Lasnamäe paepealne ja Kadriorg

Kui tuju on kuhugi ära kadunud, midagi teha ei taha, isegi mitte kodus istuda aga veel vähem matkata, siis mida teha? Üks variant on käia kodu lähedal lonkimas, mitte kaugel ja mitte kauaks aga ilus ilm saab nauditud, see on kõige tähtsam.

Leppisime A-ga kokku, et ta tuleb bussiga Lasnamäele Jussi peatusesse, mitte et ma eriti oleks teadnud, kus see asub aga kaardi pealt vaadatuna asub see täpselt varsaallikate taga või ees, oleneb mispidi võtta.

Ise kõmpisin jala kohale. Möödusin mereakadeemia tondilossist, mis hakkab vist tasa ja targu ilmet võtma.

Jõudsin ise ka lõpuks peatusesse. Läksime sealt otse üle tühermaa. Võsa oli siiski veel suhteliselt tihe ja ammu polnud käinud ka, nii et saime natuke aega edasi tagasi käia. Aga  lõpuks jõudsime ka allikateni.

Seal oli märg ja sopane. Nii et kauaks imetlema sinna ei jäänud.

Iseenesest oleks täiesti tore kant kui igasugu sodi maha ei loobitaks, nagu ka kogu ülejäänud klindiosa. Aga eks see vist on nii, et kui võsa maha ei võta, pinke ja laudteesid maha ei pane siis on järelikult prügimägi ja kogu lugu.

Jõudsime Jussikalda teele ja andsin A-le valida, kas lähme koledamat, sopasemat jne rada või lähme korraliku rada mööda metsa. Kuna A-l olid heledad püksid siis ta arvas, et võiks siis ehk metsa minna. Mina mõtlesin, et võiks Purde joa üle vaadata, ma pole kunagi näinud, et see voolaks nagu päris juga. Praegu jälle on nii veerohke aeg, et nagu iga pisemgi nire peaks voolama. Aga unistada ju võis, mina ei näinud seal küll voolavat vett, kuigi jah, maapind oli märg, seega kusagilt midagi tilkuma pidi.

Kui nüüd hästi ette kujutada siis pildil on näha silda üle purde oja alumise poole.

… ja edasi läksin ma sujuvalt panga peale, mis A-lgi üle jäi, tuli järgi 🙂

Panga keskpaik oli mõnusalt kollendav. Tore oli ka see, et enamikes kohtades paistis juba läbi ka, nii et ei liikunud ainult pimedas võsas vaid üsna helge ja särav olemine oli.

Suurema osa ajast liikusime siiski panga peal.

Anemoonid õitsesid. Sel aastal oli kuidagi vähevõitu. Ega enam vist eriti juurde ei tule ka kui külmaks läheb. Samas eelmisel või üleelmisel aastal oli viimane õis veel 15 detsmbril.

Panga all voolab üks nimeta juga, mis nii nimeta juga enam ei olegi – “ristiti” teine jumalaema joaks 😀 Vähemalt saab seda siis kuidagipidi nimetada, nii et kõik teaksid millest ma räägin. Ühesõnaga on see nagu päris joa moodi juga sest see niriseb kuival ajal ka kui kõik teised nn. joad on kuivad. Nüüd suurvee ajal oli muidugi natuke uhkem värk kui muidu.

Juurdepääs praegusel ajal oli suhteliselt nigel. Õieti pole sinna muulgi ajal tapvalt mugav minna aga kui maa on lehtedest ja sopast libe siis võiks öelda, et on pisut hirmuäratav. Teisalt on seal mõni puu ja juurikas, millest kinni hoides saab alla küll. A arvas, et ta vaatab ülevalt aga kui ta nägi, et asi vist on ikka väärt alla tulemist ja mina kogu täiega alla ei sadanud siis ei saa ju asi äärmiselt hull ka olla. Nii et olime siis mõlemad libedal nõlval ja klõpsisime pilte teha 🙂

Edasi me suhtkoht jooksime sest tuul oli nii külm. Mõned vaated Maarjamäelt ja jooksuga edasi tuulevarju.

Enne tuli meil veel ületada sild, mis tuulega näis suisa ohtlik 😀

Ronisime alla ja vaatasime veidi ringi. Päris palju erinevaid lilli õitses veel.

Ussikeel lepatriinuga

Kassisaba ja käokannus.

kollane karikakar

Kes ütleb, et tühermaa ei või ilus olla?

