Nääriretk

Väikeseks traditsiooniks hakkab kujunema 1 jaanuari matk, sel aastal teist korda. Pakuti välja, et mina võiksin seda teha. Kuna teada oli, et eriti vara magama ei saa siis olin nõus kui matk toimub Lasnamäel.

Kui ma hakkasin mingit plaani välja mõtlema siis tuli küll täielik blokk ette. Ma ise olen siin nii palju ringi tuuseldanud, tundus et siin ei ole midagi näidata ega midagi teha. Niisama majade vahel ju ei trambi.

Suurem asi jutuvestja ma pole, Lasnamäe ajaloost väga midagi ei tea, seega oli vaja leida võimalikult palju mingeid pidepunkte, et inimestel äkki natukenegi huvitav oleks.

Alustasime  Lasnamäe lõpus Seli petuses.

Lasnamäe lõpus oli mõnes mõttes lihtne – seal on trobikond kive. Samas nagu natuke “nõrk” sest need rändrahnud on seal suhteliselt pisikesed ja erilist infot nende kohta pole.

Läksime läbi metsatuka Maasepa kivi juurde. See on selline madal, näeb välja nagu prahihunnik või kamakas betooni.

Praktiliselt kohe üle tee on trammitunnel. Seinamaalinguid täis kodutute kodu.  2013 a korraldati seinamaalingute konkurss, mille parimad tööd tunnelit kaunistavad. All pool on kõik juba kordi ja kordi üle joonistatud aga üleval pool on ühtteist veel näha. Tunnel seest oli suhteliselt kole.

Sealt edasi polnud mul täpselt aimu, mis toimuma hakkab sest ma tahtsin minna otse Iru kuuskivi juurde. Võsa oli äge aga ilmselt mitte päris see, mida matkalised ootavad kui nad 1 jaanuari hommikul matkama tulevad.

See on juba viisakas koht

Kividest ma ei viitsinud pilte teha kuna ma olen seal viimasel ajal palju käinud ja palju pilte teinud. Kuuskivi nimi tulevat väidetavalt sellest, et see on 6  tükiks lõhutud. Väidetavalt olevat 2 tükki minema veetud. Sellegipoolest suutsime me 6 tükki kokku lugeda ehk siis ilmselt kivi mureneb või on edasi lõhutud.

Üle tee põikasime korraks Pirita jõe äärde. Vett oli palju, sai üles alla ronida.

Nagu ma ütlesin tegin oma plaani nii et lähestikku oleks palju punkte. Praktiliselt seal samas natuke maad Lasnamäe poole minnes on Ussimäe kivid. Aga see oli jälle lihtsalt punkt, päriselt seal midagi vaadata pole.

Natuke maad üle tühermaa, Tondiloo parki. Kivila tänaval, pargi poolses küljes on 2 supergraafilist teost “Sport” ja “tuvikarjane”

Järgmine lähedalolev punkt oli jälle üle tee Bauhausi parklas. Vaadata seal muidugi midagi polnud aga lihtsalt huvitav on see, et sinna on langenud meteoriit ja koht on looduskaitse all geoloogilise objektina. Sildid on püsti ja isegi kividest on mosaiik laotud aga kuna lumi oli maas siis polnud näha mitte midagi. Tegime siis hoopis lumeingleid ja kui kellelgi teisel lõbus polnud siis ehk Bauhausi turvamehel kusagil ekraani taga 🙂

Autiir ümber Bauhausi tehtud, läksime tondirappa.  Seal ma olin natuke pettunud seoses lumega ja veidikese külmaga. Nurk, kust ma sisse läksin oli minu jaoks üllatus kui ma sinna esimest korda läksin. Seal on päriselt turvas, mis varba all vetrub, seal on päris rabataimed aga praegu oli maa külmunud ja taimed lume all – suhteliselt suvaline tühermaa.

Ainus, mis veidi elevust tekitas oli astelpaju põõsas.

Pärast suutsin veel vale rajaotsa ka valida, nii et luusisime jälle võsa vahel. Jalutasime kiriku taha välja.

Vaatasime värviliste kivide linna. Ehk värviline betoonihunnik kunstiprojektist Suur Lasnamäe, mis toimus 2014 aastal ja mille enamus kunstiteoseid olid teisaldatavad. Alles jäid kivid ja Kotka trepp. Trepp kusjuures värviti eelmisel aastal uuesti üle, nii et see särab oma täies hiilguses. (Pilt varasemast ajast)

Edasine plaan oli suhteliselt mannetu minu  jaoks- minna mööda Paekallast Maarjamäele ja kogu lugu.

Niipalju ma siiski veel tegin, et näitasin “jumalaema koske”, mida ametlikult olemas ei ole. Kuna kaldast alla minek on suhteliselt järsk siis käisime osaliselt  keset panka seda uudistamas.

