisugust tähelepanu pööranud. Lonkisime suhteliselt suvaliselt majade vahelt läbi. Tegelikult oleks käinud ka Mustakivi piirikivi juures aga kuna sel hetkel hakkas päike looja  minema ja tahtsime veidi lagedamat ala leida, kus pilti teha siis “jooksime” edasi.

Tallinki tennisehalli tagune oli parim paik

Kivid käisime vaatasime ka üle. Ainus jama oli see, et platsi peal oli neid päris palju ja keegi ei ütle, milline neist just see kultusekivi on. Samas mälu ja kaardi järgi sobivad need kõige suuremad. Ühel on rennimoodi moodustis ka peal. (Vaatasin hiljem järgi, et need kaks ongi ainuvõimalikud variandid)

Teine paar oli seal veel muidu aga kaardi järgi need ei sobi kultusekivideks 🙂

Et jalutuskäik saaks veidi ekstreemsem üritasime veel ühest tondiraba osast läbi pressida aga ei tulnud hästi välja. Liiga märg oli meie jaoks 😀

Aga ükskord kavatsen ma sealt ikkagi läbi minna. Kui muidu ei saa siis ootan pakast.

Teine pool tundub paremini läbitav.

Käisime umbes 10km. Kokku sai aastas jalgsi matkatud umbes 1530km. Need on ainult matkad ja suhteliselt pealiskaudselt delfis niiditõmbamisega saavutatud tulemus, niisama on neid kilomeetreid ilmselt natukene rohkem. Aga see ei oma enam tähtsust oma 1500 km sain täis ka nii 🙂

Mingisuguse umbkaudse kaardi joonistasin ka. Majade vahelt on mõnes kohas veidi valesti aga põhiplaan oli selline: Retke kaart

Advertisements

Metsik linnaretk läbi Kesklinna, Kalaranna lõpuga Sitsi asumis.

Üle pika aja käisime tegime ühe piiri matka. Ainult neli kuud ja 10 päeva on viimasest korrast mööda läinud aga pole hullu, üksteist veel ära tundsime 🙂 Kokku tuli meid 7, mida tegelikult polegi niiii vähe ja arvestades ilma siis ma ei imesta ka väga, et kedagi eriti ei tulnud. Samas olgem ausad ega see retke marsruut ka eriti põnev selles mõttes ei tundunud, et enamus kohti on inimestel läbi käidud: Sadam- Linnahall- Kalaranna- Patarei vangla-Lennusadam- Noblessner ja siis oli veel plaanis ka pikk sirge Paljassaarde. Kaardi järgi või oma ettekujutuses võiks arvata, et see on üsna nüri astumine aga tegelikult oli meil vahva.

Alusatsime Nautica keskuse bensuka tagant, tegime pisikese tiiru tulevasel Reidi teel.

Kõmpisime läbi sadama, leidisime üles oma hilinevad kaaslased ja vaatasime välinäitusi, mida oli seal mitut-setut sorti.

Esimene takistus oli meil aia näol. Valikuvariante oli hetkel kaks, kas minna ringiga või ronida üle. Jagunesime kaheks.

Üle ronijad said nautida punastel kividel jalutamist.

Sealt jõuab suhtelislet kiiresti Linnahallini. Hoolimata sellest, et me olime kesklinnas, olime väga suure osa ajast tühermaadel.

Käisime ümber linnahalli. See oli kah põnev, polnud ju kõik seda kuulsat graffitit  veel näinud. Mina pole jälle pärast maha pesemist käinud. Igatahes oli sein kohe südamest uute graffititega ära kaunistatud.

Kalasadama osas astusime iga vähegi vette ulatuva osa peale. Pean tunnistama, et ma pole ise viitsinud seal varem ronida. Lähemalt vaadates oli päris põnev.

Patareile lähenesime mööda paneele.

Aga enne veel kui kohale jõudsime tegime väikese kõrvalpõike ühe putka katusele ja hoovi kah.

Seal kus uksi ees polnud piilusime sisse. Igasugu kraami oli seal.

Patareist ja Lennusadamast liikusimegi suhteliselt kiiresti läbi.

Enne kui Noblessnerisse jõudsime tuli lahendada probleem, et kuidas me sinna saame. Mina seal küll mingit aeda ei mäletanud olevat või vastasel juhul on väravad laialt lahti olnud. Mõtisklesime seal ja vaatasime, et üle hästi ei saa, ümbert kah mitte kui üks helgem pea läks ja katsus, kas värav on üldse kinni. Muidugi et ei olnud.

Natuke lähemalt uudistasime EKA ehte- ja sepakunsti osakonna sepikoda, küll väljastpoolt. Seal oli põnevaid taimekaste kapsaste ja maitsetaimedega.

