Ümber linna – Paljassaare

Sel korral käisime Paljassaares ja Koplis. Inimesi oli palju – nii sadakond.

Ma tunnistan ausalt, et mulle ei meeldi kui nii palju inimesi koos on. Mitte sellepärast, et mulle inimesed ei meeldiks vaid sellepärast, et kogu see grupp vajub kuidagi laiali, kes läheb ees minema, kes jääb omaette lonkima. Uusi tuttavaid nii suurest massist tõenäoliselt ei leia. Samas lähevad ka omad tuttavad nii suure pundi peale kaotsi. Lõpptulemus on see, et oled sajakesi aga ikka nagu üksi.

Peale selle ei saa ka hästi fotosid teha kui sa just inimesi pildistada ei taha. Et loodust näha pead kusagil omaette tuiama. Mulle tunduski nii mõistlik. Suurema osa ajast vaatasin üksi ringi või leidsin vahelduseks mõne tuttava üles, kellega juttu ajada.

Alusatasime Tööstuse Rimi juurest. Läksime Paljassaare tee äärest majade taha, lihtsalt mööda aia äärt oleks maru mage jalutada. Seal oli minu jaoks selles mõttes põnev, et polnud varem käinud. Tavaliselt sõidetakse bussi või autoga randa välja.

Kuna ma seal üksi ringi käisin siis ma ei saanud midagi teada ka. Mingi vana veetorn oli seal ja ainus info, mis ma kiire googeldamisega leidsin oli see, et sinna taheti kunagi mägironijate kohvik teha. Iseenesest idee on äge 😀

Mingi ümmargune maja.

Lagunenud maju oli seal üksjagu ja mingi “posti metsa” leidsime ka.

Jalutasime Katariina kail.

Ja siis ma pidin torni otsa ronima. Jama seisnes selles, et redelini hästi ei ulatunud. Ja kui hüppasin siis selge oli see, et ise ma ei jõua ennast sinna üles vinnata. Ehk siis mulle tehti pätti ja üles ma saingi. Nii äge 😀

Sealt läksime mööda liivaranda, osaliselt mööda laudteed. Vaatasime vana sigala varemeid.

Edasi mööda kivist ranna äärt linnuvaatlustornini.

Üleval käidud, irdusid omaette käijad jälle mere äärde, et poolsaare otsas teistega kohtuda. Aga see ei läinud meil õnneks. Meil võttis see ronimine ja turnimine veidi aega ja kohale jõudsime siis kui teised juba edasi liikusid.

Mere ääres oli mitu rändrahnu. Ja meri ise oli imeilusat värvi ja väga läbipaistev, see vist selgitab ka meie veidi aeglasemat tee läbimist?! Lihtsalt vaatasime ja ahhetasime 🙂 Naised 🙂

Neeme otsas üks kohustuslik pilt ristlainetest ja jooksuga edasi.

Edasi oleks pidanud tulema see kõige põnevam osa ehk läbi pilliroo minek. Seal ma polnud enne käinud. Aga mingid asjapulgad olid pilliroo ära niitnud ja selles mõttes kahanes see uudsus kuidagi väga väikeseks. Kõik oli näha, mis talla all on ja sihtmärk kuhu jõuda ka.

Pärast seda jätkasime rannas edasi minemist, nägime veel üht pisut suuremat rändrahnu ja Peeter Suure Merekindluse rannakaitse patarei nr12 punkreid, kes tahtis käis sees, kes ei tahtnud pidas õues pikniku.

Pärast seda jäi asi kuidagi venima ja me läksime kolmekesi ees ära, mis tegelikult ei olnudki eest ära minemine sest meie ees läks ka inimesi nii kaugel kui silm seletas.

Kooserdasime keset merd mingite kivide otsas.

Ootasime teised järgi ära ja siis ma viisin oma plaani täide ja haarasin ühe tuttava matkalise kaasa ja läksime Kopli prügimäele. Meiega ühines veel kolmaski matkaline. Ja mäe otsas oli ilus ja huvitav. Selliseid garaaži lobudike ei näe tihti, eriti nii palju üheskoos.