Edasi oli lihtsalt tuim tammumine.  Läksime läbi pooleli jäänud mikrorajoonist.

Vaatasime suhkrumäelt alla, midagi näha ei olnud sest oli udu.

Pärast seda hakkasid inimesed vaikselt laiali pudenema. Kuuse alla pikniku pidama jõudsid alla poolte ja lõpuks Maarjamäel käisime viiekesi.

Üldises plaanis oli see üks igavamaid retki üldse, kus ma käinud olen. Isegi igavam kui eelmise aasta 1 jaanuari matk, mis tol hetkel tundus ikka üsna igav 😀 Ma loodan, et see traditsioon ei jätku ja järgmisel aastal 1 jaanuaril on natuke parem matk või isegi palju parem matk.

Kilomeetreid tuli mul kokku umbes 15.

Aastalõpu matk Lasnamäel

Ma olin üsna kindel, et 31 detsembril ma sel aastal matkama ei lähe. Ma tahtsin küll aga ma teadsin, et ma peaks kodus toimetama – koristama, süüa tegema ja peale kõige muu ennast veidi ravitsema. Nimelt olen ma vaevelnud väikese köha ja nohu käes juba jõulueelsest ajast saadik. Peale selle olin ma eelnevatel päevadel teinud kõik, et terveks mitte saada ehk matkanud mere ääres, Näärilaksul samuti mere ääres seisnud ja üritanud veidi abikäeks olla. Ühesõnaga külmetanud, külmetanud ja külmetanud. Aga ma ei saa sinna midagi parata, et ma ei suuda toas istuda, eriti kui keegi teine võtab midagi põnevat ette. 😀

Kui ma hommikul silmad lahti tegin ja kohvi rüübates Fb-d lehitsesin, siis tuli välja et I ei viitsinudki Kloogale minna. Üsna kergelt õnnestus tal mind ümber sõrme keerata kui ta teatas, et ta tuleb Lasnamäele matkama 😀 Kuna tal võttis tulek aega, siis ma vaatasin, et jõuan salati peaaegu valmis lõikuda ja kõige pimedamad kohad ära koristada, mida õhtul enam hästi teha ei näeks.

Sõitsime Lasnamäe lõppu. Kuna esimene koht, kuhu minna tahtsime oli Nehatu pais siis üritasime metsatukast kusagilt otse lõigata. Mingi kodutute elamine oli ühes kohas või siis lihtsalt tore koht, kus aega veeta, kes sellest aru saab?

Ah jaa, mitte ainult I ei ajanud mind toast välja, päike ka.

Peterburi mnt äärest mööda rada liikusime Pirita jõe poole. Seal oli jube ilus kasetukk, mille alune oli vett täis ja kerge jääkirme peale võtnud.

Silla alt läbi läksin ma alles teist korda. Kõik oli täis joonistatud. Selles mõttes isegi okeilt, et need olid veidike nagu pildi moodi (polnud päris niisama soditud) aga Tartule jäädakse siinkohas veel kõvasti alla.

Nehatu pais oli võimas nagu ikka. Kaugemalt vaadates ei tundunudki nii hull aga lähedalt vaadates – sisse kukkuda ei tahaks.

Õhus oli veidi külma. Taimed mis olid veega märjaks pritsitud olid jääs.

Läksime teiselt poolt silla alt tagasi. Üle jõe jälle Lasnamäe poole. I tahtis sealt mingeid kive leida, mida ta kunagi oli näinud aga me ei näinud neid, pealegi metsavahel haises nii jubedalt, et ega seal eriti olla ei tahtnudki. Kuna me olime omadega juba Iru kuuskivi juures siis mõtlesin vaadata korraks, mis toimub teisel pool teed Ussimäe kivide juures. Seal on kogu aeg hull uputus olnud ja 1 jaanuaril pidime seal matkama, nii et vaatasin üle, polnud hullu midagi. Leidsin hoopis Gena 😀

Edasine plaan puudus täielikult, siis tuli mulle meelde, et Peterburi mnt ääres on paar kultusekivi, mida ma ilmselt olen näinud küll aga varemalt mitte mingisugust tähelepanu pööranud. Lonkisime suhteliselt suvaliselt majade vahelt läbi. Tegelikult oleks käinud ka Mustakivi piirikivi juures aga kuna sel hetkel hakkas päike looja  minema ja tahtsime veidi lagedamat ala leida, kus pilti teha siis “jooksime” edasi.