Veel oli seal mingi asjandus mis nägi välja nagu kõetav pink aga sellest ma unustasin pilti teha 😀

Pealegi haarasid minu pilgu keraamilised jullad.

Päris mööda teed ei tahtnud minna. Liikusime raudtee äärt mööda ja aiataguseid pidi. Mina klõpsisin mõned pildid. Ja ühes kohas avastasin, et pildistamine on keelatud aga mina juba olin pilti teinud. See võis äkki miinisadam olla või midagi. Igatahes kutsuti mind aia äärde vestlusele, kus ma lubasin ise täiesti vabatahtlikult pildi ära kustutada 😀 Aga ma ei suutnud vastu panna ja küsisin, miks ei tohi. Pidavat spioneerimise alla käima 😀 Nagu whaaaat? Natuke tuli selline pahandust teinud lapse tunne peale 🙂 Samas ajas naerma ka, mina ikka oskan sekeldustesse sattuda.

Edasine matka osa oli ka selline, kus ma pole kunagi varem käinud. Alguses mööda raudteed edasi. Liipritel kasvasid seened.

Hundipea sadama tõkepuu taga käisime piilumas.

Uitasime jumal teab kus… Kahe aia vahelt läbi, rada  läks…

Jõudsime mingisse romulasse

Läksime veel ühest aiavahest läbi. Küsisime valvurionu käest, kas me kusagilt välja ka saame. See jälle imestas, kuidas me sinna saime. Aga sellisesse kohta vist suvalised inimesed eriti ei satu ka.

Sellega me otsustasime sel korral piirduda, keegi ei viitsinud väga Paljassaarde minna, jätsime järgmiseks korraks.

Sel korral: 10km/ aasta:1424km
Olnud retked:
Iru-Merivälja 11 km
Haabersti, Harku 13+9km
Harku, Pääsküla, Männiku 6+9km
Pääsküla-Männiku 8km
Männiku-Raku 8+5km
Raku- Mõigu 13+5km
Mõigu-Sõjamäe 8+3km
Sõjamäe-Iru 9km
Iru-Merivälja 12+5km
Muistne linnapiir Lasnamägi – Pirita 9+16km
Merivälja-Lootsi 15km
Aegna 20km

Kui sul tekkis huvi ja tahad ka piiri peal matkata, siis rohkem infot leiad Facebooki lehelt : Saja raja retked.

Harku rõõmud

Laupäeval oli jälle aega poole päevaseks matkaks ehk umbes 4 tundi kohal olemise aega. Kuna head ideed polnud ja Harku karjäär on ammu hinge peal, siis läksime sinna. Nagu ikka alustasime Õismäe parklast.

Teades, et karjäärid on alati sopased, eriti praegusel aastaajal, siis sai kohe kodus kummikud jalga pandud. Hea oligi sest Harku järve ääres poleks me muidu küll kuhugi pääsenud kui just mööda teed poleks käinud.

Järve äärne oli vee all.

Tundus veidi julgem astuda kui toikaga vee taset mõõtsin. Jalgu kohe alguses märjaks ei tahtnud teha. Foto:Aire

Vahepeal oli aega siiski ka ringi vaadata ja puuseeni märgata 😀 Pajunahkis.

Üldises plaanis olime siiski õnnelikud kui me sealt ragistamisest ja vees jalutamisest pääsesime

Praktiliselt kohe kui suurema teeni jõudsime saime sellest üle ja teisel pool ootas meid juba rada. Ma küll kaarti pealt vaatasin, et see peaks selline tühermaa moodi ala olema, kus väga hull võpsik ei ole. Aga oli sellegipoolest. Õnneks oli rada hea ja isegi suuremas osas ilma veeta.

Majade vahelt läbi ja juba jõuamegi Harku karjääri serva. Esimene mõte on juga vaatama minna. Viimasel ajal on igal pool nii palju vett, et tahtsime kohe näha, mis toimub. Eelmine kord oli see juba võimas, siis sel korral ajas igalt poolt üle ääre kui nii võib öelda.

Aga enne seda saime veel loikudes marssida ja kauneid mäe vaateid vaadata.

Joa vetemängud

Edasine plaan oli vallutada Harku karjäär. Esimene mägi, mille otsa ronisime oli madal ja suhteliselt igav aga samas vaade oli päris hea.

Läksime teiselt poolt mäge alla, et suunduda kuhugi kaugemale.
Ainus jama seisnes selles, et kuulsime töötavate masinate hääli. Ma arvan, et kellelgi erilist vahet pole kui me natuke ringi uitame aga päris masinate vahele ei taha ja kurjale valvurionule vahele jääda ka väga ei taha.  Aga alguses ma tahtsin ikkagi kindlaks teha, kas need masinad on järgmise mäe otsas või kusagil kaugemal.

