Metsik linnaretk läbi Kesklinna, Kalaranna lõpuga Sitsi asumis.

Üle pika aja käisime tegime ühe piiri matka. Ainult neli kuud ja 10 päeva on viimasest korrast mööda läinud aga pole hullu, üksteist veel ära tundsime 🙂 Kokku tuli meid 7, mida tegelikult polegi niiii vähe ja arvestades ilma siis ma ei imesta ka väga, et kedagi eriti ei tulnud. Samas olgem ausad ega see retke marsruut ka eriti põnev selles mõttes ei tundunud, et enamus kohti on inimestel läbi käidud: Sadam- Linnahall- Kalaranna- Patarei vangla-Lennusadam- Noblessner ja siis oli veel plaanis ka pikk sirge Paljassaarde. Kaardi järgi või oma ettekujutuses võiks arvata, et see on üsna nüri astumine aga tegelikult oli meil vahva.

Alusatsime Nautica keskuse bensuka tagant, tegime pisikese tiiru tulevasel Reidi teel.

Kõmpisime läbi sadama, leidisime üles oma hilinevad kaaslased ja vaatasime välinäitusi, mida oli seal mitut-setut sorti.

Esimene takistus oli meil aia näol. Valikuvariante oli hetkel kaks, kas minna ringiga või ronida üle. Jagunesime kaheks.

Üle ronijad said nautida punastel kividel jalutamist.

Sealt jõuab suhtelislet kiiresti Linnahallini. Hoolimata sellest, et me olime kesklinnas, olime väga suure osa ajast tühermaadel.

Käisime ümber linnahalli. See oli kah põnev, polnud ju kõik seda kuulsat graffitit  veel näinud. Mina pole jälle pärast maha pesemist käinud. Igatahes oli sein kohe südamest uute graffititega ära kaunistatud.

Kalasadama osas astusime iga vähegi vette ulatuva osa peale. Pean tunnistama, et ma pole ise viitsinud seal varem ronida. Lähemalt vaadates oli päris põnev.

Patareile lähenesime mööda paneele.

Aga enne veel kui kohale jõudsime tegime väikese kõrvalpõike ühe putka katusele ja hoovi kah.

Seal kus uksi ees polnud piilusime sisse. Igasugu kraami oli seal.

Patareist ja Lennusadamast liikusimegi suhteliselt kiiresti läbi.

Enne kui Noblessnerisse jõudsime tuli lahendada probleem, et kuidas me sinna saame. Mina seal küll mingit aeda ei mäletanud olevat või vastasel juhul on väravad laialt lahti olnud. Mõtisklesime seal ja vaatasime, et üle hästi ei saa, ümbert kah mitte kui üks helgem pea läks ja katsus, kas värav on üldse kinni. Muidugi et ei olnud.

Natuke lähemalt uudistasime EKA ehte- ja sepakunsti osakonna sepikoda, küll väljastpoolt. Seal oli põnevaid taimekaste kapsaste ja maitsetaimedega.

Veel oli seal mingi asjandus mis nägi välja nagu kõetav pink aga sellest ma unustasin pilti teha 😀

Pealegi haarasid minu pilgu keraamilised jullad.

Päris mööda teed ei tahtnud minna. Liikusime raudtee äärt mööda ja aiataguseid pidi. Mina klõpsisin mõned pildid. Ja ühes kohas avastasin, et pildistamine on keelatud aga mina juba olin pilti teinud. See võis äkki miinisadam olla või midagi. Igatahes kutsuti mind aia äärde vestlusele, kus ma lubasin ise täiesti vabatahtlikult pildi ära kustutada 😀 Aga ma ei suutnud vastu panna ja küsisin, miks ei tohi. Pidavat spioneerimise alla käima 😀 Nagu whaaaat? Natuke tuli selline pahandust teinud lapse tunne peale 🙂 Samas ajas naerma ka, mina ikka oskan sekeldustesse sattuda.

Edasine matka osa oli ka selline, kus ma pole kunagi varem käinud. Alguses mööda raudteed edasi. Liipritel kasvasid seened.

Hundipea sadama tõkepuu taga käisime piilumas.