Tallinki tennisehalli tagune oli parim paik

Kivid käisime vaatasime ka üle. Ainus jama oli see, et platsi peal oli neid päris palju ja keegi ei ütle, milline neist just see kultusekivi on. Samas mälu ja kaardi järgi sobivad need kõige suuremad. Ühel on rennimoodi moodustis ka peal. (Vaatasin hiljem järgi, et need kaks ongi ainuvõimalikud variandid)

Teine paar oli seal veel muidu aga kaardi järgi need ei sobi kultusekivideks 🙂

Et jalutuskäik saaks veidi ekstreemsem üritasime veel ühest tondiraba osast läbi pressida aga ei tulnud hästi välja. Liiga märg oli meie jaoks 😀

Aga ükskord kavatsen ma sealt ikkagi läbi minna. Kui muidu ei saa siis ootan pakast.

Teine pool tundub paremini läbitav.

Käisime umbes 10km. Kokku sai aastas jalgsi matkatud umbes 1530km. Need on ainult matkad ja suhteliselt pealiskaudselt delfis niiditõmbamisega saavutatud tulemus, niisama on neid kilomeetreid ilmselt natukene rohkem. Aga see ei oma enam tähtsust oma 1500 km sain täis ka nii 🙂

Mingisuguse umbkaudse kaardi joonistasin ka. Majade vahelt on mõnes kohas veidi valesti aga põhiplaan oli selline: Retke kaart

Minimatk Lasnamäe kivide juurde

Lobisesime I-ga FB-s. Kuidagi läks jutt kividele ja eriti just Lasnamäe omadele.  Eriti konkreetseks läks jutt maasepa kivi puhul, tema polevat seda üles leidnud ja no mina polnud sellest üldse midagi kuulnud. Asukoht on minu jaoks väga mugav ja kaardi aerofotolt oli näha, et kivi on täiesti olemas. Mul oli lihtsalt vaja seda otsima minna ja ei andnud ka I-le süda rahu, sõitis teisest linna otsast siia, et otsingutega liituda 😀

Läksime kanali lõpus bussist maha (nr13 sõidab täiesti heasse kohta – näiteks kui keegi veel tahab minna). Jalutasime Rahu teele, kust üsna pea keerab selline sopa tee paremale.

Umbes 150m pärast ongi kivi. Tähelepanu võib juhtida sellele, et kui silmanägemine pole päris viimase peal terav siis võib seda kivi milleks iganes pidada – künkaks, prahihunnikuks vms. Suvel suure heinaga ei paista see ilmselt üldse välja.

Pikkus 6m, laius 4m, kõrgus 2m. Ausalt öeldes kõrguse järgi oletasin, et peaks ju kaugele paistma aga mina ei tea, kuidas seda kõrgust möödetakse? Ma oma teada üle kahemeetrine latt ei ole aga kivi oli minust madalam.

Läksime natuke maad tagasi, üle Rahu tee, väikese rajakese peale. Üks tee läks ka kõrval aga see näis rohkem kraavi või jõena. Rada mööda otse ja siis veidi paremale hoides jõuab Iru kuuskivi juurde. Kivi on tükkideks tehtud. Pikkus 6,3 m, laius 5,0 m, kõrgus 1,9 m, ümb. 17,8 m

Veidi maad edasi on Priisle tee kui seda mööda vasakule minna Priisle äripargist mööda, üle Ussimäe tee siis pisut vasakule jääb tühermaa, kus asuvad Ussimäe kivid. Need paistavad suhteliselt hästi silma. Sel korral seisis mingi tädi seal otsas ja minema ka ei läinud. Me ainult jaurasime aga viisakalt ei suutnud öelda kah, et võtke väheke koomale vms 😀 Tüüpilised eestlased. Nii, et nüüd mul ongi kivide pildid tädiga.

Ühel kivil oli haakrist peal.

Kuna tundus, et veel polegi õieti väljas olnud siis käisime Pirita jõeorus, vaatasime Iru jõekivi ja kondasime ümber Iru hooldekodu.

Koprad olid kõvasti tööd teinud.

Komuseen

Trepp Iru jõekivi juurde.

..ja kivi ise

Jõudsime platsile, kus suve poole on vaibad maas ja peeglid laiali ja lauad jms. Praegu oli kõik suhteliselt kokku korjatud. Peeglid seisid puu najal ühes”virnas”, vaibad olid kokku rullitud ja keldrisse viidud. Laual “limpsi” oli.

Nägime veel mõnesid seeni.

Hakkas udutama.

Peeter Suure Merekindluse raudtee Iru silla sambad

Jalutasime peaaegu Peterburi tee sillani ja sealt Lasnamäe lõppu bussi peale.

Ah jaa, meil oli täitsa lambi retk, mõlemad leidsime ühe 😀

Käisime : 7km

Aasta peale kokku: 1438km. Peaks veidi pingutama saaks 1500 täis.