Ühel pühapäeva hommikul otsustasime ette võtta ühe pikema jalutamise. Sõitsime bussiga Tiskresse, kust liikusime mööda kergliiklusteed edasi.
See peaks mainima oli üsna igav. Esimene vaatamisväärsus oli Rannamõisa kirik.
Sinna sai sisse ka piiluda.
Jooksime üle tee, et näha Merihobu baari. Baarist polnud midagi alles. Väike majakas oli püsti. Kusagilt tuli hull idee sinna otsa ronida 😀
Et põnevam käia oleks ajasime liblikaid taga, pildistasime lilli jne.
Nõgivaksik
Imikas
Moonid
Et minusugust kannatamatut putukat veidi ohjes hoida viidi mind vahepeal Taari hiidrahnu otsa ronima. Päris suur jurakas oli aga samas otsa ronida sai väga lihtsalt.
Seltsiv tindik
Läksime tee äärde tagasi ja lonkisime mööda kergliiklusteed edasi. Käisime piilusime üht kivikalmet ka aga suvel on see suhteliselt mõttetu ega eriti midagi näha ega aru saada ei ole.
Lollidemaa
Pea 10 kilti tee ääres kõmpimist, keerasime lõpuks ära. Ma ütleks, et matka algus oli küllaltki igav kuigi mulle leiti meelelahutust. Sedasi võiks käia heal juhul kevadel kui kõik kivikalmed ja muu tavaar on nähtaval. Muidu ma täiesti vihkan sellist üksluist kõmpimist
Samas edasine oli täielik kullaauk. 🙂 Mingites kohtades ma olin käinud, mingites ei olnud aga no äge oli see pangapealne ja -alune.
Jõudsime Muraste paeplatsile. Seal pole ma küll kunagi varem käinud.
Käisime vaatasime treppi kust saab alla kui vaja 🙂 Meie sealt ei läinud.
Läksime hoopis panga serva mööda edasi.
Nägin elus esimest korda pääsusaba.
…ja aasa karuslast
Jumalakäppa nägin ka esimest korda või muidu olen selle millegi muuga segamini ajanud.
Leidsime esimesed maasikad – või peaaegu esimesed, igal juhul nii palju polnud sel aastal varem saanud.
Jõudsime Muraste vaateplatvormile. Seda kohta ma olen igatahes varem ka näinud. Vaadata polnud seal kahjuks eriti midagi. Meri nagu meri ikka.
Läksime alla, et võtta suund Tallinna poole tagasi.
I rääkis, et lapsepõlves oli ta kurereha õisi “küünte värvimiseks” kasutanud. Lähenesime A-ga asjale oma vaatenurgast 😀 Ilus onju
Foto:Ilme
Jõudsime mere äärde. Suuri kive oli, ronida sai, nii et kõik oli kõige paremas korras 🙂
Kividest üle roninud, hakkasid paistma Meriküla uurded. Need olid nii ägedad. Vesi oli kõrge. Igal juhul teadis I rääkida, et tavaliselt uurded vees ei ole ja ligi pääseb kuiva jalaga. Meie võtsime papud jalast ja läksime paljajalu.
Foto:Aire
Ettevaatust okastraat!
Jalanõude riiul
Järgmine vaatamisväärsus oli ka kohe “nurga taga”. Peeter Suure merekindluse helgiheitja Murastes. Meie I-ga tormasime kohe vaatama ja uurima, A jäi randa jalgu puhastama.
Helgiheitja katusele sai ronida, vaade oli ilus. Metsas oli veel mingeid onne, torn ja palju kive.
Olime juba üksjagu ringi vaadanud kui A helistas ja küsis, kus me oleme ja et tema on torni all. Läksime ka torni alla tagasi – ei kedagi. Käisime ringi hõikasime, mitte kedagi. Läksime alguspunkti tagasi, et ehk on sinna läinud – mkmmm. Kuna helgiheitja on ühes hoovis siis sealt perenaine hõikas, et keegi on helgiheitja otsas. Läksime uuesti vaatama, ainult ühed poisid. Poisid ka võõraid naisi polnud näinud 😀 Helistasin ja kamandasin A alguspunkti, mille peale mulle vastati, et kas sa arvad, et ma oskan sinna tulla või 😀 Lõpuks siiski saime kokku.
Helgiheitja sees.
Helgiheitja kõrval oli üks suur kivi ka, mille otsa ronida ei saanud 
Foto:Ilme
Läksime mere äärt mööda edasi.
Tuli välja, et seal olid kajakad koos poegadega. Kere peale ei tahtnud saada, nii et ronisime mööda lagunenud treppi pangapealsele.
Üleval oli pime ja kõle metsaalune.
Leidsime ussinaha.
Varsti olime jälle metsa vahelt väljas. Kohe läks kõik ilusamaks kah.