Uitasime jumal teab kus… Kahe aia vahelt läbi, rada  läks…

Jõudsime mingisse romulasse

Läksime veel ühest aiavahest läbi. Küsisime valvurionu käest, kas me kusagilt välja ka saame. See jälle imestas, kuidas me sinna saime. Aga sellisesse kohta vist suvalised inimesed eriti ei satu ka.

Sellega me otsustasime sel korral piirduda, keegi ei viitsinud väga Paljassaarde minna, jätsime järgmiseks korraks.

Sel korral: 10km/ aasta:1424km
Olnud retked:
Iru-Merivälja 11 km
Haabersti, Harku 13+9km
Harku, Pääsküla, Männiku 6+9km
Pääsküla-Männiku 8km
Männiku-Raku 8+5km
Raku- Mõigu 13+5km
Mõigu-Sõjamäe 8+3km
Sõjamäe-Iru 9km
Iru-Merivälja 12+5km
Muistne linnapiir Lasnamägi – Pirita 9+16km
Merivälja-Lootsi 15km
Aegna 20km

Kui sul tekkis huvi ja tahad ka piiri peal matkata, siis rohkem infot leiad Facebooki lehelt : Saja raja retked.

Advertisements

Aegna piirimatk

Vaatasin hommikul aknast välja ja tundus, et on soe. Kuna eelmisel päeval higistasin oma pikkade pükste ja saabastega siis sel korral panin üsna lühikesed püksid jalga. See tähendas üldjoontes seda, et ma tassisin kaasa kõik riided, mida “poole aasta” jooksul vaja võiks minna 😀

Peale selle oli mul vist “kind of” ärevus sees sest mina, kes ma alati magan tõusin hommikul 6:52 ja enam magama ei jäänud ka. Eks ma siis kohvitasin ja turgutasin enda üles. Igaks juhuks valisin natuke varasema bussi ka, et ma ikka kindlasti õigeks ajaks kohale jõuaks, mis tähendas seda, et tegelikult jõudsin ma linna hiigla vara. Jalutasin niisma ringi. Oleks mul meelde tulnud, et bensuka tagant sadamasse on käimata (st. tegu on linnapiiri matkaga ja Aegna kuulub ka Tallinna linna alla) oleks selle jõudnud vabalt ära käia, isegi mere äärt mööda 🙂

Sattusin ühe teise bensuka juures sellise kunstiteose peale. Loomulikult kõndisin ma sellest ka läbi. Ilus, tore, vahva ainult teises otsas olev prügimägi oleks võinud olemata olla 🙂

Kõmpisin mere äärde.

Ja hoolimata täielikust kummivenitamisest olin ma ikkagi esimesena kohal.

Ma sain üsna tükk aega oodata enne kui mõni tuttav nägu ka saabus. Lõpuks lasti paadi peale ka. Kõik me hoidsime omadele kohti aga tegelikult oli, nii et ega me eriti ei teadnudki, kes need omad olema peaks 🙂 Mõned näod olid siiski tuttavad ja enda juurde me nad ka võtsime. Vaatasime, et matkajuht meil kohale ei tule ja pidasime juba plaani, kuidas me ise matka teeme. Aga ta jõudis siiski- viimastel sekunditel 🙂

Kohtade hoidmisest oli umbes-täpselt 10 minutit kasu, pärast seda olid kõik mööda paati laiali, kes õues pilte tegemas, kes kohvitamas jne.

Merereis hakkab lõppema.Ootame lainete vaibumist, et randuda.

Kohale jõudes küsisime kõik rumalad küsimused ära ja panime neljas ilmakaares jooksu. Kuidagi õnnestus meid siiski veidi ohjata, aegajalt põrkusime siin ja seal võsa vahel kokku 😀 Kõik olulised punktid nägime vähemalt ära.

Saare suvi on ilus

Jalutasime rahulikult mere ääres kui metsast midagi hõiguti. Alguses ei saanud arugi, kõmpisime edasi aga lõpuks ei andnud uudishimu rahu, läksime vaatama, mis värk on. Kivikülv oli.

See tuletas meelde Nukitsameest. Et, mida kaugemale metsa lapsed läksid seda rohkem maasikaid oli. Meil oli seda rohkem kive.

