Parkide päev

Parkide päeval käisin kolasin mööda parke. Hirvepargis toimus pargi tutvustamine. Räägiti skulptuuridest ja puudest. Erilisi puid on seal üksjagu. Eelmisel aastal käisin vanalinna päevade raames põhimõtteliselt samal üritusel. Mõtlesin, et vaatan, kas ma midagi mäletan ka aga ausalt öeldes ega ei mäletanud küll. Nüüd on puude juurde tahvlid ka pandud, et ei peagi ise meelde jätma, mis ja kus kasvab 🙂 Õigupoolest avatigi pidulikult see infotahvlite värk.

Harilik pöök

Rohkem ma silte ei pildistanud, nii et rohkem ma ühegi puu kohta midagi kindlat ei julge öelda ka 🙂

Mingit sorti vaher.

Lõhislehine vaher

Ka mingid vahtrad.

Sarapuu

Võilill puu otsas

Edasi läksin Löwenruh´ parki, kus Martin Suuroja tutvustas sealset parki.

Et ürituseni oli umbes tunnike aega ei hakanud bussiga minema jalutasin läbi Kassisaba ja Kristiine. Õnnestus sattuda isegi sellistesse kohtadesse, kus varem pole käinud.

Jõudsingi kohale, rahavast juba oli.

Huvitaval kombel näisid kõik mind tundvat. Ilmselt olid nad palverännuteelised ehk Kodulinna maja  matkajad sest mina suutsin ainult üksikuid sealt ära tuvastada. Igal juhul tervitati, noogutati, naeratati jne. Peale selle tuli üks neiu küsima, kas ma olen õpetaja, et tema nägi mind üle poole aasta tagasi mingil vanalinna rohematkal ka. Inimestel on ikka hea mälu 🙂

Põõsas, mis ei pidavat kunagi maikuus õitsema.

Lõpuks mõõtsime üle remmelga, mida poldud 10 aastat mõõdetud ja mis selle ajaga oli umbes 30cm laiemaks kasvanud.

Pärast seda saatsin ühe natukene tuttava matkaselli koju ja ise läksin šnelli parki. Jääkosklal oli ainult 3 poega.

Hobukastan õide puhkemas.

Lippasin üle tee lillefestivali vaatama. Esialgu miski mind väga hullupööra ei vaimustanud. Samas pole aiad veel korralikult kasvama ka läinud.

Iga aastane lemmik on keraamikute aed, seal on alati midagi põnevat.

Nagu ikka leidsin ühe orienteerumise punkti kaa 🙂

.. ja siis läbi vanalinna kodu poole.

Kokku tuli kilomeetreid kõigest 11. Tundus suhteliselt uskumatu. Aasta peale: 619km

Metsik linnaretk ehk kulgemine mööda muistset linnapiiri.

Pühapäeval käisime mööda muistset linnapiiri Lasnamäelt Piritale.  Mulle tundus, et kusagilt läbi linna bussiga sõitma hakkamine on mõttetu. Jala läheks umbes sama kaua ja pealegi oli ilm imeilus. Üsna kiiresti kadusid pealisriided seljakotti.

Tundus, et see kant võiks pika peale juba enamvähem selge olla ja probleeme ei tohiks tekkida aga kohe üsna alguses tekkis 😀

Selle asemel, et kohe pea otsejoones Paneeli tänavale jõuda, läksin mina kusagilt väikese ringiga Väo karjääri ülaservast ja see ei olnud üldse plaanis. Aga tundus, et aega on vabalt ja tänavani ka palju maad ei olnud siis polnud probleemi otseselt.

Ronisin mäe otsast alla ja jõudsin betooni tn.  Kusagilt sealt mingist hoovist oleme need mõned korrad läbi käinud , mis me matkanud oleme aga ma absoluutselt ei suutnud ära tuvastada, millisest?! Nagu esimest korda oleks koha peal olnud. Jalutasin ja vaatasin ja lõpuks olin juba nii kaugel, et samahästi võis juba mööda tänavat minna. Lõpuks ei andnud enam lõigata kah sest igal pool oli veteväli.

