Laagri tunnelites.

Teisel mail käisime Laagri tunnelites. Enne seda lihtsalt ei saanud, nahkhiirtel oli talveuneaeg.

Kokku saime õhtul kell 7 Hortese parklas. Tunnelitesse minejaid polnud just raske ära tunda, kõik olid kummikutes hoolimata päikesepaistest.

Esimene tunnel, mis oli kõige igavam ja kõige lühem. Samas sisse ronimine kõige lahedam ja vett ei olnud tilkagi.

Et sisse pääseda pidime veidi ronima betoonist “asjandustel”, mis olid sinna ilmselgelt selleks viidud, et inimesed tunnelisse ei roniks 😀 Aga kui hunniku otsas olla siis andis tunnelisuu ja betoonilahmakate vahelt täitsa hästi läbi pugeda.

Palju ruume seal polnud. Selle eest oli seal ilmselt kõige rohkem stalaktiide. Ma isiklikult ei ole väga veendunud, et need Paljassaare omadest väiksemad olid, pigem oli neid lihtsalt vähem.

Pragu mida sai vaadatud alt ja ülevalt 🙂

Järgmine tunnel oli põnevam, sisse pääses veidi lihtsamalt.

Meile küll lubati, et tavaliste kummikutega saab seal hakkama aga tegelikult siiski ei saanud. Või saime hakkama küll aga lihtsalt vesi tuli üle kummikusääre sisse 😀 Algul tundus külm küll aga kuna vett oli suhteliselt vähe siis ilmselt oli see jõudnud veidi soojeneda, igatahes harjusid jalad üsna kiiresti ära.

Üldiselt pidavat see siiski erakordne olema, et vett nii palju on.

Maa all sai käia umbes 2 km või midagi aga ausalt öeldes kadus mul küll igasugune taju pimedas ära. Lihtsalt tundus, et me käisime seda maad päris kaua.

Seintel olid voodi kinnitus kohad.

Vulkaani tuhka me läksime vaatama ja seda meile näidati ka. Põhimõtteliselt kollase puruga savi. Andis palliks mätsida küll.

Näha oli, et seal käiakse palju. Igasugu kirjakesi ja joonistusi oli seintel, siin seal leidus sodi. Isegi ühed märjad sokid olid vana pange sisse vistaud 🙂

Selles tunnelis oli seintel stalaktiiti või ma ei olegi kindel kuidas seda seina mööda “voolavat” ollust nimetatakse.

Tegelikult oli vett üldiselt siiski normaalselt.

Kui ette vaatasid siis ikka nägid kuhu astud,

Trepp kinni

Aga vaatamas ikka käisime. Küll mitte kõik sest auk millest läbi tuli pugeda oli üsna pisike. Samas ma mõtlesin, et riided on niikuinii mustad ja vahetus püksid kaasas, et kui juba kaasa teha siis võiks kõike vaadata ja näha.

Kusjuures trepp päris kinni ei ole, kes tahab saab sealt siiski välja ronida ja jõuab enamvähem alguspunkti tagasi.

Mõned hambakaared ootasid meid veel ees.

Aga üldiselt läks siin nüüd vesi sügavaks ja erilist ringi vaatamist polnud. Nähtavus oli ka nagu see oli 🙂

Kõigil peale korraldaja said jalad märjaks ja kummikud vett täis 🙂

Aga enne kui välja saime pidime ikkagi ühest pisikesest august läbi pugema, seega said teiste püksid ka mustaks 😀

Väljas oli peaaegu, et päikeseloojangu aeg. Kallasime kummikud tühjaks ja jõime teed, mis ühel poisil kaasas oli. Mõnus oli küll. Ise sel korral teed kaasa ei võtnud kuigi arvestades kui külm pärast oli siis oleks siiski võinud. Kott oli niikuinii punnis ja tülinaks igatepidi, poleks olnud vahet, kas see termos seal juures oleks olnud või mitte.

Kolmandasse tunnelisse läksime kahekesi kuna kõik lõid suure vee peale põnnama ja no tegelikult olid igalühel omad põhjused ka miks minema minna.

Algul tuli kusagil võsa vahel vantsida aga kohale me jõudsime.

Tundub, et keegi on pidu pannud.

Algus tundus ilus. Vesi selge ja sillerdav

…aga mida edasi seda rohkemaks läks sodi põrandal, seda sügavamaks läks vesi. Iseenesest ju polekski eriti hullu olnud.

…aga vesi läks sogaseks ja siis ei näinud mittekuimidagi.

Selles tunnelis oli palju hambaid 🙂

Vahepeal oli üks vahesein, mis oli lahedalt kivide järgi välja lõigatud.

Pole ime, et vett nii palju on kui laest selline kosk välja voolab 🙂

Need asjandused polevat kunagi vee all olnud.

Jube raske oli üldse mingeid pilte kätte saada sest piisad muudkui tilkusid ja see alumine muster läks täiesti kaotsi 🙂

Vesi oli poolde kintsu ja hullult külm ja kummikud olid ka niii rasked 😀 Tunneli lõpus tegime väikese peatuse ronisime kuivale, kallasime kummikud tühjaks. Ja enam ei tahtnudki sealt nagu ära minna, see külm vesi ei ahvatlenud üldse. Teises nurgas oli üks auk kust oleks ka läbi pääsenud ja ma oleks iga kell sealt kaudu läinud aga polnud üldse kindel, et sealt välja pääseb. St. ennem polevat pääsenud. Samas nii kutsuv see auk nüüd ka polnud, et vaatama oleks läinud, et äkki saab välja 🙂 Et siis nagu kahe halva vahel 😀

Aga kõmpisime selle kilomeetri tagasi. Kuna vesi oli ka nii sogane siis mina käisin lihtsalt seina najal, et mitte millegi otsa koperdada ja liikumine oli ikka vaevaline küll, samas nagu vette lennata ka ei tahtnud.

Teisel pool samasuguses tunnelis pidi maaalune mägi olema. Kuna riided olid märjad niikuinii siis mõtlesime, et läheme ja vaatame seda ka… aga seal pool läks vesi päris sügavaks, nii et kui just nabani vees ringi käia ei taha siis pidime sel korral selle ära jätma.

Läksime välja, vahepeal oli öö kätte jõudnud. Pea neli tundi kadus märkamatult.

Eriti tark tegu oli strets teksadega käia. Neid ei saanud märjast peast kuidagi jalast kätte. Ma ei tea kaua ma nendega mässasin 😀 Vähemalt hea seegi, et teised püksid olid veidi laiemad kuigi ega nende jalga saamine ka naljategu polnud. Käterätt oleks marjaks ära kulunud 🙂

Kilomeetreid sel korral ei oska kuidagi arvestada. Et aasta peale ilus ümmargune arv saada siis panen 4 kirja ja kokku siis 510.

Save