Mälestuskivi

Ohvrikivi

Kamba peale ohverdasime 60 senti 🙂

Sama kivi otsas tegime ka grupipildi ära. Nii igaks juhuks. Statiivi ehitasime puupakkudest.

Käsime Aegna kalmistult läbi.

Läksime mere äärde tagasi. Seal oli ilus liivane rand (Sihiotsaalune). Kes sulistas läbi vee, kes ronis liivas.

Põisadru

Ikka läbi pilliroopuhma

Lõpmatuseni kahjuks see ilus rand ei kesta, pidime korraks metsa vahele põikama.

Leidsime ühe katkise ja teise vähem katkise tulepaagi. Muidugi oli meil vaja selle küljes rippuda ja turnida. (Tagaloomeots)

Teised olid juba kaugel eemal kui meie lõpetasime. Kui ma vahepeal põõsa taha lilli pildistama läksin olid mu kambajõmmid vehkat teinud. Otsustasin veidi lõigata ja sattusin maasikavälule 🙂 Sõin ise ja pakkusin mõnele teisele ka. Nagu pildilt näha siis ma olin päris “lahke”. 😀

Jõudsin teistele järjest lähemale.

…ja lõpuks päris järgi. Nad olid vahepeal “kivist tornid” leidnud. (Lemmikuots)

..ja esimene labürint oli ka seal samas. Käisime selle läbi. Tegime esimese lõunapausi. Nõudsime matkajuhilt kaebuste raamatut aga ta tugevama õigusega ei andnud.

Niisiis kõndisime ninad püsti minema 🙂

Kõik kohad olid pilliroogu ja nõgeseid täis. Mitte kui midagi ei näinud.

Aga lõpuks jõudsime uude randa (Lemmiku kael). Paar peanuppu juba paistis veest.

Aga mul polnud ujukaid, nii et mu kalkuleeritult kaasvõetud riidekraam oli täiesti vale :/ Eks käisin siis niisama vees. Päris kaugele õnnestus minna.

Kui ma selle “kilomeetri” tagasi olin kõndinud, leidis retkejuht, et kõige parem oleks järgmine poolsaar läbi mere vallutada. Mis siis ikka ümberpöörd ja tagasi merre.

Kui kaldale jõudsime siis juba esimesed ringiga tulijad ootasid. Edasi liikusime läbi metsa, et leida militaar stuffi ja kive. Ma leidsin ühe näritud puraviku ka.

Esimene “militaartünn”.

Sees sai ka käia. Üsna must, kole ja  roostes. Üles ronida ei saanud.

Kohe seal samas läheduses oli teine labürint. Käisime jälle läbi. Osad lebasklesid niisama maas.

Ohverdada sai ka.

…ja siis me avastasime, et oleme puugipesas. Kõik olid pisikesi puugimudlasi täis. Ma korjasin mingi viis tükki enda pealt ära.

Eerikukivi vallutasime tormijooksuga.

Sellele järgnes kaunis liivarand ja ristlained. (Lõhekari)

Järgmised vaatamisväärsused olid jälle metsas.  Nõiakivi oli tegelikult suhteliselt suur kivipuru hunnik. Ühe suurema kivi otsas kasvas äge mänd.

Natuke maad edasi oli veel üks äge kuivanud puu. Ärgitasime poisse sinna otsa ronima. Tervelt kaks võtsid vedu 😀  Kui nad end puu otsas mõnusalt sisse olid seadnud tulid mingid suvalised tüübid metsast ja pakkusid meile banaane.

Järgnes riburadapidi igasugust militaarkraami.  Kõik oli kole, katki, roostes ja räpane aga selle eest väga põnev 🙂

Üks uhkem stalaktiidi kogum.

Naistele närvikõdi. Matkajuht ronis mööda “siledat” seina üles. Hirmus oli vaadata, nii et panime silmad kinni ja hiilisime minema.

Meie ronisime rauakolu otsas ja piilusime peaaegu, et maa alla.

Teisele poole seina otsa julgesin mina ka ronida 🙂

Lähedusest leidsin ainukesed Aegna käpalised – ilmselt laialehised neiuvaibad. Neid võib seal muidugi rohkem olla aga ei hakanud silma.

Sammusime mööda kitsarööpmelist raudteed.

..järgmise militaar monstrumi juurde. Sinna pääses ka sisse.