Aga ega me päris lähedale ei saanudki. Kraav oli vahel, karuputke metsad vohasid ümberringi. Silmanurgast nägime kopa ka ära, nii et sinnapoole polnud erilist mõtet minna.

Selle eest teisel pool teed ahvatles mind veel üks mägi, kuigi me võtsime vastu otsuse, et me töötavas karjääris ringi ei kola.

Läksime künkast alla ja selline võsa ootas ees, pressisime endid kuidagi läbi.

Tee juurde välja jõudes oli minu plaan küps, me lähme sinna mäe otsa. Mõtlesin, et kui vahele jääme siis pole kah suuremat kahju, rohkem karjääris niikuinii ei plaaninud olla ja kui mõni valvur tuleb siis saame priiküüdi väravasse 😀

Mäe taga oli mingi prügiladu.

Tundus, et me peame siiski ise omale väljapääsu leidma.  Ees pool selles prügilas oli lahtine värav aga seal oli ka mingi mees ja sinna saamiseks oleks pidanud kuidagi sinna aeda saama. Teed mööda oleks saanud otse karjääri majade vahele :/  Tundus, et äkki sealt karjääri augu serva pealt siiski pääseb läbi. Ma ei olnud nõus tagasi ka minema sest uueks plaaniks oli minna Harku mõisa ja nii pikka ringi ma teha ei tahtnud.

Alla jõudes vaatasime, kuidas okastraataia ja kraavi vahel edasi astuda ja kuhu ja kuidas paremini välja jõuda.

Toikaga sai kraavi sügavust möödetud, tuli välja et polegi midagi, saime kummikutega läbi nagu niuhti ja ei pidanud mingi valli otsas kõikuma. Tuli välja, et me astusime ka üle traataia 😀 Igatahes olime me teisel pool aeda.

Tegelikult olimegi selles prügi aias sees. Ja muidugi alles siis nägime koerakuute. Mina eluaegne koera kartja eriti ei rõõmustanud selle üle. Aga õnneks olid sel koeral meist pohlad, vaatas kurja  näoga aga isegi ei haukunud ja ei viitsinud end kuudistki välja vedada 🙂 Natuke jube oli see ka, et eemalt ei saanud ju aru, kas teisest aia äärest ka läbi pääseb või peaks veel võõral teritooriumil omanikule nägu näitama ja midagi seletama. Samas vähemalt seal pool, kus meie tulime polnud ühtki silti, et oleks eramaa või midagi. Värava juures oleva kohta ei oska kommenteerida.

Õnneks saime ilusasti läbi.

Pildilt vaadates oleks sealt isegi alla saanud kui koerahirm oleks väga suureks läinud. Samas üles poleks ilmselt enam saanud, seinad olid üsna sirgeks lõigatud, oleks pidanud ümber mäe minema või mäkke tagasi ronima.

Päris suure tee peale ei viitsinud minna. Ja tundus, et sealt edasi minnes võiks vanemad karjääri asemed olla, kus enam tööd ei käi.

Tee oli jälle veidi vesine.

Saime veel natuke karjääri vaateid nautida.

Sellega sai sel korral karjääris käik otsa.  Läksime tee äärde ja kõmpisime igavat sirget kergliiklusteed.

Kultusekivi juures ronisime põllule ja sealt otse kuhugi majade vahele.

Terve külavahe oli üles kaevatud.

Madu ahvatles õunaga

.. ja me läksime õnge kah.

Mõisa juurde jõudes hakkas juba kergelt hämarduma. Aga enne vaatasime veel kõrvalhooned üle.

Harku mõisa pesuköök ja abihoone

Pesuköögi otsasein

Väravavõlv pesuköögi kõrval

Abihoone on kokku kukkunud. Lage pole. Müürid veel seisavad.

Harku mõisa piirdemüür ehk kasvuhoone tugimüür, kahe torniga.

Ja siis läbi pargi  mõisa juurde. Tunnistan ausalt, et sel korral nagu ei viitsinud eriti pilte teha sest ma alles käisin seal mõisa juures ja sel aastal on neid kordi juba päris palju olnud. Aga mõne klõpsu ikka tegin.

Läksimegi ära, aeg hakkas peale suruma ja pimedaks kippus ka vaikselt minema.

Mõisajärvest mööda

Datšade rajooni kõrvalt läbi.

Huvitav oli vaadata. Mõnel oli mingi kuut püsti, teisel oli lihtsalt kasvuhoone ja kolmandal päris ilus väike majake.

Harku luited olid meie viimane vaatamisväärsus.

Edasi andsime päkkadele tuld.

Käisime :15km/ aastas: 1414km