Vaateplatvormilt paistis juba veidike Tallinna panoraamist, suvel pole lehtede vahelt suurt midagi näha.

Läksime mööda klindi pealset rada edasi kuni jõudsime lauluväljakuni.

Ja sealt läksid meie teed mõneks hetkeks lahku. Mina polnud nõus ringiga minema ja A polnud nõus otse üle tee jooksma.  Ehk mina lähenesin hundikuristikule ülalt ja A alt.  Tänu oma isekusele sain ma sealt mäe otsast tagumiku peal alla lasta 😀 Aga miski või keegi peab siin ilmas nalja ka tegema onju. Igatahes oli mu roosa kampsiku ots konkreetselt sopane ja sellega polnud enne kodu suurt midagi teha ka. Kui inimeste sekka läksime peitsin saba osa jope varju 🙂

Aga muidu oli äge, ma järjekordselt pole kunagi varem näinud, et see osa hundikuristikust, kus Siima Škopi pöialpoisid käisid kunagi voolanud oleks.

Nagu ikka ei teadnud ma maast ega ilmast ei ööd ei mütsi. Kui A küsis kumb see õige juga on siis ma olin veendunud, et see ongi. Loogiline ka ju kuna vesi tuleb hundikuristiku ojast. Aga hing ei andnud rahu kodus googeldasin ja sain teada, et tegelikult on tegu joastikuga, nii et mõlemad joad on täitsa joad. Kuigi see teine on minu jaoks alati solgitoru olnud 🙂 Kaardi pealt ka aru ei saa kust kohast see vesi tulema peaks. Aga vähemalt võib öelda, et seda juga ma olen ennemgi voolavana näinud 🙂

Lõpuks lippasime veel jaapani aiast ka läbi. Päris ilus sügisene oli.

Punaste lehtedega pähklipuu, mille pähklid olid ka veidi veidra kujuga.

Kõmpisime natuke maad pargis ka, et jõuda Kumu juurde bussipeatusse.

Tundus nagu poleks väga käinudki aga kilomeetreid tuli tervelt 10. kokku:1266

Advertisements

Muuga-Randvere-Tammneeme-Tädu-Lubja-Pärnamäe

Teine päev Viimsi ps matkast. Ma polnud üldse kindel, et ma kuhugi minna viitsin. Aga kui hommik kätte jõudis, esimene kohvi kõhtu sai, siis võtsin netis kaardi ette ja hakkasin vaatama, et kuhu siis täpsemalt minna võiks. Esialgses plaanis tundus lihtsalt liiga vähe maad olevat. Vaatasin siis, mida põnevat ümberringi leida on, kuhu veel minna saaks.

Helistasin A-le ära ja ütlesin, et on minek, pangu riidesse ja hakaku tulema 🙂

Kohtusime Kadriorus ja sõitsime sealt Muugale Õunapuu pst-le. Kaardi pealt nägin, et seal üle raudtee on mingi vana karjäär. Läksime seda vaatama.

Selles mõttes oli natuke nagu igav jälle, et kõik oli täis kasvanud ja midagi eriti ei näinud, ilmselt oleks kevad jälle see põnev aeg, millal sinna minna.

Ronisime künka otsa ja sealt alla ja tegime minekut.

Võtsime suuna Muuga kabelikivile.  Mööda toru äärt läks küll sirge rada kuid palju ahvatlevam kui mööda suurt teed minna. Loomulikult ei teadnud, kuhu me sealt täpselt saame aga suund oli õige 🙂

Esimene koht kuhu me üritasime keerata, viis kellegi hoovi. Otsustasime edasi minna. Pisut oli küll kartus sees, et me peame selle sama maa tagasi lonkima, mis oleks ääretult nüri. Siiski õnnestus meil kusagilt aia tagant läbi pugeda, tuli välja et seal oli suisa sild ja puha, mis viis otse Kabelikivi juurde.

Sildasid ja purdeid oli sel korral küll jumala igal pool

Foto:Aire

Kivi otsad kõik läbi ronitud läksime edasi. Mul oli juba eelmine kord kivi juures käies tahtmine seal taga metsas ka ringi uidata.

Veeaugu juurde me jõudsime aga sealt edasi oli vääägagi märg ja eelmine kord polnud lihtsalt vastavat riietust seljas. Sel korral me muda ja soppa ei peljanud 🙂 Kui aus olla siis seda seal ka väga palju polnud. Selle eest olid eriti julmad, kurjad ja terva piigiga sääsed.

