Aegna piirimatk

Vaatasin hommikul aknast välja ja tundus, et on soe. Kuna eelmisel päeval higistasin oma pikkade pükste ja saabastega siis sel korral panin üsna lühikesed püksid jalga. See tähendas üldjoontes seda, et ma tassisin kaasa kõik riided, mida “poole aasta” jooksul vaja võiks minna 😀

Peale selle oli mul vist “kind of” ärevus sees sest mina, kes ma alati magan tõusin hommikul 6:52 ja enam magama ei jäänud ka. Eks ma siis kohvitasin ja turgutasin enda üles. Igaks juhuks valisin natuke varasema bussi ka, et ma ikka kindlasti õigeks ajaks kohale jõuaks, mis tähendas seda, et tegelikult jõudsin ma linna hiigla vara. Jalutasin niisma ringi. Oleks mul meelde tulnud, et bensuka tagant sadamasse on käimata (st. tegu on linnapiiri matkaga ja Aegna kuulub ka Tallinna linna alla) oleks selle jõudnud vabalt ära käia, isegi mere äärt mööda 🙂

Sattusin ühe teise bensuka juures sellise kunstiteose peale. Loomulikult kõndisin ma sellest ka läbi. Ilus, tore, vahva ainult teises otsas olev prügimägi oleks võinud olemata olla 🙂

Kõmpisin mere äärde.

Ja hoolimata täielikust kummivenitamisest olin ma ikkagi esimesena kohal.

Ma sain üsna tükk aega oodata enne kui mõni tuttav nägu ka saabus. Lõpuks lasti paadi peale ka. Kõik me hoidsime omadele kohti aga tegelikult oli, nii et ega me eriti ei teadnudki, kes need omad olema peaks 🙂 Mõned näod olid siiski tuttavad ja enda juurde me nad ka võtsime. Vaatasime, et matkajuht meil kohale ei tule ja pidasime juba plaani, kuidas me ise matka teeme. Aga ta jõudis siiski- viimastel sekunditel 🙂

Kohtade hoidmisest oli umbes-täpselt 10 minutit kasu, pärast seda olid kõik mööda paati laiali, kes õues pilte tegemas, kes kohvitamas jne.

Merereis hakkab lõppema.Ootame lainete vaibumist, et randuda.

Kohale jõudes küsisime kõik rumalad küsimused ära ja panime neljas ilmakaares jooksu. Kuidagi õnnestus meid siiski veidi ohjata, aegajalt põrkusime siin ja seal võsa vahel kokku 😀 Kõik olulised punktid nägime vähemalt ära.

Saare suvi on ilus

Jalutasime rahulikult mere ääres kui metsast midagi hõiguti. Alguses ei saanud arugi, kõmpisime edasi aga lõpuks ei andnud uudishimu rahu, läksime vaatama, mis värk on. Kivikülv oli.

See tuletas meelde Nukitsameest. Et, mida kaugemale metsa lapsed läksid seda rohkem maasikaid oli. Meil oli seda rohkem kive.

Mälestuskivi

Ohvrikivi

Kamba peale ohverdasime 60 senti 🙂

Sama kivi otsas tegime ka grupipildi ära. Nii igaks juhuks. Statiivi ehitasime puupakkudest.

Käsime Aegna kalmistult läbi.

Läksime mere äärde tagasi. Seal oli ilus liivane rand (Sihiotsaalune). Kes sulistas läbi vee, kes ronis liivas.

Põisadru

Ikka läbi pilliroopuhma

Lõpmatuseni kahjuks see ilus rand ei kesta, pidime korraks metsa vahele põikama.

Leidsime ühe katkise ja teise vähem katkise tulepaagi. Muidugi oli meil vaja selle küljes rippuda ja turnida. (Tagaloomeots)

Teised olid juba kaugel eemal kui meie lõpetasime. Kui ma vahepeal põõsa taha lilli pildistama läksin olid mu kambajõmmid vehkat teinud. Otsustasin veidi lõigata ja sattusin maasikavälule 🙂 Sõin ise ja pakkusin mõnele teisele ka. Nagu pildilt näha siis ma olin päris “lahke”. 😀

Jõudsin teistele järjest lähemale.

…ja lõpuks päris järgi. Nad olid vahepeal “kivist tornid” leidnud. (Lemmikuots)

..ja esimene labürint oli ka seal samas. Käisime selle läbi. Tegime esimese lõunapausi. Nõudsime matkajuhilt kaebuste raamatut aga ta tugevama õigusega ei andnud.

Niisiis kõndisime ninad püsti minema 🙂

Kõik kohad olid pilliroogu ja nõgeseid täis. Mitte kui midagi ei näinud.

Aga lõpuks jõudsime uude randa (Lemmiku kael). Paar peanuppu juba paistis veest.

Aga mul polnud ujukaid, nii et mu kalkuleeritult kaasvõetud riidekraam oli täiesti vale Eks käisin siis niisama vees. Päris kaugele õnnestus minna.

