Kui tuju on kuhugi ära kadunud, midagi teha ei taha, isegi mitte kodus istuda aga veel vähem matkata, siis mida teha? Üks variant on käia kodu lähedal lonkimas, mitte kaugel ja mitte kauaks aga ilus ilm saab nauditud, see on kõige tähtsam.
Leppisime A-ga kokku, et ta tuleb bussiga Lasnamäele Jussi peatusesse, mitte et ma eriti oleks teadnud, kus see asub aga kaardi pealt vaadatuna asub see täpselt varsaallikate taga või ees, oleneb mispidi võtta.
Ise kõmpisin jala kohale. Möödusin mereakadeemia tondilossist, mis hakkab vist tasa ja targu ilmet võtma.
Jõudsin ise ka lõpuks peatusesse. Läksime sealt otse üle tühermaa. Võsa oli siiski veel suhteliselt tihe ja ammu polnud käinud ka, nii et saime natuke aega edasi tagasi käia. Aga lõpuks jõudsime ka allikateni.
Seal oli märg ja sopane. Nii et kauaks imetlema sinna ei jäänud.
Iseenesest oleks täiesti tore kant kui igasugu sodi maha ei loobitaks, nagu ka kogu ülejäänud klindiosa. Aga eks see vist on nii, et kui võsa maha ei võta, pinke ja laudteesid maha ei pane siis on järelikult prügimägi ja kogu lugu.
Jõudsime Jussikalda teele ja andsin A-le valida, kas lähme koledamat, sopasemat jne rada või lähme korraliku rada mööda metsa. Kuna A-l olid heledad püksid siis ta arvas, et võiks siis ehk metsa minna. Mina mõtlesin, et võiks Purde joa üle vaadata, ma pole kunagi näinud, et see voolaks nagu päris juga. Praegu jälle on nii veerohke aeg, et nagu iga pisemgi nire peaks voolama. Aga unistada ju võis, mina ei näinud seal küll voolavat vett, kuigi jah, maapind oli märg, seega kusagilt midagi tilkuma pidi.
Kui nüüd hästi ette kujutada siis pildil on näha silda üle purde oja alumise poole.
… ja edasi läksin ma sujuvalt panga peale, mis A-lgi üle jäi, tuli järgi 🙂
Panga keskpaik oli mõnusalt kollendav. Tore oli ka see, et enamikes kohtades paistis juba läbi ka, nii et ei liikunud ainult pimedas võsas vaid üsna helge ja särav olemine oli.
Suurema osa ajast liikusime siiski panga peal.
Anemoonid õitsesid. Sel aastal oli kuidagi vähevõitu. Ega enam vist eriti juurde ei tule ka kui külmaks läheb. Samas eelmisel või üleelmisel aastal oli viimane õis veel 15 detsmbril.
Panga all voolab üks nimeta juga, mis nii nimeta juga enam ei olegi – “ristiti” teine jumalaema joaks 😀 Vähemalt saab seda siis kuidagipidi nimetada, nii et kõik teaksid millest ma räägin. Ühesõnaga on see nagu päris joa moodi juga sest see niriseb kuival ajal ka kui kõik teised nn. joad on kuivad. Nüüd suurvee ajal oli muidugi natuke uhkem värk kui muidu.
Juurdepääs praegusel ajal oli suhteliselt nigel. Õieti pole sinna muulgi ajal tapvalt mugav minna aga kui maa on lehtedest ja sopast libe siis võiks öelda, et on pisut hirmuäratav. Teisalt on seal mõni puu ja juurikas, millest kinni hoides saab alla küll. A arvas, et ta vaatab ülevalt aga kui ta nägi, et asi vist on ikka väärt alla tulemist ja mina kogu täiega alla ei sadanud siis ei saa ju asi äärmiselt hull ka olla. Nii et olime siis mõlemad libedal nõlval ja klõpsisime pilte teha 🙂
Edasi me suhtkoht jooksime sest tuul oli nii külm. Mõned vaated Maarjamäelt ja jooksuga edasi tuulevarju.
Enne tuli meil veel ületada sild, mis tuulega näis suisa ohtlik 😀
Ronisime alla ja vaatasime veidi ringi. Päris palju erinevaid lilli õitses veel.
Ussikeel lepatriinuga
Kassisaba ja käokannus.
kollane karikakar
Kes ütleb, et tühermaa ei või ilus olla?
Vaateplatvormilt paistis juba veidike Tallinna panoraamist, suvel pole lehtede vahelt suurt midagi näha.
Läksime mööda klindi pealset rada edasi kuni jõudsime lauluväljakuni.
Ja sealt läksid meie teed mõneks hetkeks lahku. Mina polnud nõus ringiga minema ja A polnud nõus otse üle tee jooksma. Ehk mina lähenesin hundikuristikule ülalt ja A alt. Tänu oma isekusele sain ma sealt mäe otsast tagumiku peal alla lasta 😀 Aga miski või keegi peab siin ilmas nalja ka tegema onju. Igatahes oli mu roosa kampsiku ots konkreetselt sopane ja sellega polnud enne kodu suurt midagi teha ka. Kui inimeste sekka läksime peitsin saba osa jope varju 🙂
Aga muidu oli äge, ma järjekordselt pole kunagi varem näinud, et see osa hundikuristikust, kus Siima Škopi pöialpoisid käisid kunagi voolanud oleks.
Nagu ikka ei teadnud ma maast ega ilmast ei ööd ei mütsi. Kui A küsis kumb see õige juga on siis ma olin veendunud, et see ongi. Loogiline ka ju kuna vesi tuleb hundikuristiku ojast. Aga hing ei andnud rahu kodus googeldasin ja sain teada, et tegelikult on tegu joastikuga, nii et mõlemad joad on täitsa joad. Kuigi see teine on minu jaoks alati solgitoru olnud 🙂 Kaardi pealt ka aru ei saa kust kohast see vesi tulema peaks. Aga vähemalt võib öelda, et seda juga ma olen ennemgi voolavana näinud 🙂
Lõpuks lippasime veel jaapani aiast ka läbi. Päris ilus sügisene oli.
Punaste lehtedega pähklipuu, mille pähklid olid ka veidi veidra kujuga.
Kõmpisime natuke maad pargis ka, et jõuda Kumu juurde bussipeatusse.
Tundus nagu poleks väga käinudki aga kilomeetreid tuli tervelt 10. kokku:1266
matkad 