Jupp aega ringi sumbanud, jõudsime ühe vana majakese juurde. Kõmpisime kõrvuni heinas, lootuses, et  äkki maja juurest läheb mõni vana tee või midagi. Midagi läks, kuuseallee.

Igatahes jõudsime välja mingi majaka moodi asjani.

Leidsime metsa vahelt ühe suure kivi

Ja tegime avastuse, et me oleme poolteist tundi peaaegu paigalkõndi teinud. Kuidas see võimalik oli ei tea. Hetkel tuleb ainuvõimaliku variandina pähe, et äkki vaatasime kella valesti või midagi 😀 Maad oli pisut alla kilomeetri.

Kõmpisime metsa vahel edasi. Nii kui nina metsast välja pistsime hakkas esimese asjana kohe silma Muuga sadam, mis polnud sugugi kaugemale jäänud. Ah jaa, vist leidsime üles ka Muuga kivikülvi.

Mere ääres oli piirivalve putka 🙂

Siit veel hästi mere äärde ei saanud. Või siis pigem võib öelda et ei tahtnud minna.

Nii et mööda metsa edasi. Varsti-varsti läks mere äär ka helgemaks. Kuigi kõrkjaid ja muid veetaimi oli ees nii palju, et vett polnud õieti nähagi siis maapind läks liivaseks.Tee äär avaramaks. Leidsime pisikese kiviklibuse maanina.

Kassiristikut õitses seal ohtralt.

Pisike maanina. Peale seda kõledat metsaalust, pikka heina ja sääski oli see nagu väike paradiis.

Aga Muuga sadam ei ole endiselt veel kuigi kaugele selja taha jäänud

Natuke edasi, otsustasime et läheme vaatame Randvere kirikut ka. Tee peale jäi järgmine sild. Kirik ise väike ja armas, pisikese surnuaia ja romantilise “WC”-ga.

Läksime otsisime suuri kive. Kotka-ja Hallikivi. Ausalt öeldes ei teagi, kas leidsime neist mõne või mitte sest terve rand oli hiiglaslikke kive täis. Aga enne seda nägime, et keegi oli endale lossi ehitanud ja kui ühelt poolt oli midagi näha ka, siis teiselt poolt oli müür ette ehitatud. Minu meelest üsna õudne aga eks see on maitse asi 😀 Ime, et veel barbie roosa pole.

Postkast oli ainuke nunnu asi terve maja juures.

Järgmine tegelane oli endale vanalinna müüri ümber ehitanud aga see kuidagi ei hakanud niiviisi vastu nagu eelmine ja maja oli ka mõistlik 🙂

Mere ääres oli eramaa eramaa otsas kinni. Liikumine võimalikult keeruliseks aetud aga läbi sai siiski. Tol hetkel oli seal muidugi roosa haisev vetikas või mis iganes see ka oli, nii et sinna sisse astuma väga ei kippunud. Aga sellegi poolest saime hakkama.

Vahepeal tuli suisa mööda maja vundamenti ronida.

Samal ajal kui käia oli suhteliselt vastik, oli vaade imeline.

Teravate nurkadega kivi.

Hm. Hoopis pooleks läinud kivi.

Üle kivide ja aia paistis pisut puidust pitsi.

Kellegi tagaaias tegime piknikupausi, see oli siiamaani peaaegu ainuke võimalik koht kuhu maha istuda.

Veidi jalgu puhanud, läksime edasi, alguses vee äärt mööda, nägime veel üht suurt kivi. Ronisime heinast läbi, sattusime väikesele rajale. Ühe aia tagant läbi, jõudsime Tammekivi teele, kus pidi silmad lahti hoidma nägemaks Tammneeme militaarobjekte. Kasarmut nägime, seal hoovi peal oli kotkaga kivi ka 🙂 Ja ühte objekti, mis võiks olla näiteks helgiheitja varjend olnud vms. Kuna täpselt ei teadnud ka kust otsida ja võsas eriti ei näinud midagi, siis rohkem me midagi ei leidnudki. Tuleb talvel või kevadel uuesti minna. Või siis koos teadjamatega 🙂

Lõpetuseks Tädu matkarada.

Ma pean ausalt ütlema, et päris rajale jõudsime me ainult korraks. Mulle tundus muu värk palju põnevam ja sinna niisama uitama läheks heameelega veel.

Tädu kuuse jäänused

Kuna see Tädu rada on lihtsalt kruusatee siis pole see minu meelest suurem asi elamus, läksime vaatasime, kuhu mööda väiksemaid radu saab. Minu meelest oli see üldse kõige parem matka osa. Kuidagi hästi mõnus.