Kui ma selle “kilomeetri” tagasi olin kõndinud, leidis retkejuht, et kõige parem oleks järgmine poolsaar läbi mere vallutada. Mis siis ikka ümberpöörd ja tagasi merre.

Kui kaldale jõudsime siis juba esimesed ringiga tulijad ootasid. Edasi liikusime läbi metsa, et leida militaar stuffi ja kive. Ma leidsin ühe näritud puraviku ka.

Esimene “militaartünn”.

Sees sai ka käia. Üsna must, kole ja roostes. Üles ronida ei saanud.

Kohe seal samas läheduses oli teine labürint. Käisime jälle läbi. Osad lebasklesid niisama maas.

Ohverdada sai ka.

…ja siis me avastasime, et oleme puugipesas. Kõik olid pisikesi puugimudlasi täis. Ma korjasin mingi viis tükki enda pealt ära.

Eerikukivi vallutasime tormijooksuga.

Sellele järgnes kaunis liivarand ja ristlained. (Lõhekari)

Järgmised vaatamisväärsused olid jälle metsas. Nõiakivi oli tegelikult suhteliselt suur kivipuru hunnik. Ühe suurema kivi otsas kasvas äge mänd.

Natuke maad edasi oli veel üks äge kuivanud puu. Ärgitasime poisse sinna otsa ronima. Tervelt kaks võtsid vedu 😀 Kui nad end puu otsas mõnusalt sisse olid seadnud tulid mingid suvalised tüübid metsast ja pakkusid meile banaane.

Järgnes riburadapidi igasugust militaarkraami. Kõik oli kole, katki, roostes ja räpane aga selle eest väga põnev 🙂

Üks uhkem stalaktiidi kogum.

Naistele närvikõdi. Matkajuht ronis mööda “siledat” seina üles. Hirmus oli vaadata, nii et panime silmad kinni ja hiilisime minema.

Meie ronisime rauakolu otsas ja piilusime peaaegu, et maa alla.

Teisele poole seina otsa julgesin mina ka ronida 🙂

Lähedusest leidsin ainukesed Aegna käpalised – ilmselt laialehised neiuvaibad. Neid võib seal muidugi rohkem olla aga ei hakanud silma.

Sammusime mööda kitsarööpmelist raudteed.

..järgmise militaar monstrumi juurde. Sinna pääses ka sisse.

Sees oli tõeline läbu, nii et ma isegi ei viitsinud sealt enam läbi kõndida, ainult ukse vahelt pilti teha.

Läksime vett otsima. Sest ranna äärt mööda enam minna ei tohtinud – linnud pesitsevad.

Väike aiajupp

Torniga maja

Keset metsa oli ühe korviga korvapalliplats, kelmikate toolidega pealtvaatajatele 🙂

Leidsime veel mingi mahajäetud maja.

Plekiga üle löödud seinad annavad alust arvata, et see on kohaliku lihuniku vannituba, kes meelitab naisi suure roosipilvega maja juurde ja siis salaja nad kinni nabib. 😀

Aga kui tõsiselt võtta siis ma avastasin äkki, et ma olen täiesti üksi, ei ühtki häält, ei kedagi. Ma ei tea, mis värk seal oli aga “kõik” olid kuidagi eksinud. Ma mõne aja pärast leidsin osa omadest üles, seal oli üks tütarlaps mehe ära kaotanud ja muretses, et see omakorda muretseb, et tema on kadunud ja ei oska orienteeruda, eksib saare keskele ära 😀

No igatahes põrkasime me kõik varsti kokku. Kui nii väikesel maa-alal on nii palju inimesi siis pole muudmoodi vist võimalikki.

juulikuu sirelid.

jalutasime tuule murtud metsas.

Harakkuljus

Möödusime ohvitseride kasiinost

Kas see on ohvitseri king? Ei tea. Aga ilusasti naeratas 🙂

Kuna aega veel oli ja teha polnud suurt midagi, läksime mere äärde võiku pausi pidama.

Kuna ma olen suhteliselt kannatamatu siis ega ma seal kaua paigal ei püsinud, läksin oma teid ja radu otsima. Panin täiega võssa 😀

Sama teed tagasi minna… neeh… Parem kibuvitsa heki tagant metsast. Algus oli ilus.

aga pärast olin ma tihnikus, mis suuremalt osalt koosnes kibuvitsadest ja lühikeste pükstega ei olnud seal sugugi mõnus enam 🙂

Pääsetee…mmm…mõnus.

Peale seda hakkasime sadama poole liikuma. Vahepeal oli veel mingi monstrum, mille otsa oli vaja ronida.

Sadamas oli veel pisut aega. Hull jäätiseralli läks lahti Ja absoluutselt kõik kiusasid mind sellepärast, et ma sellest osa ei võtnud. Te kõik olete kiusupunnid 😛

Aga kohvitopsid on neil seal uhked 🙂

Oligi laeva minek. Nüüd oli kõigil juba savi, kus istuda, või seista. Veidi väsinud või midagi 😀 Isegi pilte ei viitsinud enam keegi teha.