Ega sellestki veel väga hullu polnud. Ainult et ma päris täpselt ei teadnud, kas see tee viib kuhugi välja ka või lõppeb mõnes tehase hoovis. Ajaga hakkas vaikselt juba kitsaks kätte minema.

Vähemalt see oli hea, et raudtee hakkas paistma, seega piirikivini jõudmine oli kindel 😀

Jõudsin kivini ja sealt natuke edasi ka aga kuna ma polnud eriti kindel kuhu poole ma hoidma peaks siis läksin kivi juurde tagasi ja passisin seal niikaua kuni teised ka kohale jõudsid.

Tõstsin ajaviiteks ümber lükatud postid püsti.

Kusjuures see betoonist post oli küll vist sama raske kui ma ise 😀 Pidin veidi punnitama aga sain selle kah püsti ja isegi kivi veeretasin ette 😀

20 minutit sain päikest võtta siis jõudsid teised ka kohale, vaatasid kivi üle ja saimegi minema hakata.

Kusagilt ladude vahelt, aia tagant ja  läbi võsa, nagu ikka.

Terve võsa alune oli pudeleid täis.

Betooni tänava alguses pidime kokku saama ühe matkalisega, kes millegipärast oli küll hoopis teises tänava otsas ja tuli sealt suure jooksuga 🙂

Sealt samast kusagilt läksime järgmisesse põõsasse ja lõpuks seiklesime Väo Karjääri juurde välja.

Kel jalad väsinud võis 12.50 eest öömajale jääda 🙂

…aga keegi ei võtnud vedu

Siin ma olen täna juba olnud.

Mõnusalt suvine

Tormasime üle Peterburi mnt ja siis oli juba söögipausi vaja.  Väikese lombi juures viskasime siruli ja võtsime päikest. Vaikselt aga järjekindlalt juuritakse muśt see linnapreili mentaliteet välja, et igale poole pole sobilik pikali visata vms 😀

Natuke jalga puhatud liikusime Mustakivi piirikivi poole. Ees liikujatel on see värk, et nad saavad vahest ise tee valida 😀

Piirikivi leidsime ka täitsa üles.

Edasine lõik läks kuidagi lobisemise saatel, polnud aega pilte klõpsida. Läksime mööda Mustakivi teed, mööda Rahu teed ja lõpuks mööda purde tn alla. Kase tn keerasime vasakule ja sealt Sisekaitse akadeemia aia tagant läbi Kose metsa.

Tempod olid sel korral  veidi erinevad, nii et kiirematega läksime ees Pirita kloostrisse.

Seal ootas meid ees Pirita kloostri ekskursioon Lagle Parekiga. Või noh, meid tegelikult eriti ei oodatud sinna, me suhtkoht ise läksime. Mina küll olin üritusele reganud ja puha aga lisanimekirjas viimane, misiganesseesiiskapole.

Uus klooster

Kloostri kass

ja naabri koer

Uue kloostri kabel

Edasi oli valik, kas minna koju või Vesilinnu parki piknikule.  Piknikust ju ära ei ütle 🙂

Pardid tulid kah seltsiks.

Vaatasime üle keskaegse kabeli varemed

Käisime saarele tiiru peale.

“Kõik”  olid kaasa tulemas kui läks jutuks, et läheme Pirita jõeorust läbi kodu poole aga kui minek käes siis polnud kedagi, kes kaasa oleks tulnud. Läksime siis kahekesi. Mütasime üleval ja all. Kergema vastupanu teed ei läinud ehk siis kõik juurika alused roomasime läbi ja kui alt ei mahtunud siis ronisime üle 😀 😀 😀

Edasi algas juba minu võsa ja minu kodutee.  Selline ilus: lilled ja putukad.

Siili pole ma mingi 10 aastat näinud. Nii nunnu 🙂

Jalutasin mööda klindiastangut. Ilus roheline oli. Samas muidugi sellevõrra vähem näeb.

Anemoonid hakkavad ka lõpuks õitsema.