Leidsime ühe suure kivi jälle.

Vahepeal läksid olud veidi kitsamaks ka.

Rada lõppes ägeda sillaga.

Natuke maad liikusime mööda saepuru teed ja jõudsime nö. päris rajale ka korraks.

Seaohakas ja krabiämblik

Õpperaja punkt. Kuivanud kuused ja linnumajad.

Vanad tammed olid ilusad ja moodustasid “väravakaari”.

Ega männiki kehv välja näinud.

Metsas oli veel üks rändrahn

Lõpuks ma isegi natuke muutsin oma arvamust selle koha pealt, et on “ainult kruusatee”. Ma pole seda poolt teest varem käinud ja teisel pool olen öösel pimedas ainult käinud, nii et äkki võiks isegi kunagi selle päris raja otsast lõpuni läbi käia 😀 ?

Edasi seadsime sammud Mähe poole, et natukenegi varem koju jõuda kui eelmine päev.

Teletorn paistab. Kodu pole enam kaugel.

Veel üle heinamaa, üle raudtee ja olimegi bussi peatuses. Õnneks tuli buss ka kohe.

Teekond sai selline:

Käisime 20 km ja selle korraga õnnestus mul 1000 km täis saada, täpsemalt 1014.

Tabasalu, Muraste, Rannamõisa trip

Ühel pühapäeva hommikul otsustasime ette võtta ühe pikema jalutamise. Sõitsime bussiga Tiskresse, kust liikusime mööda kergliiklusteed edasi.

See peaks mainima oli üsna igav. Esimene vaatamisväärsus oli Rannamõisa kirik.

Sinna sai sisse ka piiluda.

Jooksime üle tee, et näha Merihobu baari. Baarist polnud midagi alles. Väike majakas oli püsti. Kusagilt tuli hull idee sinna otsa ronida 😀

Et põnevam käia oleks ajasime liblikaid taga, pildistasime lilli jne.

Nõgivaksik

Imikas

Moonid

Et minusugust kannatamatut putukat veidi ohjes hoida viidi mind vahepeal Taari hiidrahnu otsa ronima. Päris suur jurakas oli aga samas otsa ronida sai väga lihtsalt.

Seltsiv tindik

Läksime tee äärde tagasi ja lonkisime mööda kergliiklusteed edasi. Käisime piilusime üht kivikalmet ka aga suvel on see suhteliselt mõttetu ega eriti midagi näha ega aru saada ei ole.

Lollidemaa

Pea 10 kilti tee ääres kõmpimist, keerasime lõpuks ära. Ma ütleks, et matka algus oli küllaltki igav kuigi mulle leiti meelelahutust. Sedasi võiks käia heal juhul kevadel kui kõik kivikalmed ja muu tavaar on nähtaval. Muidu ma täiesti vihkan sellist üksluist kõmpimist

Samas edasine oli täielik kullaauk. 🙂 Mingites kohtades ma olin käinud, mingites ei olnud aga no äge oli see pangapealne  ja -alune.

Jõudsime Muraste paeplatsile. Seal pole ma küll kunagi varem käinud.

Käisime vaatasime treppi kust saab alla kui vaja 🙂 Meie sealt ei läinud.

Läksime hoopis panga serva mööda edasi.

Nägin elus esimest korda pääsusaba.

…ja aasa karuslast

Jumalakäppa nägin ka esimest korda või muidu olen selle millegi muuga segamini ajanud.

Leidsime esimesed maasikad – või peaaegu esimesed, igal juhul nii palju polnud sel aastal varem saanud.

Jõudsime Muraste vaateplatvormile. Seda kohta ma olen igatahes varem ka näinud. Vaadata polnud seal kahjuks eriti midagi. Meri nagu meri ikka.

Läksime alla, et võtta suund Tallinna poole tagasi.

I rääkis, et lapsepõlves oli ta kurereha õisi “küünte värvimiseks” kasutanud. Lähenesime A-ga asjale oma vaatenurgast 😀 Ilus onju

Foto:Ilme

Jõudsime mere äärde. Suuri kive oli, ronida sai, nii et kõik oli kõige paremas korras 🙂

Kividest üle roninud, hakkasid paistma Meriküla uurded. Need olid nii ägedad. Vesi oli kõrge. Igal juhul teadis I rääkida, et tavaliselt uurded vees ei ole ja ligi pääseb kuiva jalaga. Meie võtsime papud jalast ja läksime paljajalu.