Sees oli tõeline läbu, nii et ma isegi ei viitsinud sealt enam läbi kõndida, ainult ukse vahelt pilti teha.

Läksime vett otsima. Sest ranna äärt mööda enam minna ei tohtinud – linnud pesitsevad.

Väike aiajupp

Torniga maja

Keset metsa oli ühe korviga korvapalliplats, kelmikate toolidega pealtvaatajatele 🙂

Leidsime veel mingi mahajäetud maja.

Plekiga üle löödud seinad annavad alust arvata, et see on kohaliku lihuniku vannituba, kes meelitab naisi suure roosipilvega maja juurde ja siis salaja nad kinni nabib. 😀

Aga kui tõsiselt võtta siis ma avastasin äkki, et ma olen täiesti üksi, ei ühtki häält, ei kedagi.  Ma ei tea, mis värk seal oli aga “kõik” olid kuidagi eksinud. Ma mõne aja pärast leidsin osa omadest üles, seal oli üks tütarlaps mehe ära kaotanud ja muretses, et see omakorda muretseb, et tema on kadunud ja ei oska orienteeruda, eksib saare keskele ära 😀

No igatahes põrkasime me kõik varsti kokku. Kui nii väikesel maa-alal on nii palju inimesi siis pole muudmoodi vist võimalikki.

juulikuu sirelid.

jalutasime tuule murtud metsas.

Harakkuljus

Möödusime ohvitseride kasiinost

Kas see on ohvitseri king? Ei tea. Aga ilusasti naeratas 🙂

Kuna aega veel oli ja teha polnud suurt midagi, läksime mere äärde võiku pausi pidama.

Kuna ma olen suhteliselt kannatamatu siis ega ma seal kaua paigal ei püsinud,  läksin oma teid ja radu otsima. Panin  täiega võssa  😀

Sama teed tagasi minna… neeh… Parem kibuvitsa heki tagant metsast. Algus oli ilus.

aga pärast olin ma tihnikus, mis suuremalt osalt koosnes kibuvitsadest ja lühikeste pükstega ei olnud seal sugugi mõnus enam 🙂

Pääsetee…mmm…mõnus.

Peale seda hakkasime sadama poole liikuma. Vahepeal oli veel mingi monstrum, mille otsa oli vaja ronida.

Sadamas oli veel pisut aega. Hull jäätiseralli läks lahti Ja absoluutselt kõik kiusasid mind sellepärast, et ma sellest osa ei võtnud. Te kõik olete kiusupunnid 😛

Aga kohvitopsid on neil seal uhked 🙂

Oligi laeva minek. Nüüd oli kõigil juba savi, kus istuda, või seista. Veidi väsinud või midagi 😀 Isegi pilte ei viitsinud enam keegi teha.

laevast maha astunud mõtlesime, et võiks linnapiiri matka jätkata. Lootsi bensuka taga jäi eelmine kord pooleli ja sadamani oli ala katmata.

Ronisime üle linnahalli

Mere äärt mööda edasi

kuni sadamani välja

Kuna sealt edasi enam ei saanud, põikasime võsa vahele ja läbisime aiaaugu kust sai kuhugi parklasse.

Admiraliteedi basseinist mööda. Läbi Kochi aida territooriumi, kus me pidime üle aia ronima. Lõpuks leidsime oma bensuka üles 🙂

Selleks ajaks olin mina see jonnipunn, kes koju tahtis ja ei jõudnud ära kannatada kui teised viisakalt hüvasti jätta tahtsid.

Viimase kiusu said ka ära kasutatud, küsisid kas ma jala koju ei lähegi. 😀  Peaks vist omale parema seltskonna hankima? 😀

sel korral: 20km/ aasta: 878km
Iru-Merivälja 11 km
Haabersti, Harku 13+9km
Harku, Pääsküla, Männiku 6+9km
Pääsküla-Männiku 8km
Männiku-Raku 8+5km
Raku- Mõigu 13+5km
Mõigu-Sõjamäe 8+3km
Sõjamäe-Iru 9km
Iru-Merivälja 12+5km
Muistne linnapiir Lasnamägi – Pirita 9+16km
Merivälja-Lootsi 15km

Kui sul tekkis huvi ja tahad ka piiri peal matkata, siis rohkem infot leiad Facebooki lehelt : Saja raja retked.