Järgmine suur kivi 🙂
Tilgu sadama juures lubati meid lõpuks pisut puhata ja mängida ka 🙂 Foto:Ilme
Söime kõhud täis. Kuna A-l olid jälle sokid liiva täis või miski muu häda peal siis me läksime I-ga ees minema.
A kuule siia saaks ju otsa ronida.
Tehtud! Ärge teie järgi tehke!
Edasi tundus asi juba tuttavamaks minevat. Eemalt paistis Tilgu kivikülv, seal ma käisin talvel kivide otsas turnimas. Aga et see koobas seal nii lähedal on ma ei teadnud.
Seega koopasse sattusin esimest korda.
Aga kõige pealt tuli pangast alla laskuda. Tarzani tunne tuli peale seal puu otsas kõõludes.
Koopa ees oli palju vett ja seega pidime endal sussid ja sokid jalast koorima. Kotid jätsime kah maha ja asusime teele. Kalda ääres oli vesi küll madal aga jube kivine põhi, nii et läksime vabatahtlikult sügavamasse vette.
Foto:Aire
Foto:Ilme
Ma olin ainuke, kellel püksid kuivaks jäid 😀
Ronisime sama teed tagasi. Nautisime vaadet 🙂 Ma isegi ei mäleta, miks me alt edasi ei läinud. Seal olid vist kah kajakad?!
Igatahes läksime pisut maad ülevalt, siis jälle alt. Tee äär oli lilli täis.
Külmamailased
(vesi)tähthein
Rada alla.
Jõudsime jaanitule platsile.
Mina sain kiikuda 😀 Foto:Aire
Rand õisluht
Jube ilus puu ja koht.
…ja jälle üles. I tahtis meile mingit sambliku näidata. Trepp oli jube, väsimus vist oli veidi peal juba 🙂
Seda sambliku me muidugi ei näinud. Selle eest leidsin mina pruunika pesajuure. Peale selle oli seal veel palju pisikesi jumalakäppasid.
Maasikaõiesüda.
Tammepahk
Päris väsinud vist veel ei olnud. Sporti jõudsin teha küll 😀
Tallinn paistab.
Edasi tuli juba lõpusprint. Kas jõuame bussi peale või ei. Kui ei siis on vaja tund aega oodata, loota et tee äärest läheb mõni “kaugmaa” buss või kõmpida jala
Kähku trepist alla. Foto:Ilme
Jooksusammul Tiskre poole.
Aega küll ei olnud aga ilusat arhitektuuri ikka tähele panemata ei jäta 😉
Jõudsime täpselt minut enne bussi väljumist. Jeee!
Kilomeetreid 24, aasta peale 749
Marjad korjatud, polnud oksad sugugi tühjad 🙂 Tigusid oli sel aastal kuidagi eriti ohtralt.
Tikri korjamisest seekord pääsesin. Kõige hullem asi maailmas või umbes nii 🙂
Mõned vaarikad saime ka veel ja selleks päevaks olid minu tööd tehtud. Pikutasin niisama muru peal ja tegin lilledest pilti.
Palju flokse on seal ka, igasuguseid värve, lõhn on imeline ja liblikaid meelitavad ka palju kohale.
Kui tavaliselt olen hästi palju roose pildistanud siis sel aastal mitte eriti.
Tokkroosid, mis on aias nagu umbrohud olnud, polnud sel aastal kasvama läinud. Üks vars oli.
Moone oli päris palju..
Minu ühed suured lemmiklilled kosmosed polnud veel eriliselt õide läinud. Seega paar tavalist roosat. Selle eest kasvavad mul need sel aastal rõdu peal, nii et õieilust täiesti ilma ei jää 🙂
Siilikübaraid on meil maal ka mitut sorti. Kaks püüdsin pildile. Millegipärast jäi uus roheline sort “kahe silma vahele”.
paar kollast tavalist maakoha lille. Ühe nime pole ma kunagi teadnud…
ja saialill.
Lõpuks õnnestus mul ka üks liblikas pildile püüda. See oli teisel või kolmandal korral maal olles. Neid lendas seal ringi hullult palju aga keskpäeval olid nad kõik eriti närvilised ja eks sa püüa neid pildile saada. Üks veidi rääbakas admiral korraks poseeris päevakübaral 🙂 tundub, et lille valis ta ka vastavalt samasuguse aukliku 🙂
Kui lillede pildistamisest isu otsa sai võtsin ette köögiviljad.
tomat. Õue tomatid saavad sel aastal varem valmis kui kasvuhoone omad.
Keegi ärkab tomatilehel uuele elule. Mõni ööliblikas äkki?!
Tilliõiel käis ka vilgas elutegevus.
Kartuliõis
peedimets
porgand
Ühe kiili püüdsin ka pildile.
…lõpuks sain ka tõestuse, et siil oli vahepeal külas käinud. Muna oli tühjaks söödud 🙂
Igasugu vanu asju meeldib mulle ka pildistada. Sauna uksel on kulumise jäljed…
Maalt ära sõites…
matkad 