Foto:Aire

Ettevaatust okastraat!

Jalanõude riiul

Järgmine vaatamisväärsus oli ka kohe “nurga taga”. Peeter Suure merekindluse helgiheitja Murastes. Meie I-ga tormasime kohe vaatama ja uurima, A jäi randa jalgu puhastama.

Helgiheitja katusele sai ronida, vaade oli ilus. Metsas oli veel mingeid onne, torn ja palju kive.

Olime juba üksjagu ringi vaadanud kui A helistas ja küsis, kus me oleme ja et tema on torni all. Läksime ka torni alla tagasi – ei kedagi.  Käisime ringi hõikasime, mitte kedagi. Läksime alguspunkti tagasi, et ehk on sinna läinud – mkmmm. Kuna helgiheitja on ühes hoovis siis sealt perenaine hõikas, et keegi on helgiheitja otsas. Läksime uuesti vaatama, ainult ühed poisid. Poisid ka võõraid naisi polnud näinud 😀  Helistasin ja kamandasin A alguspunkti, mille peale mulle vastati, et kas sa arvad, et ma oskan sinna tulla või 😀  Lõpuks siiski saime kokku.

Helgiheitja sees.

Helgiheitja kõrval oli üks suur kivi ka, mille otsa ronida ei saanud :/

Foto:Ilme

Läksime mere äärt mööda edasi.

Tuli välja, et seal olid kajakad koos poegadega. Kere peale ei tahtnud saada, nii et ronisime mööda lagunenud treppi pangapealsele.

Üleval oli pime ja kõle metsaalune.

Leidsime ussinaha.

Varsti olime jälle metsa vahelt väljas. Kohe läks kõik ilusamaks kah.

Järgmine suur kivi 🙂

Tilgu sadama juures lubati meid lõpuks pisut puhata ja mängida ka 🙂 Foto:Ilme

Söime kõhud täis. Kuna A-l olid jälle sokid liiva täis või miski muu häda peal siis me läksime I-ga ees minema.

A kuule siia saaks ju otsa ronida.

Tehtud! Ärge teie järgi tehke!

Edasi tundus asi juba tuttavamaks minevat. Eemalt paistis Tilgu kivikülv, seal ma käisin talvel kivide otsas turnimas. Aga et see koobas seal nii lähedal on ma ei teadnud.

Seega koopasse sattusin esimest korda.

Aga kõige pealt tuli pangast alla laskuda. Tarzani tunne tuli peale seal puu otsas kõõludes.

Koopa ees oli palju vett ja seega pidime endal sussid ja sokid jalast koorima. Kotid jätsime kah maha ja asusime teele. Kalda ääres oli vesi küll madal aga jube kivine põhi, nii et läksime vabatahtlikult sügavamasse vette.

Foto:Aire

Foto:Ilme

Ma olin ainuke, kellel püksid kuivaks jäid 😀

Ronisime sama teed tagasi. Nautisime vaadet 🙂 Ma isegi ei mäleta, miks me alt edasi ei  läinud. Seal olid vist kah kajakad?!

Igatahes läksime pisut maad ülevalt, siis jälle alt. Tee äär oli lilli täis.

Külmamailased

(vesi)tähthein

Rada alla.

Jõudsime jaanitule platsile.

Mina sain kiikuda 😀 Foto:Aire

Rand õisluht

Jube ilus puu ja koht.

…ja jälle üles. I tahtis meile mingit sambliku näidata. Trepp oli jube, väsimus vist oli veidi peal juba 🙂

Seda sambliku me muidugi ei näinud. Selle eest leidsin mina pruunika pesajuure. Peale selle oli seal veel palju pisikesi jumalakäppasid.

Maasikaõiesüda.

Tammepahk

Päris väsinud vist veel ei olnud. Sporti jõudsin teha küll 😀

Tallinn paistab.

Edasi tuli juba lõpusprint. Kas jõuame bussi peale või ei. Kui ei siis on vaja tund aega oodata, loota et tee äärest läheb mõni “kaugmaa” buss või kõmpida jala :/

Kähku trepist alla. Foto:Ilme

Jooksusammul Tiskre poole.

Aega küll ei olnud aga ilusat arhitektuuri ikka tähele panemata ei jäta 😉

Jõudsime täpselt minut enne bussi väljumist. Jeee!

Kilomeetreid 24, aasta peale 749