20/878

Merepiir Merivälja-Lootsi

See matk algas nagu ikka. Ma jäin bussist maha 😀 Kusjuures enne sai Facebookis selle üle nalja visatud.  Teiseks ülehindasin ma veidi oma jooksja võimeid ja tegelikult ma jäin juba kodu juures õigest bussist maha.

Kadrioru pargi läbimiseks oli mul umbes 10 minutit, mis tegelikult on täitsa Ok kui otse puude vahelt ja üle kraavide minna. Ainus häda oli, et eelmisel päeval Väos vist veidi väänasin jalga või midagi, nii et käies polnud häda midagi aga kui veidi joosta püüdsin siis oli vaaaalus. Ja seega ma nägin, kuidas buss üsna nina alt minema sõitis. Ega ma ei viitsinud 20 mintsa oodata ka. Sõitsin mingi suvalise bussiga Piritale ja jalutasin sealt 3 peatust edasi ja jõudsin peaaegu, et täpselt õigeks ajaks peatusesse, et edasi sõita.

Tegime grupi pildi ära ja hakkasime linna poole liikuma. Üsna igav, eh?  Kui seltskond on tore siis polnud väga vigagi ja ilm oli ilus ja peaaegu kogu aeg merevaade 🙂

Esimene väike kõrvalepõige oli Merivälja muulil.

Liikusime edasi, kes mööda kive, kes üleval rada mööda. Leidsime tundmatu rändrahnu, silt oli ära roostetanud 🙂

Vesi oli juba täitsa soe 😀 (Foto: Aire)

Et oli hooaja viimane matk siis oli vaja kõvasti kummi venitada 🙂 Ehk ronisime , turnisime, vedelesime, rippusime jne kusiganesandis.

Me otsustasime, et käime Pirita muulil ka, kiired tüdrukud nagu me oleme.

Aga selle asemel, et edasi minna ootasid teised meid Pirita silla juures, millest võib järeldada, et ilma meieta on igav 😀

Vaatasime lähemalt olümpiarajatisi.

…ja mere ääres ootasid meid liivamäed ja liivarand

Korraks liikusime piirist eemale ka, vanu maju vaatama. Aga mina nägin ainult lilli,  palju lilli 🙂

Et elu veidi põnevamaks teha läksime kivilt kivile hüpeldes Kadriorgu. Mõni küll vahetas vahepeal poolt ja ronis üles tee peale 😉

Leidsime surnud hülge ja hunnikute viisi kajaka laipu. Ühesõnaga väkk.

Aga üldiselt oli tore.  Libedad kivid ja vedel vetika mass kivide ümber 🙂

Kadrioru liivarannast päevitajate vahelt läbi ja saimegi lõpuks võsa vahele.

Vahepeal oli kohe täitsa ilus.

Piilusime üle müüri sadamasse.

Luusisime müüri äärt mööda.

Seal leidus kõike, ühesõnaga oli paras prügimägi.

…ja aiad meid ei piira

või kui siis sellised  võibolla ….

Viinapoodide rivist mööda, vana bensuka taha piknikule. Kusjuures me ei olnud seal üldse mitte ainukesed. Kuna putka küljes oli redel, siis ma käisin katusel vaadet ka kaemas 😀 (Foto:Marju)

Pikniku lõpuks läksime ostsime Rimi jäätisest tühjaks 🙂

Minu seekordne matk lõppes tuumanohu ja suure palavikuga. Aga sellegipoolest ootan ma juba uut matka 😉 Ise võiks muidugi ka midagi teha.

sel korral: 15km/ aasta: 658km/mai:152km
Iru-Merivälja 11 km
Haabersti, Harku 13+9km
Harku, Pääsküla, Männiku 6+9km
Pääsküla-Männiku 8km
Männiku-Raku 8+5km
Raku- Mõigu 13+5km
Mõigu-Sõjamäe 8+3km
Sõjamäe-Iru 9km
Iru-Merivälja 12+5km
Muistne linnapiir Lasnamägi – Pirita  9+16km
Kui sul tekkis huvi ja tahad ka piiri peal matkata, siis rohkem infot leiad Facebooki lehelt : Saja raja retked.