Sealt ma tulen

Hüppasin joa juurest läbi

ja nautisin lilleilu

Igatahes oli üks hästi veedetud päev jälle 🙂
Iru-Merivälja 11 km
Haabersti, Harku 13+9km
Harku, Pääsküla, Männiku 6+9km
Pääsküla-Männiku 8km
Männiku-Raku 8+5km
Raku- Mõigu 13+5km
Mõigu-Sõjamäe 8+3km
Sõjamäe-Iru 9km
Iru-Merivälja 12+5km
Muistne linnapiir Lasnamägi – Pirita. 9+16km
Kui sul tekkis huvi ja tahad ka piiri peal matkata, siis rohkem infot leiad Facebooki lehelt : Saja raja retked.

Kokku kilomeetreid sel korral 25, aastas 561

Iru Merivälja kevade retk

Esimesel jaanuaril alustasime just sellest retkest. Et ring järjepidev saaks siis nüüd tuli see osa piirist jälle käsile võtta. Ma isegi hetkeks kahtlesin, et kas ma viitsin minna aga ilm oli ilus, nii et miks mitte toredate inimestega koos jalutada 🙂

Mul oli aega, nii et läksin alguspunkti ka jala. Muidugi jäin ma tänu sellele hiljaks aga samas oli teada, et Irus läheb aega ja kui ka hiljaks jään siis pole sellest mitte kui midagi.

Jalutasin tondi rabast läbi. Hull mõllamine käis, pandi kergliiklusteele asfalti.

Ja siis ma avastasin, et ma olen liiga pikalt venima jäänud ja kiirendasin veidi sammu.

Kohale jõudsin täpselt natukene hilja. Igatahes üle jõe oli koerte haukumist kuulda ja seega ma oletasin, et teised läksid linnamäe poole teele. Ma ei viitsinud järele ka lipata, nii et nautisin niisama päikesepaistet.

Käisin all koopa juures.

Mõne aja pärast tilkus üks inimene siit, teine sealt ja lõpuks saimegi kõik Iru ämma juures kokku.

Ma pean ausalt tunnistama, et sel korral olin ma eriti kehv pildi tegija.  Tundus, et ma olen igal pool käinud ja pilte teinud küll võiks vahepeal niisma ringi vahtida 😀

Aga piir jooksis sel korral teisest kohast, et põnevam oleks 😀 Ei läinud Maardu võsa vahelt vaid hoopis Kloostrimetsa raba rajalt.

Turba tükid on nagu leivapätsid riiuli peal reas.

Teletorn seisis ka endiselt püsti.

Rada läbitud läksime üle tee surnuaeda. Muudkui marssisime ja mingi hetk olime vist natuke eksinud ka või noh, eksida ju väga ei saa… aga see oli see koht, kus keegi kunagi varem olnud polnud 😀

Leidsime umbes keset surnuaeda prügimäe.

Kusagil surnuaias võsas, prügikasti taga oli üks piiripost ka – teravad silmad märkavad neid juba kõikjal 😀

Majade vahelt läbi, “heinamaale”. Pokudel oli siilikad peas.

Haned ehmatasime lendu.

Et oleks jälle veidi põnevam ja ei peaks pikalt mööda raudtee äärt minema, siis luusisime majade vahel.

Korraks olime raudtee ääres ka siiski.

Edasi tuli üks ainus suur lillede pildistamine, ma olin kusjuures üsna tagasihoidlik.

Päikeseloojangu ajaks jõudsime Meriväljale.

Ja kui ma mõnikord jälle oma hiiglasuure kotiga ringi marsin siis võiks küsida ega ma teed kaasa ei vea. Teel koju bussi peal avastasin oma termose 😀 Muidugi oli kodus ka teed hea juua aga sel juhul poleks seda kaasa vedanud 😀

Kilomeetreid 12+5/ 527

Iru-Merivälja 11 km
Haabersti, Harku 13+9km
Harku, Pääsküla, Männiku 6+9km
Pääsküla-Männiku 8km
Männiku-Raku 8+5km
Raku- Mõigu 13+5km
Mõigu-Sõjamäe 8+3km
Sõjamäe-Iru 9km
Kui sul tekkis huvi ja tahad ka piiri peal matkata, siis rohkem infot leiad Facebooki lehelt : Saja raja retked.